Kuhu kadus tüdruk, kes kolm päeva liikumatult ja sõnagi rääkimata rannas istus?

Foto: Shutterstock

Ilmunud on Niklas Natt och Dagi ajalooliste kriminaaltromaanide triloogia kolmas osa «Stockholm 1795».

Niklas Natt och Dagi suure triloogia kolmas osa pakub uusi üllatusi, aga ka lahendusi saladustele sildadevahelises linnas – 18. sajandi lõpu Stockholmis, riivatus ja häbitus. Sageli õõvastavalt, kuid seda haaravamalt on esitatud elu linna eri paigus, erinevates ühiskonnakihtides: suur tulekahju, mis maksis palju noori elusid ja laotas linna kohale mustad murepilved; haarang linna kogunenud kodututele; käest läinud tantsupidu ...

Niklas Natt och Dag, «Stockholm 1795».

Raamat

Nagu kehastunud kurjus hiilib läbi linna käänuliste tänavate kahepalgeline Tycho Ceton. Keegi ei oska ennustada, millist vastikut salasepitsust ta järgmisena planeerib. Samal ajal alustab kuningakoda armutut ajujahti kõigile regendivalitsuse vastastele. Otsitakse kirja vandeseltslaste nimedega, mis olevat noore naise, keerulise saatusega Anna Stina Knappi käes.

Et aidata teadmatult kadunud Anna Stinat ja püüda lõksu kuritegelik Ceton, tuleb taas mängu ühekäeline sõjaveteran Jean Michael Cardell koos nutika Emil Wingega. Mõjuvalt põrkuvad siin ajastu ideaalid võimude kehtestatud vägivalla ja lootusetusega.

Niklas Natt och Dag on sündinud 1979. aastal ning üles kasvanud Stockholmis. Töötab ajakirjanikuna. Tema esivanemad tapsid Engelbrekti, kaotasid pealinna Kristian Türannile ning pidid minema maapakku, kui nõudsid, et Jean Baptiste Bernadotte loobuks troonist.

Loe raamatust katkendit!

***

Kui Cardelli kambri uksele koputatakse, pilgutab ta uneliiva silmadest ja ajab end väljahingamisest tekkinud udupilves klappvoodilt püsti. Ta raputab külma kehast, keerab ukse lukust lahti ja näeb enda ees rätikusse mähitud kahvatut nägu. Üks paljudest, kellele ta on oma rusikaid laenanud mingite arusaamatuste klaarimisel, mida ta nüüd enam meenutada ei suuda. Tüdruk teeb kniksu ja langetab pilgu, varjates oma tänu häbelikkuse loori taha. Cardellile on selgeks saanud, et sihukesed piigad vaatavad talle näkku vaid ühe korra ega tee seda hiljem kunagi. Osaliselt teevad nad seda viisakusest, kuid Cardelli arvates on pärispõhjuseks ikkagi tema kõrbenud välimus.

«Mälareni rahvas on Klara järve ääres tagasi. Nende lõkete suitsud on näha. Mickel palus mul sellel silma peal hoida, kui ta nüüd mäletab.»

Tüdruku nimi ei tule Cardellile meelde, kuid ta saab aru, millest jutt käib. Piiga on teenistuses ühe Ryssgårdeni kaupmehe juures, kellele varemalt meeldis palgapäevadel rehkendustes enda kasuks eksida, et siis tüdrukule lohutuseks oma voodisooja pakkuda. Cardell noogutab talle.

«Ole sa tänatud.»

Tüdruk teeb uuesti kniksu, sest on õppinud, et alandlikkusest on kasu igas olukorras.

«Muidu on sul kõik hästi? Oled sa juba midagi hamba alla saanud?»

