Kirjastuselt Pegasus ilmus äsja praegusaja ühe viljakama krimikirjaniku L. J. Rossi uus romaan «Hullus», mis on tema «Alexander Gregory põnevike» sarja kolmas raamat, kus juhtumeid lahendab võimekas kriminaalprofileerija. Maalilisse Catskilli metsa paigutatud sündmustikuga tempokas põnevikus on mõrv ja saladused vürtsitatud musta huumoriga.
«Naistega sõbrad olla? Paljas mõtegi ajas naeru peale»
Keda selles hullunud maailmas usaldada? Psühholoog ja kriminaalprofileerija doktor Alexander Gregory saab kutse FBI-lt. Teada-tuntud kurikaela naine on sattunud psühhiaatriahaiglasse ega saa abikaasa peatsele kohtuprotsessile tunnistajaks minna. Ilma naiseta vajuks süüdistus kokku, ent keda on politseil appi paluda, kui selle erakliiniku personal on sama ettearvamatu nagu patsiendid? Viimases hädas pöördutakse Gregory poole, kel tuleb julgus kokku võtta, Buchanani haigla pelutavate müüride taha astuda ja tõde päevavalgele tuua. Kuid kas Gregory väljub sealt iseendana?
Loe raamatust katkendit!
***
New Jersey osariik, Newark
Hilisõhtu
Verandal olid tuled kustutatud, just nagu talle meeldis.
Mees võib omaenda maja esisel verandal koleda peavalu saada, mõtles Paolo, sõites turvaväravast läbi ja mööda umbes kahekümne aasta eest ehitatud maja pikka-pikka sissesõiduteed edasi. Kui leidub korralik vintpüss ja müüris on mõni mulk, võidakse sul pea puhtalt otsast ära tulistada, enne kui jõuad saapadki puhtaks tõmmata – ja kõik puha sellepärast, et mingi töll verandal tuled põlema jättis.
Ta pööras näo poja poole, kes istus kõrvalistmel.
«On sul meeles, mis ma ütlesin?»
«Ikka, paps. Ema kuuldes tööasjadest ei räägi.»
Paolo noogutas.
«Emad, naised … nemad olgu kaitstud, mõistad? Neid me oma asjadega ei tülita, ja muret kohe vähem. Mida varem sellest aru saad, seda parem.»
Noorem poeg oli napilt kaheksateist, Paolo meelest piisavalt vana, et meheks hakata. Paolo kaotas sellesamusegi omal ajal isa armukesele juba kolmeteistkümneselt ja polnud end sestsaati kuival pidanud. Ent Luca …
Luca venitab, ja peres hakatakse seda juba tähele panema.
«Oled seda linnukest juba kabistanud ka?»
Poeg niheles ebamugavusest, kui auto lähenes eesõuele, mis kuulus hiigelsuure valge uusklassitsistliku maja juurde, mille krohvitud sambad oli värvitud kontrastselt kahvaturoosaks.
«See pole nii,» ütles ta kohmetult. «Janey ja mina, me oleme lihtsalt sõbrad.»
Paolo kortsutas kulmu ja üritas oimata, mida kuuldu võiks tähendada. Mis temasse endasse puutub, siis muidugi saab Lorenale ühest ja teisest kõneldud – ja sõbrataridele veel palju rohkem –, aga naistega sõbrad olla?
Paljas mõtegi ajas naeru peale.
Siis turgatas pähe üks teine mõte, nii õudne, et süda pidi seisma jääma.
«Poiss, ära tule ütlema, et sa oled mingi pede,» kähvas ta.
Luca pani silmad viivuks kinni, tegi uuesti lahti ja jäi läbi esiakna välja tuiutama.
«Ei,» ütles ta tuhmilt. «Loomulikult ei ole, paps. Mina küll mingi … ee …»
«Ütle välja,» urahtas Paolo. «Ütle see sõna välja.»
Lucast käis läbi hirmujudin. Ta teadis juba ette, et tõde, mille ta enda kohta alles avastas, saab olema ränk tunnistada. Vaevu suutis ta selle üldse omaks võtta, enne kui mõistus seda tõrjuma asus – kui ka mitte muu pärast, siis selleks, et isa silmi selline pilk ei tekiks.
Maffiabossist isa, kelle silmis homoseksuaalsus on anateem, kiriklik needus. Jälk ja ebaloomulik asi, mis väärib naeruvääristamist või palju hullematki.
«Ma ei ole pede,» kordas ta automaatselt nagu robot.
«Kuramuse õige, ei ole jah,» pomises Paolo ja jättis auto järsult seisma. «Mingitest sõpradest ei taha ma enam kuulda. Leia endale kiiremas korras tüdruk, kellel on linna kõige suuremad tissid, või ma otsin ta sulle ise välja.»
