Iga rada on erinev. Iga palverännak on erinev
/nginx/o/2023/06/26/15414903t1haa32.jpg)
Graeme Simsioni & Anne Buisti «Sammhaaval edasi» on romaan inglase ja ameeriklanna kogemustest palverännuteel ühest väikesest Prantsuse linnast Santiago de Compostelani. Raske on ette kujutada ideaalsemat hetke raamatu lugemiseks kui mõni nädal peale palverännu lõpetamist Prantsuse maakolkas elades, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.
Tänapäev, Cluny - Santiago de Compostela. Martin ja Zoe alustavad mõnepäevase vahega Clunyst Prantsusmaalt Santiago poole kõndimist. Nende tutvus algab õige konarlikult, aga justkui saatuse kiuste juhtuvad mees ja naine teel üha uuesti kokku. Neil on erinevad põhjused teele asumiseks, Martinil praktiline, Zoel hingeline, kuid kumbki pole retke kuigi pikalt ette planeerinud. Zoe soetab kogu varustuse lausa käigu pealt. Mida lähemale jõuab Santiago, seda rohkem tutvutakse teiste ränduritega, on nii põgusaid kohtumisi kui tihedaid trehvamisi. Pikal jalutuskäigul täituvad eesmärgid ja tärkavad uued.
Muidugi tuleb sellest postitusest üks suur mu enda kogemuse ja raamatus kujutatu võrdlus. Mina alustasin Portost ja kõndisin 13 päeva ehk veidi üle 300 kilomeetri. «Sammhaaval edasi» alustab Clunyst, kust on Hispaania piirini kõvasti rohkem kui kõige populaarsema Camino raja ehk 769-kilomeetrise prantsuse tee alguspunktist Santiagosse. Martin ja Zoe käivad mitu kuud ja nende täpsed numbrid leiad postituse pealkirjast. Kui lühidalt kokku võtta, siis: «It's different». Nii kuulsime rajal igalt palverändurilt, kes juba mitmendat korda Santiago poole kõndis. Iga rada on erinev. Iga palverännak on erinev.
Tuttav oli igapäevane rutiin - kõndimine, majutuse otsimine, õhtusöök. Neist kõigist saad raamatust mõnuga lugeda. Sarnaselt meile (Portuguese Litoral-Central-Spiritual) ei püsi ka peategelased ühel traditsioonilisel rajal, vaid hüppavad ühelt teisele. Eriti hästi tabab «Sammhaaval edasi» seda, kui erinevad on teel olevad inimesed. Ühed käivad lühikesi juppe, teised pikemaid, mõned saadavad kotid taksoga majutusest majutusse, osad hüppavad ka ise auto peale. Kes tahab üksinda oma mõtteid mõlgutada, kes naudib õhtul pidutsemist. On võimalik kõik ette planeerida ja majutused broneerida, aga võib ka jooksvalt vaadata, kuhu jalad kannavad. Kaetud saavad erinevad majutusvõimalused: hotellid, privaattoad, narivooditega albergued ja ka mõne kohaliku lahkuse ära kasutamine, et tasuta tema kodus ööbida.
Kõige rohkem meeldis mulle, et romaanis ei ole ülepaisutatud draamat. See on ideaalne näide, kuidas kirjutada argisest elust, nii et ei hakka igav. Palverännu igapäev, lahendatakse elumuresid, aga leidub ka muhedat nalja ja tibake maagiat. Santiago teel on ütlus «camino provides» ehk rännak annab sulle seda, mida vajad, nii vaimselt kui vahel ka füüsiliselt. Kuigi fraasi raamatust läbi ei käi, näeb selle võlujõudu. Rahahädas Zoe saab tasuta seljakoti ja seda mitte üks ega kaks vaid lausa kolm korda! Samal ajal on ta valmis kulutama sadu eurosid iidsele kaelaehtele. Ka Martinil on oma maagilised hetked.
Châtellerault, kus hetkel peatun, asub otse palveteel ja kui oskad vaadata, näeb igal pool Santiago poole juhatavaid merekarpe. Vastupidiselt ülerahvastatud Prantsuse Teele on siin palverändureid väga vähe. Olen kolme nädala jooksul ainult kolme näinud. Ma täitsa mõtlen sellele, kui huvitav võiks olla siin kõndida, aga mul ei ole kuskilt mitut kuud võtta, et läbida üle tuhande kilomeetri. Eks näis, mis tuleviku Mariann ette võtab. Ühe Caminoga ma kindlasti ei piirdu.
Soovitan kõigepealt neile, kes on ise jaakobiteed käinud, seejärel neile, kes mõtlevad sellele ja viimaks neile, kes teest midagi ei tea!