Ajaloolane meenutab: 1950-ndatel oli Briti majandus verest tühjaks jooksmas
21. juuni 2023, 10:54
/nginx/o/2023/06/21/15405397t1he15d.jpg)
Jared Diamondi «Murrang. Kriisis riikide pöördepunktid» võrdleb kuut riiki, mis on oma lähiajaloos üle elanud murrangu: Jaapani sunnitud avanemine kommodoor Perry laevastiku survel, ohvriterohked riigipöörded Tšiilis ja Indoneesias ning muutused Austraalias, Saksamaal ja Soomes pärast Teist maailmasõda.
Et autor on elanud kõnealusest kuuest riigist viies ja oskab ka vastavaid keeli, on tal võimalik tuua näiteid otseallikatest. Tema sõnul tulid kõik need riigid oma kriisiga vahelduva eduga toime tänu sellistele mehhanismidele nagu vastutuse võtmine, valulikult aus eneseanalüüs ja teiste eeskujudest õppimine. Tulevikku vaadates käsitletakse seda, kuidas USA, Jaapan ja terve maailm tulevad praegu toime enda ees seisvate probleemidega. Raamatut illustreerivad fotod ajaloolistest sündmustest ja murranguhetkedest.
Jared Diamond (sünd 1937. a) on geograaf, ajaloolane, ornitoloog ja hulga populaarteaduslike raamatute autor ning California Ülikooli geograafiaprofessor, ta on üks Ameerika Ühendriikide mõjukamaid intellektuaale. Tema raamatuid on tõlgitud kümnetesse keeltesse. Eesti keeles on varem ilmunud tema teos «Püssid, pisikud ja teras: inimühiskondade erinevad saatused» (2002).
Loe raamatust huvitavat katkendit!
***
Enamikku meist tabab elus mingil hetkel isiklik murdepunkt või kriis, mille me siis isiklike muudatuste abil edukalt lahendame või mitte. Ka riigid läbivad riiklikke kriise, mis riiklike muudatuste abil samuti kas lahendatakse või mitte. Isiklike kriiside läbimise kohta on olemas hulgaliselt terapeutide kogutud andmeid ja anekdootlikku informatsiooni. Kas sellest kõigest tehtud järeldused võivad aidata meil mõista ka riiklike kriiside lahendamist?
Isiklike ja riiklike kriiside illustreerimiseks alustan siinset raamatut kahe looga enda elust. Räägitakse, et lapse esimesed selged mälestused pärinevad umbes neljandast eluaastast, kuigi mingeid ebatäpseid mälestusi on ka varasemast ajast. See üldistus kehtib minugi kohta, sest mu varaseim dateeritav mälestus on Bostoni Cocoanut Grove’i põlengust, mis toimus vahetult pärast mu viiendat sünnipäeva. Kuigi ma (õnneks) ei olnud tulekahju ajal seal, kogesin ma seda kaudselt oma arstist isa hirmutavate juttude kaudu.
1942. aasta 28. novembril süttis ja levis kiiresti tulekahju Bostoni ülerahvastatud ööklubis Cocoanut Grove (omaniku kirjapilt), mille ainus väljapääs kohe blokeeriti. Kokku suri lämbumise, suitsu sissehingamise ja jalge all lömastamise või põletushaavade tagajärjel 492 inimest ja veel sajad said vigastada. Bostoni arstidele ja haiglatele langes meeletu koormus – mitte ainult vigastatute ja surijate, vaid ka tulekahju psühholoogiliste ohvrite tõttu: nende sugulasi ajas hulluks abikaasade ja laste kohutav surm; ja ellujääjaid traumeeris süütunne, et nemad olid pääsenud, samas kui sajad teised külalised olid saanud surma. Kuni 22.15-ni oli nende elu olnud normaalne, keskendudes tänupüha nädalavahetuse tähistamisele, jalgpallimängule ja sõdurite puhkusele. Üheteistkümneks oli enamik ohvreid juba surnud ning nende sugulaste ja ellujäänute elu oli paisatud kriisi. Nende eeldatavad elutrajektoorid olid rööbastelt maha jooksnud. Ajal, mil lähedased olid surnud, tundsid nad elus olemise pärast piinlikkust. Sugulased olid kaotanud oma identiteedi jaoks kesksel kohal olevad inimesed. Mitte ainult põlengus ellujäänute, vaid tulekahjust otseselt puutumata jäänud Bostoni elanike (sealhulgas viieaastase minu) usk maailma õiglusesse oli saanud raputada. Karistada saanud polnud üleannetud poisid ega halvad inimesed: nad olid tavakodanikud, kes ei olnud oma surmas ise süüdi.
Osa ellujäänuid ja sugulasi oli elu lõpuni traumeeritud. Mõni sooritas enesetapu. Kuid pärast paari äärmiselt valusat nädalat, mil nad ei suutnud oma kaotusega leppida, algas aeglane leinamine, väärtuste ümberhindamine, elude ülesehitamine ja avastamine, et mitte kõik nende elus polnud rikutud. Paljud abikaasa kaotanud abiellusid uuesti. Kuid isegi parimail juhtudel olid nad aastakümneid hiljem justkui mosaiigid pärast Cocoanut Grove’i põlengut loodud identiteedist ja sellest, mis oli kujunenud enne tulekahju. Siinses raamatus on meil võimalus korduvalt rakendada mosaiigi metafoori üksikisikute ja riikide kohta, kelle või mille puhul sedasorti kokkusobimatud elemendid ebakindlalt koos eksisteerivad.