Nende sõnadega läks ta autost välja ja virutas ukse kõmdi kinni, teades, et poeg ja nende omavahelise jutu ajal vakka püsinud ihukaitsja tulevad järele.
*
Majja jõudes Paolo tuju ei paranenud.
Saabunuid polnud vastu võtmas ainsatki inimest, ka majateenijatest polnud märkigi.
«Kus kurat kõik on?»
Ta virutas palitu üle peenelt nikerdatud toolileeni ja ajas jalad harki.
«Lorena!» karjus ta.
Vaikus.
Kolmekümne abieluaasta jooksul polnud naine mitte kordagi jätnud talle uksele vastu tulemata. Paolo pöördus ihukaitsja poole – see turd noormees oli juhtumisi samuti üks ta poegadest, ehkki Paolo ei kavatsenud isadust eales omaks võtta.
«Andy? Vaata maja üle. Siin ei tundu asi nagu päris õige.»
Pea kohalt kostis mürtsatus.
«Magamistoas,» ütles Andy ja sööstis astmeid vahele jättes trepist üles, ise samal ajal kiiresti raadiosaatjasse kõneldes. Hetke pärast tormasid majja veel kolm meest, hargnesid laiali ja vaatasid igasse ruumi.
Paolo vajus tugitooli ja tõmbas väsinult käega üle näo.
«Äkki peaks vaatama, kuidas emaga lood on?» küsis Luca ja pööras pilgu lakke, mille kohalt võis kuulda meeste sammukõminat. «Kui temaga on pahasti …»
Ülemise korruse trepimademelt lõikas Andy hääl nende jutule vahele.
«Härra Romano, palun tulge ruttu.»
*
Esimest korda nägi Paolo Romano vagaseks tehtud inimest oma viienda sünnipäeva õhtupoolikul – otse tema silme all võttis isa rannamantli taskust relva ja tulistas basseinipuhastajat, poiss vaadanud teda «imelikult».
Laisk lojus, ütles isa ja tõukas laipa jalaga, nii et too kukkus plauhti türkiissinisesse vette.
Paolol ei läinud meelest, kuidas need suured pungis silmad vee alla kadusid, ja sellest ajast peale ei meeldinud talle ujuda.
Hiivanud oma koguka kere teisele korrusele, püüdis Paolo suurima magamistoa poole astudes meelde tuletada, kus ja millal oli ta Lorenaga tuttavaks saanud.
Imelik, kuidas mõni asi jääb otsekui iseenesest meelde ja mõni kohe mitte kuidagi.
«Siiapoole, härra Romano.»
Andy oli nii mõndagi näinud ja ka see ei võtnud tal higi lahti, kui oli vaja mõnd vaest selli auto pakiruumi toppida, praegu aga nägi Paolo sohipoja laubal higiläiget.
Ju on Lorena siis hullemas seisus, kui oleks osanud arvata.
*
Magamistoas valitses hirmus segadus.
Paksul vaibal oli tükkideks purunenud lamp, mis oli põrganud esmalt vastu seina ja jätnud lillelise siidtapeedi sisse sälgu. Toolid olid kummuli, peeglid puruks ja riided mööda põrandat laiali, kõik katki käristatud ja rikutud. Voodi – peene viimistlusega neljasambaline säng, ees rasked siidkardinad – nägi välja otsekui orkaanist räsitud.
Verist laipa aga ei hakanud kusagil silma.
«Ta on terrassil,» ütles Andy närviliselt.
Magamistoast viis klaasuks terve seina pikkusele terrassile, kust avanes vaade aeda. Paolo oma jalga terrassile ei tõstnud – juba üksnes mõtegi, et peaks kas või hetke just nagu kõikidele vaatamiseks välja pandult paigal istuma, saatis judina mööda selgroogu alla –, ent Lorena soovis hommikuti enamasti just seal kohvi juua ja sarvesaia süüa. Paolo ei hakanud naisele seda pisukest isepäisust keelama, lõppeks on see ju puht Lorena enda asi, kui naine tahab lasta end maha tappa.
Teinud esimese ettevaatliku sammu ja astunud suurest kahe poolega klaasuksest terrassile, nägi Paolo, et see, mis Lorenat tabas, polnud kuul. Kuul oleks olnud kiire ja tegutsenud otsejoones. Paolo oleks kõik mehed sõjanõukoguks kokku kutsunud, käskinud pahategija üles otsida ja armastatud naise mõrva eest silmapilk halastamatult kätte maksta. Lugupidamisest mõnd aega oodanud, oleks ta siis uue naise võtnud ja lasknud selle kuramuse tapeedi ära vahetada.
Ent ta teadis, et see polnud kuul. Kuul ei jätaks magamistuba sellisesse seisu.
*
«Lorena?»
