«Räägitakse, et see oli sinu möödalask. Sind kutsutakse lastetapjaks»

Foto: Shutterstock

Ilmunud on Niklas Natt och Dagi ajalooliste kriminaaltromaanide triloogia kolmas osa «Stockholm 1795».

Niklas Natt och Dagi suure triloogia kolmas osa pakub uusi üllatusi, aga ka lahendusi saladustele sildadevahelises linnas – 18. sajandi lõpu Stockholmis, riivatus ja häbitus. Sageli õõvastavalt, kuid seda haaravamalt on esitatud elu linna eri paigus, erinevates ühiskonnakihtides: suur tulekahju, mis maksis palju noori elusid ja laotas linna kohale mustad murepilved; haarang linna kogunenud kodututele; käest läinud tantsupidu ...

Niklas Natt och Dag, «Stockholm 1795». Foto: Raamat

Nagu kehastunud kurjus hiilib läbi linna käänuliste tänavate kahepalgeline Tycho Ceton. Keegi ei oska ennustada, millist vastikut salasepitsust ta järgmisena planeerib. Samal ajal alustab kuningakoda armutut ajujahti kõigile regendivalitsuse vastastele. Otsitakse kirja vandeseltslaste nimedega, mis olevat noore naise, keerulise saatusega Anna Stina Knappi käes.

Et aidata teadmatult kadunud Anna Stinat ja püüda lõksu kuritegelik Ceton, tuleb taas mängu ühekäeline sõjaveteran Jean Michael Cardell koos nutika Emil Wingega. Mõjuvalt põrkuvad siin ajastu ideaalid võimude kehtestatud vägivalla ja lootusetusega.

Niklas Natt och Dag on sündinud 1979. aastal ning üles kasvanud Stockholmis. Töötab ajakirjanikuna. Tema esivanemad tapsid Engelbrekti, kaotasid pealinna Kristian Türannile ning pidid minema maapakku, kui nõudsid, et Jean Baptiste Bernadotte loobuks troonist.

Loe raamatust katkendit!

***

Sügisest saab talv ja aasta vahetub, talvest välja koorunud kevadel hakatakse sildadevahelises linnas vestma muinasjuttu, sihukest õpetlikku, millega ei pelutata lapsi, vaid täiskasvanud mehi. Kõrvaltänavatel hulkuvat öösiti koletis, ja kui tema teele satuvad teatavat sorti patukotid, käib nende käsi halvasti. Hirmutise väljanägemise kohta on liikvel erinevaid kirjeldusi. Suur on ta küll, selles on kõik ühel meelel, ja inetu, silmnägu polevat tal inimese oma, ja arme täis kiilal kolbal turritavat vaid üksikud juuksetutid. Mõned teavad rohkem ja kinnitavad, et ühe käe asemel on tal mustunud küünis, ja kes selle haardesse satub, selle laul on lauldud. Lummutise päritolu on mähkunud oletuste ja kuulujuttude uttu. Räägitakse, et tema põletaski maha Hornsbergeti lastekodu, kuid jäi ise leekidesse lõksu. Põrguväravast polevat teda sisse lastud ja murest murtuna kummitab ta nüüd vanas elukohas. Toime on pandud kuritegu, mida ta on mõistetud heastama. Nüüd pakkuvat koll kaitset eluheidikutele.

