LUGEMISSOOVITUS ⟩ 3 raamatusarja, milles on põnevust, sügavust ja nalja
22. juuni 2023, 16:12
/nginx/o/2023/06/22/15408406t1hf017.jpg)
Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab sel nädalal kolme raamatut, mis on osa sarjadest: Martin Walker «Kuradikoobas», Veronika Kivisilla «Kuni armastus peale tuleb 3.0» ja Ottomar Sukko «Vanamehe Koomušk».
Võtan kirjutada mitmetest järgedest algupärastele raamatutele. Mulle sarjad meeldivad. Olgu kinos või kirjanduses. Noh, on ka nõrgemaid sarju nagu «Tõde ja õigus» või «Sõda ja rahu», aga neid niikuinii väga ei loeta – kuigi vaadatakse. Samas Miki-Hiire ja visade hingede lood köidavad inimesi üle aegade.
Martin Walker on tõepoolest üks kõige paremaid meie ajal kirjutavaid krimikirjanikke üleüldse. Puhas lust lugeda, mõnus köögirõõm politseinikuga koos köögis sööke meisterdada ja et minusugustel pole küllap kunagi võimalust end Provence’i satutada, siis nonde raamatute kaudu juba oleks nagu natuke käinud. «Kuradikoobas», kui ei eksi, on eesti keeles viies raamat sarjast ja kuues on juba ilmunud – kõike ei jõua kohe. Kuuldavasti seitsmeski tulekul. Ja hea on. Luguhaaval toovad nood teosed meile ühe ilmanurga soojalt ja südamelähedaselt koju pluss kohale. Lõhnad, maitsed, koerad, hobused, ametnikud, inimesed… kõik see, mis elust elusa elu teeb. Esimese eestikeelse Walkeri kuulutas Jaan Martinson aasta parimaks krimiromaaniks. Julgen takka kinnitada, et sarja jõud ei rauge, pigem võtab uusi keerde peale. Kogu rammusa Provence’i kõrvale kõlbab vaadata praegu me telekanaleil jooksvat sarja eestikeelse nimega «Mõrvad Lõuna-Prantsusmaal». Teeb raamatutest pildiraamatud.
Veronika Kivisilla raamatud on pildiraamatud ka ilma illustratsioonideta, ilma telesarjadeta. Ehkki teravmeelseks telefragmentaariumiks siin ju ainest leiduks. Elupilt elupildi otsa, lugejale armu ei anta – või just antakse. Kui üldse, siis armu ja mahemuhelust. Veronika on väga õigesti teinud, et oma igapäised üleskirjutused nö sama pealkirjakatuse alla viinud – nii hüva sarja võiks nautida sügava lõpmatuseni. Ning võimalik on ka korjata mõne raamatu järel kokku parimad (sest kehvakesi polegi) palad ning teha koondteos(eid). Kaugesse tulevikku jääv koguteos kangastub meelepildis millegina, mis mõjub pikemas vaates parima võimaliku vaatena kestva sajandi Eestisse. Miks meile Suur Eesti Romaan, kui on kirjanikke, kes täitsa tavalise eluorjanduse ebaharilikuks ilukirjanduseks vormida oskavad?
Tahan siiski ropumal noodil lõpetada. «Vanamehe koomušk 2» jätkab ebakorrektset hullupanekut. Pean ka kritiseerima – Vanameeš kui selline vääriks palju paremat graafilist lahendust. Praegune labasevõitu arvutijoon ei mängi lugudega piisaval tasemel kaasa. Lõbus on ikkagi, rõõmu ja paugupeeru saab. Tuleb senikaua Vanameešt peksta, kuni õpib tikku tõmbama!