Cocoanut Grove on äärmuslik näide isiklikust kriisist. Kuid see oli ekstreemne vaid selles mõttes, et halvad asjad juhtusid korraga paljude ohvritega – lausa nii paljude inimestega, et tulekahju põhjustas ka kriisi psühhoteraapias, nõudes selles vallas uusi lahendusi, nagu näeme 1. peatükis. Paljud meist kogevad isiklikus elus tragöödiaid otse või siis kaude, sugulase või sõbra kogemuste vahendusel. Kuid sellised ühte ohvrit tabavad tragöödiad on talle ja ta sõpruskonnale sama valusad, kui Cocoanut Grove oli 492 ohvri lähedastele.
Siinkohal aga võrdluseks näide riiklikust kriisist. Ma elasin Suurbritannias 1950. aasta lõpus ja 1960. aasta alguses, mil riik läbis aeglast kriisi, kuigi ei mina ega mu briti sõbrad ei mõistnud seda tol ajal täielikult. Suurbritannia oli maailma juhtiv teadusriik, mida oli õnnistatud rikkaliku kultuuriajalooga, olles uhkelt ja eriilmeliselt britipärane, peesitades endiselt maailma suurima laevastiku, suurima rahvusliku rikkuse ja ajaloo laiaulatuslikuma impeeriumi mälestussäras. Paraku oli 1950-ndatel Briti majandus verest tühjaks jooksmas, kadumas olid impeerium ja võim, oldi nõutud oma rollis Euroopas ning maadeldi juurdunud klassierinevuste ja värskete sisserändelainetega. Kõik kulmineerus 1956. ja 1961. aasta vahel, mil Suurbritannia lammutas kõik allesjäänud lahingulaevad, koges esimesi rassirahutusi, hakkas andma iseseisvust oma Aafrika kolooniatele ning tõdes, kuidas Suessi kriis paljastas riigi piinliku võimetuse tegutseda iseseisva maailmajõuna. Mu briti sõpradel oli keeruline neid sündmusi mõtestada ja neid mulle kui ameeriklasest külalisele selgitada. Need hoobid pingestasid briti rahva ja poliitikute seas arutelusid Britannia identiteedi ja rolli üle.
Tänapäeval, 60 aastat hiljem, on Suurbritannia oma vana ja uue identiteedi mosaiik. Nad on impeeriumi lammutanud, muutunud paljurahvuseliseks ühiskonnaks ning võtnud omaks heaoluriigi ja kõrge kvaliteediga riikliku koolisüsteemi, mis vähendab klassierinevusi. Suurbritannia ei saanud kunagi tagasi oma merelist ja majanduslikku ülemvõimu muu maailma ees ning tema roll Euroopas on kurikuulsalt vastuoluline («Brexit»). Kuid tegu on endiselt maailma kuue rikkama riigi hulka kuuluva maaga, see on endiselt parlamentaarne demokraatia koos esindusisikust monarhiga, see on endiselt juhtiv teadus- ja tehnoloogiariik ning euro asemel on endiselt käibel nael.
Need kaks lugu illustreerivad käesoleva raamatu temaatikat. Igal tasemel seisavad kriiside ja muutuste survega vastamisi nii inimesed kui nende rühmad, alates üksikisikust kuni meeskondade, ettevõtete, riikide ja terve maailmani. Kriiside alge võib olla väline surve, nagu kellegi maha jätmine või lesestumine või olukord, kus üks riik ähvardab või ründab teist. Kuid kriisid võivad tekkida ka sisemise surve mõjul, näiteks inimese haigestumisel või rahva sisemise tüli tõttu. Väliste või sisemiste survetega edukalt toimetulekuks on tarvis valikulist muutumist. See kehtib nii riikide kui üksikisikute kohta.
Siinkohal on võtmesõna «valikuline». Inimesed või riigid ei saa ega peakski muutuma täielikult ja loobuma jäägitult oma varasemast identiteedist. Nii indiviidide kui riikide jaoks seisneb kriisi tõeline katsumus selle avastamises, millised nende identiteedi osad töötavad hästi ja millised mitte ning tuleks välja vahetada. Surve alla sattunud inimesed ja riigid peavad oma võimeid ja väärtusi ausalt hindama. Nad peavad otsustama, mis neis endiselt toimib ning sobib ka muutunud tingimustes ja tuleb seega alal hoida. Neil peab olema ka julgust tabada, mida tuleb uue olukorraga toime tulemiseks muuta. See paneb üksikisikuid või riike otsima uusi lahendusi, mis sobituvad nende võimete ja ülejäänud olemusega. Samas peavad nad panema paika piirid ja rõhuma elementidele, mis on nende identiteedi jaoks nii kesksel kohal, et nende muutmine pole mõeldav. Sellised on mõned indiviidide ja riikide vahelised paralleelid seoses kriisidega. Kuid esineb ka silmatorkavaid erinevusi, millega meil tuleb arvestada.