Kelmi pihtimus. Järjekordselt varga tagant varastamas

Tomas Legrant. Foto: Mailiis Ollino

«Hundi loomus» on kaasahaarav kelmilugu Tomas Legrantist, endisest Eesti karjäärikurjategijast. «Kelmi südame» teine osa räägib peategelase elust pärast Eestist lahkumist. Jätkub kriminaalne teekond, mis sedapuhku hõlmab valeidentiteetidega elamist, rahvusvahelisi pangapettusi ning Eesti kurjategijate argipäeva Soomes. Loe raamatust katkendit!

Esimesed kolmteist tuhat eurot läksid peaaegu sama kiiresti, kui olid tulnud. See oli olnud kõigest minutite mäng. Rumeenlased liigutasid kontole saabunud rahad koheselt edasi järgmistele kontodele. Peagi hakkas kontole ka väiksemaid summasid laekuma, kuid rahasid neil enam liigutada ei õnnestunud.

«Mingi jama on! Tom! Rahad on kinni. Proovisin kaardiga automaadist plekki välja võtta. Sain ainult mõnisada eurot. Netipanka enam sisse ei pääse!» seletas Katana ning ütles, et ma konto omaniku panka saadaks «asja uurima».

«Hull oled või? See kutt on alles laps! Ta ei oskaks seal midagi rääkida! Mida oskab üks pooletoobine seal uurida?»

«Tom! Te peate proovima! Saad sa äkki ise panka helistada? Küsida, et mis seis on?» õpetas Katana mind telefonis.

«Panka helistada,» ahhetasin torusse. «Mul ei ole ju kontole ligipääsugi. Mul pole õrna aimugi, mida te seal teinud olete...» punnisin Katanale vastu, et aega võita.

«Ma saadan sul konto väljavõtte. Panen pildid e-mailile. Äkki sellest piisab, kui sa teeksid mingid kattearved ja laseksid konto omanikul nendega panka minna?» küsis Katana, ise Soomest tuhandete kilomeetrite kaugusel.

«Anna asu, Katana! Las ma mõtlen, mis teha saaks. Anna mulle mõni tund,» proovisin Katanat rahustada.

«Ära rohkem sinna rahasid saada! Pane pidurit, kui on võimalik,» ütlesin Katanale kinni jäänud rahade pärast muret tundes. Olin oma õnged vette visanud. See siin oli minu viimane konks. «Ärge saatke, eks? Enne, kui on teada, et need sealt kätte saab,» ütlesin Katanale.

«Uuu, kuulsid või? Ärge rohkem mingeid kandeid praegu siis tehke!» kordasin end veel kord, ise sõrmi ristates. Süda mu rinnus peksles nagu seksi ajal. Mu keha valdas meeletu pinge. Elevus. Kaif. Seesama kaif, mida tunned, kui pokkerilaua river-kaarti ootad, olles eelnevalt kõik žetoonid mängu lükanud. Kõik või mitte midagi.

«Ma ei saa enam midagi peatada. Poisid panid asjad töösse. Mul ei ole võimalik tehinguid tagasi kutsuda. See ei käi sedasi...,» kostus Katana vastus. Kokkuvolditud paberid, mis mõned päevad tagasi kohvikus olles Katana kotis lõpetasid, olid kontode koodikaardid. Soomes kasutasid paljud pangad koodikaarte - väikesemõõdulisi «raamatukesi», milles terve nimekiri erinevaid numbrikombinatsioone. Olin originaalid Katanale andnud. Usalduse tekitamiseks. Niisamuti olin soovitanud tal «igaks juhuks» kontodel paroolid ära vahetada. Mida Katana ei teadnud ega olnud osanud ka kontrollida, oli tõsiasi, et mul oli kõikide temale antud kontode üle jätkuvalt kontroll. Katana sai minult küll koodikaardid ja kasutajanimed, kuid enne veel, kui ma need kohvikus temale olin andnud, seadistasin ma telefonidesse kasutusvalmis nende samade pankade mobiiliäpid. Mul ei olnud pangakontode haldamiseks koodikaarte vajagi. Nägin kõiki rahade liikumisi reaalajas isegi.

«Ma olen ju Eestis,» valetasin Katanale. «Enne homset ma Soome minna ei saakski,» puksisin vastu, samal ajal temale lootust andes.