Kallakupealne sisehoov pole kainet Frans Gryd ealeski kimbutanud, kuid kui ta on nina täis tõmmanud, komejanditab see temaga pidevalt. Kuidas ta ka ei püüaks jõuda otseteed majaukselt välipeldikusse, ikka eksitatakse ta liikuma mööda mäekülge allapoole, kus saatana kõrvenõgesed otsivad tema sukkadest auke ja rebenenud kohti, nagu oleks see nende leivatöö. Ta maksab neile kätte alati ühel ja samal viisil: samm tagasi, püksid alla ja särk üles, et nad täis kusta, ja kerigu põrgu see kärbsepirinat täis kottpime sitamaja. Joomauim kaitseb teda õhtujaheduse eest. Ta uratab põie tühjendamisel survet lisades. Iga aastaga painab häda järjest sagedamini, kuigi veeviskamine on aina vaevalisem. On tõsiasi, et praegugi on nõgesed märjad tema eelmisest külastusest, aga mis seal ikka teha, temasuguseid on ju jalaga segada. Kui Frans on riista kuivaks raputanud ja püksi tagasi toppinud, seisatab ta hetkeks, et pilguga ümbrust mõõta. Kivist majakökatsitele on aastad juba jälje jätnud ja on raske uskuda, et Maria kandi tulekahjust raadatud mäeveergu raiutud sügavate vundamentidega eluasemetel on turjal kõigest mõnikümmend aastat. Kusagil sügavikus, mäejalamil paiknevate hoonelobudike taga, on Gullfjärdeni laht ja linnasüda oma saare peal keset lahte. Ta soovib, et kogu saar rahameeste paleede raskuse all vetesügavusse vajuks. Seal nad kekutavad päevad läbi, susistavad koduvillases prantsuse keeles tühja-tähja, samal ajal kui tema vaevu jaksab osta veini, mis pealegi on nii hapu, et suunurgad iga lonksu peale krampi tõmbuvad. Ta näeb vaimusilmas, kuidas kobrutavad roiskveed sööstavad murdlainetena ehitud trepikodadesse; otse Mälareni järve tühjendatud roojatünnidest purjetab välja pruun laevastik, mis tuhatnelja hävitab kogu selle toreduse. Kreenis parukates tontlikud vanamoorid ahmivad vett kurku; nende kavalerid uluvad nasaalse sopraniga, ise kristall-lühtrite küljes rippudes. Ja kui järele mõelda, siis ei peaks üleujutus sellega piirduma. Tal ei ole midagi selle vastu, kui lained ka mööda seda mäenõlva tükk maad ülespoole rühiksid, et alles tema maja põrandalaudade all pidama jääda, pühkides platsi puhtaks kõikidest päevavarastest, hooradest ja sandilastest. Ta sügav ohe algab rõõmsalt ja lõpeb nukralt, sest unistus on sama ilus kui põgus. Veskid muudkui jahvatavad, tehes põrgulärmi, pidev kägin ja kloppimine kogu aeg. Ometi on see parem kui majadest kostev melu ja igal pool ringi jooksvad jõnglased, kelle vahel on võimatu vahet teha. Kui hakkad mõnda taga ajama, tarvitseb neil vaid kaduda nurga taha, kui sa enam ei tea, kes on kes. Siis ei jää üle muud kui krabada esimesel käeulatusse jäänud nagamannil kraest kinni ja anda talle vastu lõugu, teistele õpetuseks ja hoiatuseks. Frans saadab kõik põrgusse ja koperdab tagasi tühja kambrisse, sest vanamoor jookseb kusagil ringi, aga kui ta koju jõuab, tuleb talle kindluse mõttes keretäis anda, kuigi mees on tegelikult rõõmus, et saab rahus edasi juua, ilma et keegi näägutaks ning üüri ja elatise pärast salvavaid märkusi teeks.

Ta võtab istet, kiigutab käes pudelit ja veeretab mõtteid möödunud aegadest. Purjus inimese pikatoimelisusega sätib ta sõnu ritta, õigustades iseennast ja kirudes kõiki komistuskive, mida elu ta teele on veeretanud, kusjuures seda mõttetööd on ta teinud juba aastaid, kohusetundlikult nagu pastori poeg koolikatsumisel. Kui Frans hetkeks enesega rahule jääb, rändab ta mõte meeldivamatele radadele: elule sellisena, nagu see võinuks olla, kui teda oleks hinnatud tema teenete järgi, sest küllap jooks ta siis reinveini kristallklaasist, sööks austreid, rosinaid ja vahvleid, endal kaunitar põlvedel. Ja kättemaksuks kõigile neile, kes ta osatuks jätsid, on viimane kui üks tema halvustajatest rattale tõmmatud, ta ihuliikmed ümber rattakodarate põimitud, samal ajal kui tema seda pidusöögist mõnu tundes pealt vaatab.