Mees on tänulik, kui tüdruk noogutab, sest leivanõusse jäänud kannikas on kivikõva, pannes proovile isegi säärase söömapoolisega harjunud hambad, ja seda oleks häbi külalisele pakkuda. Käkk noogutab kohmakalt ning kolmandat korda kniksu tehes jätab piiga jumalaga ja kaob kiiresti hääletul sammul. Cardell järab leiba, lõualuudele armu andmata, ja tõmbab siis õlgadele mantli, mille ta on hiljuti pahupidi pööranud, et ka selle sisepool vahepeal kõvemat vatti saaks. Küünarnukkide kohal on kangas läbi kulunud. Cardell uratab pahaselt, kui ta ülerõiva ettevaatlikult selga tõmbab, et puurusikas villakiudusid laiali ei rebiks. Oleksid nad vasaku käsivarre kõrgemalt maha nüsinud, kulutaks ta rõivatükki vaid ühelt poolt.

Mälaren on jää painest vabanenud. Sulamisveest tulvil Strömmen on kui vihane muskel, mis pigistab enda ees valgeid jäälahmakaid, millest mõned on nii pirakad, et kiiluvad end Norrbro silla sammaste vahele kinni. Takistuse taha kogunev jää kerkib siis kivisilla taustal valendavaks valliks. Jõud kasvab nagu viha enne lööki, muutudes oma raskuses üha ähvardavamaks, ja inimesed, kes on söandanud sillale tulla, kiirustavad maakamarale tagasi, sest kui nad ise ei mäleta kevadist tulvavett, mis viis sillatalad endaga kaasa viisteist aastat tagasi, leidub alati neid, kes sellest heameelega räägivad. Siis murdub raksatusega alumise jäälaama selg ja jää pääseb silla all mürinal liikuma, saades vabad käed Saltsjönile ankurdatud laevade räsimiseks.

Cardell tõttab üle silla, möödub Punastest Aitadest, kus ainult külm suudab rahva nii tarmukalt tunglema panna. Kevad on tulekul ja pimedus tõmbab saba jalge vahele, nüüd tuleb luuda viibutada ja valmistuda parimal võimalikul moel saabuvaks kauplemishooajaks. Ahtalt vette tungiva neemenina juures läheb üle Klara järve sild, mis on küll Strömmeni sillast pikem ja kipakam, kuid kose eest paremini kaitstud. Cardell hoiab igaks juhuks tervet kätt käsipuuks pingutatud nööril ja tõdeb ümbrust uurides, et piigal oli õigus: järve mõrrasulased on lõpuks pärale jõudnud ja paadid kaldale vedanud. Nende laagrist tõuseb suitsu.

Piki laheranda kulgev tee ei paku jalale kindlat tuge. Salakaval külmunud maa võib kontsade all igal hetkel praguneda ja saapa külma savisse uputada, jää on pesadest välja tõuganud veerkivid, mida ei saa usaldada. Cardell lonkab vandesõnu pildudes ebaühtlases rütmis edasi. Ta jõuab kalurite laagrisse ilma hullemate vahejuhtumiteta. Võrgud on pingutatud rividena maasse taotud vabede vahele ning nendega tegelevad naised ja lapsed paikavad nööriga võrgusilmadesse tekkinud auke. Mehed on ametis oma paatide juures, olles süvenenud kõiksugu toimingutesse, mille peale Cardelli mõistus ei hakka. Kohmetuna ja nähtamatuna tardub ta paigale, kuni kohtab kellegi pilku ja seab sammud takseerija suunas. Takuse juuksepahmakaga habemik istub järil õngekonksude rivi ees ja Cardell ei oska öelda, kas on tahm vanamehe valged juuksed ära määrinud või on tumedad juuksekarvad segamini hallidega. Kahtlemata on mees pandud tulevalvuriks oma kõrge ea tõttu. Cardell tunneb, kuidas üks vidukil silm tema välimust mõõdab, pannes tähele ta kroonusaapaid ja valget vööd pealiskuue all ning peatudes pikemalt tulest näritud näol. Ta köhatab kohmetult.

«Kala ikka tuleb?»

Mees kehitab õlgu, andmata selget vastust, ja nöökab Cardelli vöökoha suunas.

