JÄRJEJUTT ⟩ Markii Astolphe de Custine oli üks väheseid välismaalasi, kes oskas Vene riigiaparaadi barbaarset tegelikkust näha

Astolphe de Custine. Foto: Wikimedia Commons

Kuku raadio selle nädala järjejutuminutites saab kuulata katkendeid Astolphe de Custine'i raamatust «Kirjad Venemaalt». Loeb Rando Tammik.

Markii Astolphe de Custine visandas 1839. aasta suvel kirjutatud reisikirjades järk-järgult tervikpildi Venemaa ühiskonna toimimisest tema ajaloolise saatuse küüsis, põimides igapäevastseene, ajaloolaste töid ja jutustusi tähelepanuväärsetest seikadest ning isikutest (kellest mitmed on ka Eestiga otseselt seotud). Suurema osa ajast veetis markii Peterburis ja Moskvas, kus ta lisaks õukondlastele ja ametnikele kohtus korduvalt ka keisri ja keisrinna endaga, kellega peetud vestlused on lugejale ilmekalt edasi antud. Autor maalib oma teele jäänud isikutest veenvad psühholoogilised portreed ja kirjeldab nende kaudu läbinägelikult tsaaririiki koos hoidvaid nähtamatuid niite.

Astolphe de Custine, «Kirjad Venemaalt». Foto: Raamat

Tänu oma eruditsioonile ja seltskondlikule osavusele õnnestus kirjanikul ühena vähestest näha välismaalastele pakutava näitemängu taga Vene isevalitsuse ja riigiaparaadi barbaarset tegelikkust. Läinud algselt otsima tõendeid Prantsusmaal kaotsi läinud ancien régime’i õigustuseks, pöördus Custine saadud kogemuste toel tagasi veendunud liberaalina.

Prantsuse revolutsiooni keeristes sündinud markii Astolphe Louis Léonor de Custine (1790–1857) oli lapsepõlves tunnistajaks riigikordade ja ideoloogiate vägivaldsele heitlusele. Nii tema isa kui ka vanaisa, revolutsiooniaegne Prantsuse kindral, giljotineeriti ning tema ema istus vangis. Oma noorusaastad veetis Custine vaheldumisi perekonna pärusmõisas ning koos emaga Euroopas reisides. Pärast Pariisi asumist ta abiellus ning sai isaks, kuid õnnetuseks surid nii naine kui ka laps vaid mõne aasta jooksul. Samal ajal hakkasid aina enam levima kuuldused Custine’i homoseksuaalsusest.

Pärast põgusat karjääri riigiteenistuses otsustas Custine peagi seltskonna- ja kirjanikuelu kasuks, mida kõrgaadli päritolu talle lahkelt võimaldas. Isiklikud kannatused – abikaasa ja lapse surm ning ühiskonna põlgus, mis oli tingitud seksuaalvähemusse kuulumisest – lisasid Custine’i teravale ühiskondlikule pilgule melanhoolse ja iroonilise varjundi.

Paraku ei pälvinud autor oma romaani ja teatrikatsetustega ei publiku ega kriitikute poolehoidu. Ent kuigi Custine’i teoseid ei pärjatud kunagi kirjanduslike loorberitega, kuulus ta selgelt omaaegsete literaatide kõrgseltskonda: Victor Hugo, Honoré de Balzac, George Sand, Charles Baudelaire ja Stendhal olid tema salongis sagedased külalised.