KUNINGAKOJA SALAJASED PABERID ⟩ Põhjus, miks Charles armastab Camillat

Prints Charles ja Camilla Parker Bowles 2005. aastal. Foto: Stephen Hird, Pool Photo via AP/Scanpix

«Mitte kunagi enam» sai kuninganna Elizabeth II mantraks pärast printsess Diana traagilist surma. Täpsemalt tähendab see, et kunagi enam ei tohi tekkida «teist Dianat» – et ühe kuningliku perekonna liikme ülemaailmne populaarsus ületaks ja varjutaks Briti monarhia oma.

Jätkates sealt, kus Tina Browni meisterlik «Diana ajaraamat» pooleli jäi, paljastab «Kuningakoja salajased paberid», kuidas kuninglik perekond end taas leidis pärast neid dramaatilisi aastaid, kui Diana kuulsus komeedina Windsorite suguvõsa lõhestas.

Tina Brown, «Kuningakoja salajased paberid». Foto: Raamat

Brown viib lugejad teekonnale läbi skandaalide, armulugude, võimuvõitluste ja reetmiste, mis on viimase kahekümne viie aasta jooksul monarhiat rünnanud. Me näeme kuninganna stoilist kindlameelsust pärast seda, kui lahkusid printsess Margaret, kuninganna-ema ja prints Philip, kes oli tema partner seitsekümmend aastat, ning kuninganna triumfi juubeliaastal, hoolimata perekondlikest muredest. Autor vaatleb prints Charlesi otsusekindlust teha Camilla Parker Bowlesist oma abikaasa, pingeid «erinevate teedega» Williami ja Harry vahel, Kate Middletoni tõusu ja prints Andrew’ langust ning Harry ja Meghani vapustavat otsust loobuda kuninglikest rollidest. Hoolimata kuningakoja jõupingutustest näib, et «mitte kunagi enam» on kiiresti saabumas.

Tina Brown on Briti monarhiat jälginud ja sellest kirjutanud kolm aastakümmet. Tänu autori juurdepääsule kuningliku siseringi allikatele on tema laiahaardelised kirjeldused tulvil võimsaid paljastusi, hiljuti ilmsiks tulnud üksikasju ning sügavaid teadmisi. «Kuningakoja salajased paberid» muudab kindlasti seda, kuidas maailm Briti kuninglikku perekonda tajub ja mõistab.

Loe raamatust peatükki, mis kirjeldab Charlesi ja Camilla armuloo tausta.

***

Miks Charles armastab Camillat

Camilla puhul on oluline meeles pidada, et enda sõnul pole ta kunagi prints Charlesiga abielluda tahtnud. Ja nüüd on ta tema abikaasa. Ta ütles, et temast ei saa avaliku elu tegelast. Ja nüüd teeb ta rohkem kui kakssada kuninglikku kohtumist aastas. Ja ta ütles (või Clarence House ütles), et pärast Charlesi kroonimist kuningaks saab temast printsess-abikaasa (Princess Consort). Kuid ka see tagasihoidlik plaan heideti kõrvale ja Suurbritannia sai kuninganna Camilla.

Suurbritannia kuningas Charles III ja kuninganna Camilla kroonimise päeval. Foto: Shutterstock

Ja kuigi Camillal olnuks täielik õigus olla Walesi printsess, otsustas naine, et temast saab Cornwalli hertsoginna. Ta oli piisavalt nutikas teadmaks, et igavesti armastatud printsessiga seostatav tiitel oleks halb karma. Meenutagem, et nüüdseks on ta Charlesiga abielus olnud kauem, kui Diana seda kunagi oli.

Camilla on alati olnud oma printsile seksuaalseks ja emotsionaalseks lohutajaks. Juba esimesest hetkest, mil ta 1972. aastal kahekümne nelja aastasena Charlesiga kohtus, suutis Camilla sundimatu sarm mehe range kasvatuse kilbist läbi tungida. Kuninga armukese geen oli tal veres: tema vanavanaema Alice Keppel oli kuningas Edward VII peamiseks favoriidiks kaksteist aastat, kuni kuninga surmani. Alice, hea suhtleja ning vaimukas ja lummav naine, oli kuninga viimane suur armumine pärast elupõlist aristokraatlike armukeste pidamist ja prostituutide külastamist. Kui nad kohtusid, oli Alice kakskümmend üheksa ja kuningas viiskümmend seitse. Bertie, nagu teda kutsuti, oli raskesti hingav ja haisev sigarisõltlane. Ta oli nii rasvunud, et mõnikord tuli teda üles vintsida, et ta üldse penetratsiooniks võimeline oleks. Ja Alice oli vapustavalt ilus naine. Tema tütar Violet Trefusis – keda hiljem teati tänu tormilisele lesbilisele armuloole kirjaniku ja aiakujundaja Vita Sackville-Westiga – meenutab Alice’it «särava, jumalannaliku» naisena, imetledes oma ema «küpseid vorme», tema «alabasterjat nahka, siniseid silmi, kastanpruune juukseid, suuri rindu, headust ja armsust».