«Kas tubakat on?»

Hääl on hele nagu naisterahval, ent vanamehelikult õrn ja habras, otsekui oleks talt röövitud kopsude jõud, jättes sõnaseadmiseks alles vaid madala suuõõne. Cardelli vööl rippuv tubakakott räägib enda eest ning ta nöörib selle lahti ja ulatab vanamehele. Taat kasutab närimistubaka tombu lõikamiseks väikest väitsa, mis ilmub ta pihku nii kähku, nagu oleks see seal juba ootevalmis olnud, ning hakkab siis närima, sülitades, kui sahvt põsekoopa üle ujutab. Kõrvalt lameda kivi leidnud Cardell laseb end sellele poolistukile teadmises, et nüüd on lunaraha tasutud ja tal jääb üle vaid oodata. Mees närib pikka aega, enne kui rahule jääb.

«Niisiis?»

«Ma otsin kedagi, ja olen seda teinud eelmisest talvest saati. Olen Kungsholmeni rahvaga rääkinud, aga siin Klara järve ääres lõpevad kõik jäljed. Ma olin pikka aega tõvevoodis ega jõudnud teie jutule enne järve jäätumist. Sestsaadik olen ma oodanud järverahva tagasitulekut.»

Taat noogutab lühidalt, nagu ei oleks öeldu talle uudiseks, kuid jääb vastuse võlgu. Cardellil ei jää muud üle kui edasi lasta.

«Tüdrukul on heledad juuksed ja ta ihukatted olid määrdunud läinud sügisel Hornsbergetil valla pääsenud suurpõlengu tahmast. Anna Stina on tema nimi.»

Vanamees sülitab ja köhib kõri puhtaks.

«Ma olen vanaks elanud. Kurat teab, kuidas. Järv võttis mu isa ja palavik ema, ja oleksime me kõik olnud ühe aasta lapsed, oleksin mina nad mõlemad üle elanud. Aga nüüd ei kõlba ma enam muuks kui söevahiks. Mõtete veeretamiseks on mul aega piisavalt ja jääb veel ülegi.»

Esimest korda pöördub mees näoga Cardelli poole, avades seni varjus olnud silma, mille mustas teras on näha valge täpp nagu marmorkuul augu põhjas.

«Mu vigases silmas on täpp, mis kasvab üha suuremaks. See on sihuke must. Kui ma vaatan mõlema silmaga, näen seda justkui puude ja inimeste keskel, lainetel ja purjedel. Ma arvan, et see on surmavari ise. Ta tuleb mulle iga päevaga lähemale. Ma mõtlen tema peale ühtelugu. Ta tuleb kõigi juurde, ja kunagi pole hea teada, millal see juhtub.»

Vanamees viipab lõuaga võrku lappivate laste suunas.

«Ei suurtel ega väikestel. Üks samm valele poole reelingut, ja ongi kõik läbi. Vähemalt osa meist peab tema ootamist nii loomulikuks, nagu oleks tegemist võõrsilt saabuva reisimehega, kelle jaoks olgu laud kaetud ja kolle soojas. Mina ise ei pelga rohkem, kui asja juurde kuulub. Aga ei ole hea teada, mis ees ootab. Järvel ei kutsuta kirikukelladega jumalateenistusele ja evangeeliumi ei ole ma kuulnud pikka aega, ent omal ajal olen ma surnutest piisavalt halba rääkinud, et mulle selgeks saaks: keegi ei tohi oma võlgu kalmumajja kaasa võtta. Olen sageli mõelnud, et peaksin midagi ette võtma, kuni veel on aega. Tahaksin kõik asjad õigeks ajada.»

Kaitseks järvelt puhuva tugeva tuule vastu mässib mees teki ümber õlgade.

«Ma võin vaimusilma ette manada mitmeid põhjuseid, miks mees tüdrukut otsib. Kõik ei ole head.»

Pähe tulvav veri paneb Cardelli näo kipitama.

