«Tulge, lapsed, las ma katsun teid...»

Foto: Shutterstock

Krimikirjanduse meister Anna Jansson on tagasi peadpööritava põnevusromaaniga «Rääkida surnutega», mille keskmes on petmine ja manipuleerimine ning võitlus käib elu ja surma peale.

Looduskaitsealalt kaljukoopast leitakse üheksa-aastase tüdruku skelett. Politsei jälg viib ajas tagasi vanas matusebüroo majas elanud kasuperesse, mis võttis vastu noori tüdrukuid. Kuid maja on maha põlenud ja juhtlõngu napib. Juhtumiga hakkab tegelema Örebro politsei vaneminspektor Kristoffer Bark koos oma kireva kolleegide rühmaga.

Vihje tüdruku säilmete kohta tuleb naiselt, kes väidab endal olevat meediumivõimed. Ta võtab kliente vastu Himlagårdi koolituskeskuses, aga ülekuulamisele kutsuda teda ei õnnestu. Ootamatult ei soovi üks uurimisrühma liige tööst osa võtta.

Kristoffer Bark pannakse proovile ka teises plaanis, sest tema tunded kolleeg Mia Bergeri vastu muutuvad üha tugevamaks. Samal ajal poeb uurimine lähemalt tema ellu, kuna juhtumisse on segatud isegi tema õde.

Loe raamatu põnevat proloogi!

***

Anna Jansson, «Rääkida surnutega». Foto: Raamat

Suvi 1970

On suvi, aga mul on külm. Hoian oma õel kõvasti käest kinni, kui jõuame võõrasse majja metsas, kus varjud on tihedad ja puud kõrguvad taevani. Kuusemets neelab maja oma musta kurku. Päikesevalgus siia ei ulatu. Ma ei taha siin olla. Ma tahan kodus olla. Tädi Elvira ütleb, et ei saa. Tal on ülahuulel väikesed higipiisad ja kleidikangal puu aastarõngaste sarnased vanad higirandid. Ta vaatab meid kurbade silmadega ja ütleb, et ema ja isa on surnud. See tähendab, et veri ei käi enam ringi ja aju ei mõtle. Surnud inimese jaoks jääb aeg seisma nagu rong perrooni ääres, kus surnud maha lähevad. Kui inimene sureb, vajutab jumal stopp-nuppu. Kui on aeg taas üles tõusta, vajutab ta start-nuppu. Kevadel suri Ölandil palju linde, sest nad jäid naftasse kinni. Ajalehes kirjutati, et kaks tuhat tonni linde. Ilmselt ei tea keegi täpselt, kui palju neid oli. Keegi ei suutnud iga väikese linnu pärast kurvastada.

Ükskord tõi meie kass Miisu oma teravate hammaste vahel tuppa hallrästa. Kassil olid küüned väljas ja nende abiga lennutas ta linnu nagu paberlennuki üle toa otse raamaturiiulisse. Ema ütles, et rästas on surnud, ja pärast sõi kass ta ära ning köhis sulgi ja katkinäritud luid. Panime linnujäänused pappkarpi, matsime maha ja nutsime natuke aega. Aga see oli hea nutt, mitte niisugune hirmunud ja vihane nutt, nagu me õega praegu nutame.

Majas on vastik keedetud lillkapsa hais. Istume koos Konradi ja Elviraga köögilaua äärde. Nad on kasuvanemad ja see tähendab, et nad hoolitsevad meie eest, kui ema ja isa seda teha ei saa. Konradi silmad prilliklaaside taga näevad välja nagu surnud kärbsed. Surnud läikivrohelised ilma tiibadeta porikärbsed, ning kui ta oma käriseva häälega muudkui räägib ja räägib, on tema suu nagu must auk. Me saame apelsinimahla ja kukleid. Mahl on liiga kange. Ma ei saa neelata, sest see paneb kurgu kipitama ja nutt tuleb peale, kuigi ma ei taha. Elvira vaatab mulle otsa ja naeratab, ehkki ma tean, et ta on kuri. Südames on ta kuri, sest ei taha meid siia. Mitte kumbagi meist. Konrad oli see, kes otsustas, et meist saavad nende kasulapsed. Ma lihtsalt tean seda.

«Joo ära, sõbrake,» kamandab ta ja tuleb nii lähedale, et tema lõhn tungib mulle ninna.

Õe käest lahti laskmata pigistan mahla endale sisse. Ma nutan ja tatt seguneb mahlaga, mille ma pean ära jooma, sest nad vahivad mind kogu aeg. Pühin tati nina alt ära. Elvira haarab küünistega mu käest kinni ja ma mõtlen: «Kas ta mängib minuga nagu Miisu linnuga mängis?» Sest võib-olla olen ma surnud. Hinges on niisugune tunne, et tahaksin koos ema ja isaga surnud olla.

Siis ütleb Konrad, et surma pole olemas. Surnud elavad, ehkki me neid ei näe. Ta ütleb, et nende hinged on siin, meie keskel. Nad näevad kõike ja kuulevad kõike. Seega oleks kõige parem, et me ennast hästi üleval peaksime, muidu nad kaebavad ära. Siis läheme nagisevast trepist üles pööningule tema vanaemale tere ütlema. Konrad läheb ees, küünal käes. Ta on suur nagu hiiglane ja juuksed on habemega kokku kasvanud, kuid pealagi on tal paljas. «Mu vanaema ei talu elektrivalgust. See on tema tundlikele silmadele liiga ere,» seletab ta ja avab kägiseva ja kiiksuva ukse ning me astume pimedusse.

Seal, õhukestest tumedatest kardinatest ümbritsetud voodis istub valges öösärgis väga vana naine. Tema juuksed on valged nagu jahu ning nägu on sama kollakasvalget karva nagu munakoor. Võtame õega teineteisel ümbert kinni. Memmeke istub täiesti liikumatult, silmad kinni. Teki alt välja ulatuvad jalad on paljad ja varbaküüned pikad ning kõverad. Ta ei liiguta ega lausu sõnagi, kui Konrad räägib, et me oleme nüüd kohal. Et uued lapsed on kohal. Just siis, kui ma mõtlen, et memm on surnud, lööb ta silmad valla ja vaatab minust otse läbi, nagu poleks mind olemaski. Otsekui oleksime õega mõlemad surnud ja täiesti läbipaistvad.

«Tulge, lapsed, las ma katsun teid. Ma ei näe silmadega, ainult kätega.»