Alice’i püsimist Bertie elus võib panna nii naise intelligentsi kui ilu arvele. Marlborough’ hertsoginna Consuelo Vanderbilt jutustab: «Ta teadis kõiki olulisi skandaale, aktsiate hinda, uusimaid poliitilisi arenguid; keegi ei suutnud [tollast] printsi paremini lõbustada pikkade tüütute õhtusöökide ajal, mida etikett ette nägi.» Alice oskas seda armukeseks olemise mängu ka väga diskreetselt mängida, eriti kuninganna Alexandra ees. Ta aitas Bertiel tellida oma naise Fabergé kollektsiooni jaoks meeldivaid kalliskividega loomakesi. Kuninganna signeeritud foto oli maitsekalt tema külalistetoa kaminasimsile asetatud. Alati rahatarga naisena kasutas Alice kuninga finantsnõuniku abi selleks, et kuningalt saadud kingitusi tulutoovatesse investeeringutesse suunata. Tütar Violet mäletab, kuidas ta õhtuti säravat diadeemi kandis. Kaks teenijatüdrukut panid igaks päevaks valmis neli garderoobivahetust, millest viimane oli siidist Worthi õhtukleit, mida kaunistasid pikad pärlikeed ja säravad briljandid palistusel.

Alice Keppel ja tema tütar Violet 1899. aastal. Foto: Shutterstock

Edwardi ajastul oli abielurikkumine aristokraatlikes ringkondades omamoodi kunstipärane ringtants, mis toimus alles pärast abiellumist ning ainult võrdse sotsiaalse positsiooniga inimeste vahel. Reeglina eeldas see vilunud tubadevahetust maahäärberites veedetud nädalavahetustel. Enamikul Bertie armukestel olid vastutulelikud abikaasad, kes olid rahul staatusega, mis abikaasa kuninglikusuhtega kaasnes. Sama kehtis kõrgeaulise George Keppeli puhul. Üks Bertie lemmikarmukesi, Warwicki krahvinna Daisy Brooke – tuntud ka kui «Babbling Brooke» ehk Jahvatav Brooke – osutus hiljem omalaadseks probleemiks, sest pärast kuninga surma püüdis ta mehe vanu kirju Daily Expressile müüa, kuid kuningakoda suutis lõpuks selle katse maha suruda.

Keppelite majapidamises sosistati, et nõrk, madala testosteroonitasemega George jättis Alice’i voodi juba abielu varajases etapis tühjaks. Selleks ajaks, kui Alice Walesi printsi 1898. aastal esmakordselt lummas, oli ta juba ammu pärastlõunati külalisi vastu võtnud, samal ajal kui tema ükskõikne abikaasa Piccadilly hasartmänguklubis oma vahatatud vuntse keerutamas käis. Alice Keppel võis ju kuuluda kõrgseltskonda, kuid nagu üks ta endine toatüdruk ütles, oli see naine tegelikult «üks ulakas linnuke». See sobis iharale Bertiele, kellel oli lisaks paljukannatanud kuninganna Alexandra sünnitatud kuuele lapsele veel suur hulk ebaseaduslikke järeltulijaid. Pidevalt liikusid kuulujutud, et Alice Keppeli noorim tütar Sonia, Camilla vanaema, oli tegelikult kuninga laps, mis teeks Cornwalli hertsoginna prints Charlesi veresugulaseks.