«Ma ei taha talle halba.»

Cardell tunneb, kuidas süda peksleb, kurk kokku nööritakse ja silme ees läheb mustaks. Ta kahmab rusikaga märga lund, mida üha kahanevatest hangedest veel saada on, et sellega otsaesist ja kaela jahutada. Alles siis, kui ta tunneb, et hingamine on aeglustunud ja hääl jälle kannab, pöördub ta ringi, et taas kohata pilku, mis on kogu aeg temal püsinud.

«Kui oled võlgnik, siis ei ole sa ainuke.»

Vanamees istub mõnda aega vaikselt, enne kui põgusalt noogutab ja endise asendi sisse võtab.

«Küllap ma seda tüdrukut ikka mäletan. Soovin, et oleksin saanud teda tollal aidata, aga see polnud minu võimuses. Mind näris see küll, aga ma ei võinud teistmoodi talitada. Meil on piisavalt suid toita ja väga harva rohkem toidupoolist, kui hinge seeshoidmiseks tarvis. Igaüks peab oma panuse andma, muidu ei vea me välja. Varsti ei ole minust enam mingit kasu, ja siis lähen ma parema meelega järve kui jään teistele koormaks. Ometi olen ma sinu tuleku üle rõõmus, oma südametunnistuse pärast. Võib-olla saan seda tüdrukut nüüd siiski aidata.»

Äranäritud tubakapussi viimased helbed lendavad suust välja koos vanamehe järgmise süljelärtsuga. Cardell ulatab talle veel kord tubakakoti.

«See oli päev pärast tulekahju. Öö läbi helistati linnas kellasid, me nägime maa pool leekide kuma, aga mandriinimeste mured ei lähe meile korda. Kui hommik kätte jõudis ja suits hajuma hakkas, istus ta seal eemal rannas, täpselt sellisena, nagu sa mainisid. Heledate juuste ja tahmaste riietega.»

Vanamees noogutab saja sülla kaugusel ähmaselt paistva paju suunas, mille latv on paindunud veepiirile.

«Ta istus surmvaikselt ja liikumatult. Kui teda seal ka järgmisel hommikul nähti, käisid mõned lapsed küsimas, mis tal viga on, kuid tüdruk ei vastanud ega kergitanud kulmugi. Pärast seda jätsime ta rahule ega maininud teda kordagi, panime vaid rauda padja alla, sest ei ole hea teada, mis vaevab inimest, kes teisi enam ei näe, ja sellisest on kõige targem eemale hoida. Aga ma olin enda maha toetanud sealsamas, kus ma praegu istun, ja nägin teda kolm päeva rannas sõnatuna istumas, ilma et ta oleks sõrmegi liigutanud. Ta näol oli kaks valget triipu. Tahmasel näol oli nii ohtralt pisaraid voolanud, et jäljed olid siiamaani näha.»

«Ja siis?»

«Kolmanda päeva pärastlõunal tuli üks poiss. Ta rääkis tüdrukuga, istus tema kõrvale. Nägin teda tulemas, nägin, kuidas ta ennast üleval pidas, ja arvasin, et küllap ta tunneb seda tüdrukut. Ma ei tea, kas tüdruk talle ka vastuseks mõne sõna poetas. Poiss võttis tal käest kinni ja sai ta jalule. Oli selge päev. Ta talutas tüdruku üle silla. Teisel pool silda kaotasin ma nad silmist, kuid minekusuunas ei saanud ma eksida.»

Ta osutab sildadevahelisele linnale oma saarel, mis siit vaadates näeb välja üsna haletsusväärne, olles jäänud tormijooksu alustanud teravaservaliste jäälahmakate piiramisrõngasse, millest vaid uppujate käsi meenutavad kirikutornid välja paistavad.

«Nüüd tead sina sama palju kui mina. Jäta mind nüüd sütt valvama. See on sama tähtis amet nagu iga muugi. Aga sinust on näha, et sa tead seda paljudest paremini.»