«Minge siis homme! Ma loodan su peale. Asjad on töös! Enam ei saa midagi tagasi kutsuda või peatada,» ütles ta ning lõpetas kõne. Mind valdas joovastus. Tunne, mida olin oma elus kordi varem tundnud. Joovastus, mida ma alatihti jahtinud olingi. Kõik või mitte midagi! See kõik oligi päriselt juhtumas. Kaua oodatud lõppmäng, mis oli mu silme ees lahti rullumas. Just täna! Päev enne seda, kui ma Soomest tuld kavatsesin panna.

Juhuseid ei ole olemas. Hüppasin voodile ning kobasin käega oma seljakoti taskutes. Võtsin kotti peidetud nutitelefonid, mis kõik olid hääletuteks pandud ning vaatasin neile laekunud sõnumeid ja teateid. Seejärel avasin üksteise järel mitu erinevat netipanka ning sulgesin iga kui viimase kaardi, mille Katanale olin toimetanud. Vaatasin kontode väljavõtteid ning seejärel muutsin konto ligipääsude andmeid. Rumeenlased ei olnud suvatsenud paroole muutagi. Ühelegi kontole neil enam ligipääsusid ei olnud. Tõmbasin lahti krüpteeritud sõnumite saatmiseks mõeldud suhtlusprogrammi Signal ning käivitasin oma plaani järgmise etapi.

«Musi, ma pean väljas ära käima! Ma tulen varsti tagasi. Kõik on okei, aga mul tuli üks pakiline asi vahele, mis vaja koheselt korda ajada.» Koputasin vannitoa uksele, kus Liina end alles sättimas oli. Vastust ootamata tõmbasin tossud jalga, võtsin voodi kõrval vedelenud seljakoti enesega ning jalutasin välja. Miski muu hetkel tähtsust ei omanud.

Olin seda hetke ammu oodanud. Higistanud, muretsenud, «kassinud», kibelenud. Olin ühte järjekordset «pauku» sisse panemas. Järjekordselt varga tagant varastamas.

Katanal ei kulunud selle kõige «lahti hammustamiseks» just üleliia palju aega. Nelikümmend minutit pärast meie viimast kõnet helises järjekordselt minu kahekümneeurone nuppudega telefon, milles suvaline kõnekaart. Burner - nii ma selliseid telefone kutsusin. Ajutiselt kasutamiseks ostetud telefon. Katana oli ilmselgelt liimist lahti. Jätnud tema kõnele vastamata, helistas ta koheselt uuesti. Ja uuesti. Ja uuesti, kuniks ma talle sõnumi saatsin.

«Ma ei saa hetkel rääkida, olen naisega.»

«Mida sa teed? Mida sa nussid?!» saatis ta mulle vastuse.

«Millest sa räägid?»

«Kõik kontod on kinni! Me ei pääse ühelegi kontole ligi!»

«Nagu ma ütlesin, saan alles homme Soome minna. Täna ei saa ma midagi sinu jaoks teha,» trükkisin ärevil Katanale muretu vastuse.

«Tom, ära aja mulle sitta...,» kirjutas ta koheselt uue sõnumi.

«Kavatsed mind petta?» saabus Katanalt veel üks sõnum.

«On sul petta-saanu tunne või?» küsisin vastu.

Inimesed teavad alati, kui nad petta on saanud. Lihtsalt nad ei taha oma sisetunnet uskuda. Üritavad end ümber veenda. Üritavad tõde väänata. Reaalsust mitte uskuda. Kuniks nad seda lõpuks enesele tunnistavad. Siis tekib viha. Seejärel hirm. Algab kauplemine. Ja jälle hirm. Hirm, et ongi kõik. Et nendega juhtunu ongi pöördumatu. Ja seejärel jälle viha.

«Tom. Palun sind! Ära tee mulle sedasi! Mul on naine. Mehed tulevad mulle koju...» anus Katana mind, lubades minuga sõbraks jääda ja äri edasi teha. Võtku ma sellest summast viisteist tuhat ja saatku ülejäänu tema kontole.

«Tom! Ma saan aru, et see on sinu jaoks suur raha, aga ma palun sind. Palun. Leiame mingi kesktee. Ma lendan ükskõik kuhu. Eesti, Lätti, Soome. Palun sind! Anna mulle kasvõi pool sellest rahast tagasi.» Katana meeleheitlikud katsed mind murduma panna ei kandnud vilja. Ma olin seda hetke oodanud. Alates õhtust, mil ma rumeenlasi pargis esimest korda kohtasin. Olin koheselt otsustanud neid petta. Lex oli üksnes Kaifi-Arti ärgitusel minust tol korral ette jõudnud. Täiesti mõttetu summa neilt ära võtnud. Raha, mis tõenäoliselt juues ja laaberdades nädalaga sirgu oli tõmmatud. Amatöörid. Minu jaoks oli rumeenlastest saamas üks suuremaid skoore minu elus. Esimene etapp oli läbi. Laekumised olid teel ja neid tagasi enam kutsuda polnud võimalik. Nüüd tuli rahad vaid automaatidest ja kontoritest kiiruse peale välja võtta. Kohvikus minule kätt andes, ei olnud Katana enesele aru andnud, kellega ta kokkuleppeid parasjagu sõlmis. Kedagi jõhkramat kui mina tol hetkel tema elus ei olnud.