Saja-aastase vahega küll, kuid Alice’i ja Bertie ning Camilla ja Charlesi lugudes on palju sarnasusi. Nagu Bertie, nii pidi ka Charles troonile saamist aastakümneid ootama. Kuninganna Victoria lahkus areenilt alles pärast kuuskümmend kolm aastat kestnud valitsemisaega, mille jooksul oli ta oma poega sedavõrd lootusetuks pidanud, et polnud teda riigivalitsemisse kunagi pühendanudki. Kuigi Charlesi suhted emaga polnud kunagi nii vaenulikud, nagu olid Bertie suhted oma ema, kuninganna Victoriaga, tekitasid ka tema püüdlused suuremat kuninglikku rolli saavutada hulga pingeid tema ja Buckinghami palee vahel. Kuninganna Elizabeth olevat oma nõunikele kommenteerinud, et Charles ajab teda «hulluks». Alles viimasel kümnel eluaastal hakkas kuninganna palju rohkem Charlesile toetuma ega suhtunud temasse enam kui tõrksasse lapsesse.

Prints Charles 1968. aastal. Foto: Peter Kemp/AP/Scanpix

Kui Bertie viiekümne üheksa aastaselt kuningas Edward VII-ks sai, tundus talle kõik see juba liiga hiljaks jäänuna. «Mul pole midagi igavese isa poole palvetamise vastu,» pobises ta kuninganna Victoria teemantjuubeli auks peetud jumalateenistusel, «kuid mind häirib, et ma olen ainus mees kogu riigis, kes peab taluma igavest ema.» Ka Charles on tundnud pettumust ja mõnikord ka meeleheidet ootele pandud elu tõttu. 2022. aasta kevadeks oli ta kõige kauem ootel olnud troonipärija ajaloos, kõige kauem Cornwalli hertsogi tiitlit kandnu ja kõige pikema teenistusega Rothesay hertsog (kellena teda põhja pool tuntakse). Ta tegi oma pettumuse teatavaks 1992. aastal pärast Diana isa, krahv Spenceri matuseid, vesteldes lahkunud krahvi kahekümne kaheksa aastase poja ja pärijaga. «Ta ei paistnud üldse hoolivat mu leinast ega tunnetest,» mainis noor krahv Spencer oma perele. «Olime äsja isa matnud, aga tema muudkui jahvatas, kuidas mul veab, et ma nii noorelt pärijaks sain!»

Olime äsja isa matnud, aga tema muudkui jahvatas, kuidas mul veab, et ma nii noorelt pärijaks sain!»

Nagu Bertie, nii tundis ka Charles end lapsepõlvest ja kooliajast traumeerituna. Tal oli tunne, et domineeriv isa ei mõistnud teda ning et ta oli ilma jäänud emotsionaalsest lähedusest emaga. Kõige lähedasem suhe oli tal ultrakonservatiivse lapsehoidja Mabel Andersoniga, kellega Camilla hämmastavalt sarnane olevat. Nagu Bertie, nii on ka Charles loomult esteet, sentimentaalne ja emotsionaalselt ebastabiilne mees, kes vajab ühtaegu emalikku ja samas tugeva käega naist, kes teda rahustaks ja tal tuju tõstaks. Sarnaselt Alice’iga on Camilla trumbiks alati olnud võime Charlesi tuju parandada ja meelt lahutada. Highgrove’i külalised tahaksid õhtusöökidel alati Camilla kõrval istuda, sest ta on tark ja kahe jalaga maa peal, laia silmaringiga ja otsekohene ning imeliselt hea huumorimeelega. Üks nende maja sagedane külaline mainis kunagi, et Camilla suur võlu seisneb selles, et ta suudab inimestes tekitada tunde, nagu nad oleksid kõige tähtsamad inimesed kogu seltskonnas. «Ma nõudsin, et sind minu kõrvale istuma pandaks,» ütleb ta sügaval ja usalduslikul häälel. «Tal on erakordne oskus tekitada sinus kuuluvuse tunnet,» rääkis üks külaline. «Pikka aega olime meie kahekesi nendel üritustel need, kes suitsetasid, ja ta suutis sellest teha omamoodi rõõmsa saladuse.» Nagu Alice, nii pole ka Camilla kunagi üritanud status quo’d vaidlustada. Ta on aristokraatlike juurtega ega vaja koolitust, kuidas kuningliku perekonna läheduses käituda. Nagu Alice’il, nii oli ka Camillal major Andrew Parker Bowlesi näol mari complaisant, keda ei häirinud üldlevinud nali, et ta on «mees, kes loobus riigi heaks oma naisest». Nagu Edward VII ei suutnud elada Alice’ita, nii pole Charles suutnud elada ilma Camillata.