«Tere... Ma tahaksin teatada, et leidsin luud. Siin on kolju, milles on auk»
/nginx/o/2022/05/05/14528898t1h3183.png)
26. juuni 2023, 17:12
:format(webp)/nginx/o/2023/06/26/15415677t1hf3c6.jpg)
Äsja ilmunud Arnaldur Indriðasoni «Kuivav järv» on suurepärane põnevik kirgedest ja purustatud unistustest, kadunute saatusest ja mahajäänute leinast. Arnaldur Indriðason on Islandi loetumaid krimikirjanikke, tema raamatuid on tõlgitud 40 keelde ja müüdud enam kui 14 miljonit.
Pärast maavärinat langeb Islandi järve veetase drastiliselt ja nähtavale tuleb pooleldi liivasesse järvepõhja mattunud mehe luustik. Kohe on selge, et surnukeha on seal lamanud juba hulk aastaid. Koljus on suur auk. Veelgi saladuslikumal kombel on skeleti külge seotud raske venekeelsete kirjetega sidevahend, võimalik, et mingi raadiosaatja. Politsei kutsutakse kohale ning Erlendur, Elínborg ja Sigurður Óli alustavad uurimist, mis viib nad tagasi külma sõja aega, kui Islandi intelligentsed vasakpoolsed üliõpilased saadeti õppima kommunistliku Ida-Saksamaa «taevariiki».
Loe raamatust katkendit!
***
/nginx/o/2023/06/26/15415664t1h1aec.jpg)
Naine seisis tükk aega liikumatult ja jõllitas luid, nagu oleks see võimatu, et need seal olid. Sama võimatu nagu tema sealolek.
Algul arvas ta, et järjekordne lammas oli järve uppunud, aga lähemale astudes nägi ta pooleldi järvepõhja vajunud koljut ja inimese luukere piirjooni. Roided turritasid liivast ja nende all oli näha vaagna- ja reieluude piirjooni. Luukere lamas vasakul küljel, nii et naine nägi kolju paremat poolt, tühje silmakoopaid ja kolme hammast ülemises lõualuus. Ühes oli suur hõbeplomm. Koljus oli suur auk, umbes tikutopsi suurune, ja naisele torkas kohe pähe, et see võis olla haamriga löödud. Ta kummardus ja vahtis koljut. Kergelt kõheldes puudutas ta auku sõrmega. Kolju oli liiva täis.
Talle tuli jälle pähe mõte haamrist ja ta judises mõttest, et kedagi oli sellega pähe löödud. Aga auk oli haamri jaoks liiga suur. Ta otsustas luustikku rohkem mitte puudutada. Naine võttis mobiili ja valis päästeteenistuse numbri.
Ta mõtles, mida öelda. See tundus kuidagi täiesti ebareaalne. Liivasesse järvepõhja maetud luustik siin kaugel järvel. Naine ei olnud ka parimas vormis. Nägemused haamritest ja tikutopsidest. Tal oli raske keskenduda. Mõtted kihutasid siia-sinna ja tal oli väga raske neid koondada.
Küllap oli süüdi pohmell. Ta oli kavatsenud päeva kodus veeta, aga muutis meelt ja läks järve äärde. Ta oli end veennud, et peab mõõteriistu kontrollima. Ta oli teadlane. Ta oli alati tahtnud teadlaseks saada ja teadis, et mõõtmisi tuleb hoolikalt jälgida. Aga tal oli kohutav peavalu ja ta ei mõelnud loogiliselt. Eile õhtul oli riikliku energiaameti iga-aastane tantsuga õhtusöök ja nagu mõnikord juhtus, oli naine liiga palju joonud.
Ta mõtles mehele, kes kodus tema voodis lamas, ja teadis, et mehe pärast oligi ta end järve äärde vedanud. Ta ei tahtnud seal olla, kui mees ärkab, ja lootis, et kui ta koju jõuab, on too juba läinud. Mees oli pärast tantsupidu naisega koos tema juurde tulnud, aga ta ei olnud kuigi huvitav. Mitte huvitavam kui teised mehed, kellega ta oli pärast lahutust kohtunud. Nad rääkisid peaaegu ainult mehe CD-kogust ja mees lasi edasi ka siis, kui naine oli ammu loobunud huvi teesklemast. Siis jäi naine elutoas tugitooli magama. Ärgates nägi ta, et mees oli tema voodisse läinud ja magas seal, suu lahti, napid aluspüksid ja mustad sokid jalas.
«Päästeteenistus,» ütles hääl telefonis.
«Tere... Ma tahaksin teatada, et leidsin luud,» ütles naine. «Siin on kolju, milles on auk.»
Ta krimpsutas nägu. Kuradi pohmakas! Kes niimoodi räägib? Kolju, milles on auk. Talle meenus lasteluuletus auguga pennist. Või oli see šilling?
«Teie nimi palun,» ütles neutraalne päästeteenistusehääl.
Naine korrastas sassis mõtteid ja ütles oma nime.
«Kus see on?»
«Kleifarvatni järve ääres. Põhjaküljel.»
«Kas tõmbasite selle kalavõrguga välja?»
«Ei. See on järve põhja maetud.»
«Kas te olete sukelduja?»
«Ei, see turritab põhjast välja. Roided ja kolp.»
«See on järve põhjas?»
«Jah.»
«Kuidas te seda siis näete?»
«Ma seisan siin ja vaatan seda.»
«Kas te tõite selle kuivale maale?»
«Ei, ma pole seda puudutanud,» valetas naine vaistlikult.
Hääl telefonis jäi vait.