«Faking varas! Me leiame, su värdja, üles! Minu eest sa end ei peida! Kuuled, rott?! Ma leian su üles. Ma tulen su koju! Vannun sulle, et nii see asi ei jää! See on su viimane võimalus!» Katana meeleheitlikud katsed mind hirmutada ajasid mind üksnes muigele.

«Küll hakkama saad, Katana! Level up...,» kirjutasin talle vastuse, mis ta juukseid kiskuma võis panna. Vangutasin seda lollust lugedes üksnes pead. «Tšurkad,» muigasin endamisi. Mu kõige kallim vara istus parasjagu Hotel Fabianis. Minu korter oli tühjaks tehtud. Samamoodi olin ma ladudest kõik kauba Eestisse lasknud organiseerida. Soomega ei sidunud mind enam miski. Pärast tänast ei teadnud keegi, kuhu ma kadunud olin või kuna tagasi olin tulemas. Tomas Legrant oli kõigest üks müüt. Nimi, mida kuuldi, ja nägu, mida nähti, kuid kellest suurt midagi tegelikult ei teatud. Ma olin rumeenlasi enda «koju» kutsudes vägagi teadlikult tegutsenud. Rumeenlasi oma koju lubada oli kõige kindlam viis neid mind usaldama panna. Privaatsus on iga mõtleva kurjategija jaoks oluline, eriti, kui inimesel on pere. Lubades neid endale sedasi «lähedale», tähendas see end haavatavasse olukorda panna. Kuid see kõik oli olnud mu plaani osa. Samamoodi, nagu olin võtnud enda kanda kümne tuhande eurose Lexi tekitatud võla. Kõik ikka selleks, et usaldust tekitada, oma plaanile tugev vundament valada.

Panin telefoni tagasi taskusse ning astusin Helsingi karge õhu kätte. Mustanahaline Soome Posti töötaja lohistas enese järel parasjagu oranži värvi «postitõlda» ning kioski lähedal peatus DHL’i kirjadega kaubik, millest hüppas välja pealtnäha rõõmsameelne Soome teismeline.

«Issand, poisid, kui mõttetut elu te elate. Ei mingit pinget. Ei mingit põnevust. Lambad. Ma tahan - ma võtan. Ma tahan - ma teen. Tahan - murran. Teie kahe tahe ei maksa selles maailmas mitte sittagi. Teie, kaks, teete nii nagu boss-mees ütleb. Jah, härra, ei, härra. Panete orja. Tiksute kella. Haige. Täiskavanud mees ja postiljon,» mõtlesin ülbusega neid kahte kuju vaadates. K-marketi ja Alepa sildid särasid üks ühel pool, teine teisel pool teed. Lasin silmadega üle tänava, et kaugustest endale tuttavat autot otsida. Poisid olid kohal ja ootasid mind.

«Kuuled, rott?! Ma leian su ülesse! Ma tulen sulle koju!» kajasid Katana öeldud sõnad mu peas. «Oh sind, Katana! Olla sedasi emotsioonide juhtida...,» mõtlesin tema vihaga öeldud sõnade peale. Sõnadele, millel ei olnud tegelikkuses mingisugustki kaalu. Kuidas küll ei olnud ta seda kõike ette osanud näha? Ta pidanuks teadma, et liigne enesekindlus meest ühel päeval veel hukutama saab. Võtsin taskusse topitud odava telefoni jälle välja ning fokusseerisin oma pilgu ekraanile, et Katana poolt saadetud viimast sõnumit uuesti lugeda.

«Ma leian su üles! Ma tulen sulle koju!»

Edu sellega. Tippisin talle vastuse ja lasin telefoni mälu sõnumitest ja kõnelogidest tühjaks. Vastust ma temalt enam ei oodanud. Tõmbasin aku tagant ära, libistasin pöidlaga sim-kaardi pesast välja ning murdsin selle näppude vahel puruks. Jalutasin esimese prügikastini ning viskasin telefoni ühes akuga minema.