Koputus uksele. Kurat võtaks seda sissetrügijat, ühestki sellisest ei ole midagi head loota. Ta ei lase rahurikkujal ennast segada, vaid pöördub tagasi oma mõtete juurde. Nüüd lendab jalahoobiga pilbasteks löödud uks piida küljest lahti, majaisandal haaratakse kuklakarvadest kinni ja ta virutatakse trepist alla, ning ainult tänu joomase keha lõtvusele jäävad ta luud-kondid terveks. Tuharatele ja reitele sadavad jalahoobid veeretavad meest edasi, kuni ta otsaesise vastu lävepakku ära lööb ja lõpuks kevadõhtuse vinge tuule kätte märgade nõgeste varju sirakile jääb, oodates vaikselt ja jahmunult, et talle kaela sadanud õnnetus kaoks sama kärmelt kui tuli, ent paraku kostab majaseinte vahelt plumpsatus, mis on talle sama tuttav kui ta enda hääl: korgitakse lahti pudel, millest ta äsja rüüpas. Siin ilmas tuleb paljuga leppida, aga mingi piir peab ikka olema. Tudisevatele jalgadele tõusnud Frans tunneb õhuvoolu, kui pudel juuksekarva kauguselt kõrvast mööda vihiseb ja tema selja taga vastu seina mürtsatab, maailma julmusega hüvasti jättes. Kohe seejärel rabab kellegi rusikas ta juukseidpidi nii kõvasse haardesse, et jalad alt kaovad, ja ta lohistatakse lageda maa peale, kuhu jäetakse õhku ahmima, õitsele puhkenud verevalumid endast igal hingetõmbel märku andmas. Keegi kõnnib maaslamaja ees edasi-tagasi, kuid hämaras valguses joonistuvad välja vaid keha piirjooned, ettepoole längus kael kontvõõra laiade õlgade vahel ning tugevad kummis õlavarred. Frans Gry on õppinud elu jooksul ohtusid haistma ja vaist ütleb talle, et hullem on alles tulemas. Allasurutud raev lömitab äikesepilvena õhus, sest inimkuju tema ees on rebevil nagu ankruköis köievabriku pingutite vahel. Paanikas Frans otsib rünnakule põhjust, kuid leiab, et neid on liiga palju, et ühte valida, ning alustab seetõttu leebemast otsast, tingimisele ruumi jättes.

«Ma tean, et seinad on õhukesed, ja mulle öeldakse, et ma norskan nii kõvasti, et maja väriseb ...»

«Ole vait!»

Gry loeb mõttes kokku võlausaldajad, ja valib neist umb ropsu ühe.

«Jan Trolösilt Viimase Veeringu kõrtsis võetud võla oleksin ma juba ammu tagasi maksnud, kui asjaolud ei oleks mind eksiteele juhtinud; laenu andmise ajal oli ta maani täis ja ma arvasin, et see on tal meelest läinud.»

«Pea lõuad!»

Hääl on sügav, kuid samal ajal kähe, otsekui tuleks see kurgust, mis hästi inimkõne tegemise jaoks ei passi. Alles nüüd meenuvad Gryle kuuldud rahvajutud ja asjad loksuvad paika. Koletis on tulnud ja küüned temasse löönud. Frans kuuletub talle.

«Naisel, kellega sa sängi jagad, on varasemast ajast tütar. Lotta Erika. Saab tänavu kolmeteistkümneseks.»

Mees noogutab vastumeelselt.

«Sa katsusid ta linade vahele pääseda. Piiga kriimustas su nägu. Siis viskasid sa ta majast välja.»

Frans Gry lõualuu loksatab jõuetult vastu rinda, kuid viinauim on peast piisavalt lahtunud, et mitte ennast välja vabandama hakata.

«Homme tuleb plika oma toanurka tagasi. Kui sa teda sõrmegagi puudutad, söödan ma selle sigadele.»

Kuju läheneb, kükitab käepikkuse kaugusele, ja Frans Gry puurib pilguga omaenda määrdunud põlve, et see lõust teda õudusunenägudes painama ei hakkaks. Hoop vastu säärt paneb ta õhku ahmima, sest teda nähvanud käsi on kõva kui nui.