Naine kükitas terrassi kaugemas servas potitaime kõrval. Seljas oli tal siidpidžaama, mille Paolo oli talle jõuluks mingi hetketuju ajel ostnud – algselt vandelvalge riietuseseme käised ja sääreotsad olid nüüd määrdunud verest, mida nõrgus käsi ja jalgu ämblikuvõrguna katvatest lõikehaavadest.
«Lorena, kuramus, mis sa siin väljas teed? Marss tuppa tagasi.»
Naine ei paistnud teda kuulvat ja vaatas laial ehmunud pilgul endiselt tühjusse.
«Kas näed?» sosistas ta.
Paolo kortsutas kulmu ja raputas pead.
«Mis asja sa räägid, Rena? Ajad jälle lollust suust välja.»
«Näe, seal,» ütles naine ja osutas väriseva sõrmega tühjale kohale mehe kõrval. «Seal! Kohe tuleb kallale … Tuleb mulle kallale, Paolo!»
Mees hakkas kannatust kaotama – ühtlasi kiskus asi piinlikuks.
«Laske jalga,» käsutas ta valvureid.
Mehed vaatasid naise vapustatud näkku ja seejärel taas bossi otsa.
«Ei kuulnud või?» röögatas too. «Laske jalga, minema siit!»
Hoolega muiet varjates läksid mehed hanereas minema.
Paolo hingas mitu korda sügavalt, laskis käed rusikast lahti ja püüdis enesevalitsust tagasi saada.
«Mis sa siin üritad, Rena? Tahad mind karistada – on nii, jah? Ajad maja segi nagu seapesa, tahadki, et ma koju tulles sind sellises seisus näen? Sul pole mingit austust asjade vastu, mis ma sulle ostan, maja vastu, mis ma sulle ehitasin …»
Naine jõllitas endistviisi kuhugi Paolo selja taha.
«Kurat võtaks, vaata mulle otsa, kui ma sinuga räägin!»
Paari pika sammuga astus ta üle terrassi, haaras naise kõhnadest õlgadest ja sikutas ta püsti.
«Kas jätad juba!» Ta muudkui raputas naist, kuni kuulis, et Lorena hambad lõgisevad.
«Paps, ta ei ole terve …»
«Sina hoia oma suu kinni,» urahtas ta poisile, kes värisedes uksel seisis. «Mine tuppa tagasi …»
Naise roosade otstega luised sõrmed haarasid tal käsivarrest.
«Paolo,» sosistas ta. «Kohe su selja taga – jumal küll, kas sa ei näe?»
Ehkki mees teadis, et seal midagi ei ole, pööras ta vaistlikult ikkagi ringi.
«Mis? Mis seal peaks olema?»
Lorena pööras suured hirmunud silmad tema poole ja üheks põgusaks viivuks meenus Paolole see tütarlaps, kes Lorena kunagi oli.
«Deemon,» sosistas naine. «Siinsamas. Tuli … tuli mulle järele …»
Lorena pudenes hüsteerilisteks karjeteks, püüdis mehe käte vahelt välja rabeleda ja küünistamisega end nii tema kui ka kummitusliku deemoni käest päästa.
Paolo jõudis otsusele.
«Kutsu arst,» andis ta pojale käsu. «Ütle, et tulgu kiiremas korras.»
Poeg kadus tuppa helistama ja Paolo silmitses naise pisikeseks kuhtunud kogu põrandal jalge ees. Kunagi oli Lorena ilus. Kurvikas ja tumedajuukseline, selliste suurte pruunide silmadega, mis võtavad mehe jalust nõrgaks. Nüüd, kolm last ja kolmkümmend aastat hiljem, oli ta vari; kunagise kauni naise kahvatu ja kuhtunud vari.
Kahju.
Paolo laskus naise kõrvale põrandale ja võttis ta lõua pihku nagu isepäisel kutsikal.
«Jälle neelasid liiga palju tablette, kullake? Ah? Oli nii?»
Naine püüdis pead raputada, aga mehe haare oli liiga tugev ja pani pisarad põski mööda alla veerema.
«Kuula mind, Rena,» ütles mees tasakesi. «Mulle aitab. Sa lähed ja lased ennast korda teha. Kuuled, mis ma räägin?»
Naine hakkas seosetult pomisema – ühetooniline sosin, mis tungis pähe, mõnitas ja tekitas tahtmise pomisejal suu kinni lüüa.
Luca kiirustas jooksujalu tagasi terrassile.
«Arst juba tuleb,» ütles ta.
Paolo noogutas.
«Ma ei taha, et keegi sellest teada saaks,» ütles ta.
Luca noogutas ja pühkis närviliselt suud. «Mis sa nüüd teed?»
Paolo naeratas süngelt.
Ta teeb nüüd seda, mida alati, kui tekib raske olukord.
Ajab asja korda.
«Tal on head pikka puhkust vaja, muud midagi,» ütles ta. «Vaikses kohas.»
Üks selline koht oli Paolole teada.