«Mis jama see on?» ütles hääl viimaks vihaselt. «Kas see on nali? Kas te teate, mis teid meie aja raiskamise eest ootab?»
«See pole nali. Ma seisan siin ja vaatan seda.»
«Nii et te oskate siis ilmselt vee peal kõndida?»
«Järv on ammu kadunud,» ütles naine. «Vett ei ole enam. Ainult järvepõhi. Kus lebab luukere.»
«Mida te sellega öelda tahate, et järv on kadunud?»
«See pole täiesti kadunud, aga siin, kus mina seisan, on see kuivanud. Ma olen energiaameti hüdroloog. Ma registreerisin veetaset, kui selle luustiku leidsin. Koljus on auk ja suurem osa luid on järvepõhjas liiva sees. Pidasin seda esialgu lambaks.»
«Lambaks?»
«Leidsime mõni päev tagasi aastate eest uppunud lamba. Kui järv suurem oli.»
Jälle paus.
«Oodake,» ütles hääl tõrksalt. «Ma saadan politseipatrulli.»
Naine seisis mõnda aega luude juures, kõndis siis kaldale ja mõõtis vahemaad. Ta oli kindel, et luid ei olnud näha, kui ta kaks nädalat tagasi samas kohas mõõtmisi läbi viis. Muidu oleks ta neid näinud. Veetase oli selle ajaga üle meetri langenud.
Energiaameti teadlased olid selle mõistatuse üle pead murdnud sellest ajast, kui märkasid, et Kleifarvatni veetase langes kiiresti. Amet oli oma esimese automaatse veetaseme mõõdiku paigaldanud 1964 ja üks hüdroloogide ülesandeid oli tulemusi kontrollida. Järvest kadus iga päev uskumatu kogus vett, kaks korda tavalisest rohkem.
Naine läks luukere juurde. Ta kibeles seda lähemalt uurima, üles kaevama ja liivast puhastama, aga kujutas ette, et politseile see eriti ei meeldiks. Naine mõtles, kas tegemist oli mehe või naisega, ja mäletas ähmaselt kusagilt, ilmselt krimiloost loetut, et mehe ja naise luustikud on peaaegu identsed; ainult vaagnaluu on erinev. Siis meenus talle kellegi hoiatus mitte uskuda kõike, mida ta krimilugudest luges. Kuna luukere oli liiva alla maetud, ei näinud ta vaagnaluud ja talle torkas pähe, et ega ta oleks erinevust nagunii näha osanud.
Pohmell läks hullemaks ja naine istus luude kõrvale liivale. Oli pühapäeva hommik ja mõni harv auto sõitis järvest mööda. Ta kujutas ette, et need olid perekonnad pühapäevasel väljasõidul Herdísarvíki ja sealt edasi Selvoguri laheni. See oli populaarne ja maaliline teekond üle laavavälja ja mägede, järvest mööda mere äärde. Ta mõtles perekondadele autodes. Tema mees oli ta maha jätnud, kui arstid olid välistanud võimaluse, et nad võiksid koos lapsi saada. Mees abiellus peagi uuesti ja tal oli nüüd kaks toredat last. Ta oli õnne leidnud.
Naine oli leidnud ainult mehe, keda vaevalt tundis ja kes nüüd sokkide väel tema voodis lamas. Aastate möödudes oli häid mehi raskem leida. Suurem osa oli lahutatud nagu naine isegi või, mis veel hullem, polnud kunagi suhtes olnudki.
Ta vaatas nukralt pooleldi liiva sisse maetud luid ja oli nutu äärel.
Umbes tund aega hiljem lähenes Hafnarjörðuri poolt politseiauto. Auto ei kiirustanud, vaid liikus aeglaselt järve poole. Oli maikuu, kõrgel taevas seisev päike peegeldus siledal veepinnal. Naine istus liival ja jälgis teed ning andis autole viipega märku peatuda. Kaks politseinikku tulid autost välja, vaatasid tema poole ja hakkasid lähenema.
Nad seisid tükk aega vaikides luustiku kohal, kuni üks neist jalaga roiet togis.
«Arvad, et ta püüdis kala?» küsis ta kolleegilt.
«Sa mõtled paadis?»
«Või kahlas siia?»
«Seal on auk,» ütles naine kordamööda meestele otsa vaadates. «Koljus.»
Üks politseinikest kummardus.
«Noh,» ütles ta.
«Ta võis paadist välja kukkuda ja koljuluu murda,» ütles teine.
«See on liiva täis,» märkis esimene.
«Kas me peaksime kriminaalpolitseid teavitama?» küsis üks.
«Kas suurem osa neist pole Ameerikas?» ütles tema kolleeg taevasse vaadates. «Kriminaalkonverentsil?»
Teine politseinik noogutas. Nad seisid mõnda aega vaikselt luude juures, kuni üks naise poole pöördus.
«Kuhu vesi kadus?» küsis ta.
«Selle kohta on erinevaid teooriaid,» ütles naine. «Mida te ette võtate? Kas ma võin nüüd koju minna?»
Kui politseinikud olid pilke vahetanud, kirjutasid nad tema nime üles ja tänasid teda, aga ei palunud vabandust, et naine oli ootama pidanud. Tal oli ükskõik. Tal polnud kiiret. Järve ääres oli ilm ilus ja ta oleks seda oma pohmaka seltsis veel rohkem nautinud, kui poleks luustikku leidnud. Naine mõtles, kas mustade sokkidega mees on tema korterist läinud, ja lootis seda. Ootas võimalust õhtul film laenutada ja teleka ees teki sisse pugeda.
Ta vaatas luid ja auku koljus.
Võib-olla laenutab ta mõne hea krimifilmi.