«Heameelega teeksin su igaveseks kahjutuks. Murraksin su käed ja jalad. Loobun sellest ainult ühel tingimusel: sa pead pakkuma tüdrukule toitu ja peavarju. Ja andma pühadeks rahatüki, mis jääb ainuüksi temale. Nagu oleks ta sinu oma laps. Nagu tahaksid sa talle kõige paremat. Ainuüksi tänu temale lahkud sa siit omal jõul. Tüdrukul on lihtne mind leida. Kui mu kõrvu jõuab midagi muud, trehvame uuesti. Võtab su mõistus seda?»

«Aga ma ...»

«Leivaameteid on priipärast, kuigi need on seda sorti, mille jaoks sina ennast liiga heaks pead. Toormalmi kaalule tassimine. Sitavedu lautadest. Sõnnikuhunnikute ümberpööramine. Tublil mehel on käed alati tööd täis. Kunagi olid ka sina midagi muud kui kasutu inimesetükk.»

Kuuldud sõnad toovad meelde midagi sellist, mis kustutab alkoholiuima viimase sädeme. Frans Gry lehitseb mälestustes, otsides mäluauku, kuhu kõik sobiks: hääl, võimas kere. Frank istub suud paotamata ja koletis tõuseb püsti, keerab kannapealt minekule, vantsides majade vahelt Polhemi lüüsi poole viiva tee suunas. Gry hoiab hinge kinni, kuni ta on jälle üksinda, ja siis jõuavad mõtete tühiruumist temani otsitud pildid, nägu ja nimi.

«Cardell? Mickel Cardell! Sina olid Ingeborgil, mina Alexandri peal! Olime Kråkskäri saare kõrval ankrus, kui Stedingk tuld andis ja prints Nassau vastas oma parimaga. Ma nägin, kuidas sa põlesid ja vette vajusid.»

Kutsumata külalise kuju hakkab selgemalt välja joonistuma ning Frans kortsutab laupa, otsekui kolpa sõnakuulmisele sundides, ja teeb vastikust väljendava grimassi, kui mälestused talle lõpuks relvad kätte annavad.

«Öeldakse, et sa olid kohal, kui Hornsberget põles. Räägitakse, et see oli sinu möödalask. Sind kutsutakse lastetapjaks.»

Harva on ta mõtted olnud nii selged. Vihkamine ja alandus kukutavad järeldused talle otse sülle.

«Sa oled siin oma südametunnistuse, mitte Lotta pärast, igavene ennasttäis pasapea.»

Frans on jalule saanud ja koperdab paar sammu Cardelli suunas, tõstes hääle korisevaks karjumiseks.

«Muidugi saab plika mult peatoiduse, kuid see ei ava hauakääpaid, et väiksekesed taas päevavalgusse pääseksid. Kas sa arvad, et oled minust parem, Cardell? Ega ole küll. Sa oled hullem. Halvem! Sinu kõrval olen ma pühak. Minu kätel ei ole verd.»

Öeldud sõnad ajavad mehele endalegi hirmu naha vahele, nii et ta kiirustab üle siseõue lävele ja sealt edasi trepist üles, ohhetades murelikult lõhutud kambriukse juures, mis enam kaitset ei paku. Kui Frans jälle üksinda oma toas on, istub ta põrandale ja toetab selja tugevalt vastu seina, hakates suurematest paladest tervikpilti kokku sobitama, ise värisedes kord kergendusest, kord hirmust, kord võidurõõmust.

Nägemisulatusest välja jõudnud Cardell on seisatanud nurga taga, oodates hingamise rahunemist. Ta oleks soovinud kuuldeulatusest välja jõuda, aga õnnetuseks rabab iga sõna teda nagu piitsalöök. Ta konutab seal pikka aega, otsides lohutust mõttest, et on vähemalt aidanud Lotta Erika nimelisel tüdrukul paremale järjele saada. Too pole küll tüdruk, keda tema otsib, aga asjaks seegi. Oma otsirännakutel näeb ta tihti eksiteele sattunud väikesi hädasolijaid ja läheb neile appi, kui ta hammas asjale peale hakkab. Mõnikord pakuvad nad talle vastutasuks oma abi. Tänavatüdrukuid on palju, nad kuulevad paremini, neil on teravamad silmad. Kuna nad ei ole kellelegi ohuks, pääsevad nad vaevata kohtadesse, kuhu tema oma jalga tõsta ei tohi.