Kui murdvaras leiab keldrist midagi nii hirmsat, et aju ei suuda seda vastu võtta

Foto: Shutterstock

Krimikirjanduse meister Anna Jansson on tagasi peadpööritava põnevusromaaniga «Rääkida surnutega», mille keskmes on petmine ja manipuleerimine ning võitlus käib elu ja surma peale.

Looduskaitsealalt kaljukoopast leitakse üheksa-aastase tüdruku skelett. Politsei jälg viib ajas tagasi vanas matusebüroo majas elanud kasuperesse, mis võttis vastu noori tüdrukuid. Kuid maja on maha põlenud ja juhtlõngu napib. Juhtumiga hakkab tegelema Örebro politsei vaneminspektor Kristoffer Bark koos oma kireva kolleegide rühmaga.

Vihje tüdruku säilmete kohta tuleb naiselt, kes väidab endal olevat meediumivõimed. Ta võtab kliente vastu Himlagårdi koolituskeskuses, aga ülekuulamisele kutsuda teda ei õnnestu. Ootamatult ei soovi üks uurimisrühma liige tööst osa võtta.

Kristoffer Bark pannakse proovile ka teises plaanis, sest tema tunded kolleeg Mia Bergeri vastu muutuvad üha tugevamaks. Samal ajal poeb uurimine lähemalt tema ellu, kuna juhtumisse on segatud isegi tema õde.

Loe raamatust katkendit!

***

Anna Jansson, «Rääkida surnutega». Foto: Raamat

Örebro. 50 aastat hiljem

ILMA NÄOTA OLENDID läksid lossi juures bussist maha. Daniel kissitas lühinägelikult silmi ja püüdis ohtu hinnata. Prillid olid katki läinud, kui ta eelmine kord peksa sai. Ta tundis, kuidas hirm nagu jäine hingus krae vahele poeb, ehkki suveöö oli soe. Niihästi politsei kui ka need teised, kes teda taga otsisid, võisid iga hetk välja ilmuda. Ta ei pööranud kuigi suurt tähelepanu noorele lapsevankriga naisele ja vanemale rulaatoriga daamile, kui nood bussist väljusid. Seejärel tuli üks temavanune tüüp, must T-särk seljas ja teksased jalas. Tal olid vägevad lihased, tumedad päikeseprillid ning kui ta suu pärani ajas ja haigutas, paistsid teravad hambad. See rebase moodi välimus oli Danielile tuttav ning tal oli raske hingata. Jalad vaevu kandsid. Ta tõmbas suure ratastega koti endale lähemale. Toetus vastu bussiputka seina. Tüüp tuli otse tema poole. Tal oli nuga käes. See läikis bussi esitulede valgel ja näis olevat laia teraga väits. Daniel poleks eluilmaski suutnud tolle musta rõivastatud mehe eest ära joosta. Polnud lootustki. Seepärast puges ta kaugemale bussiputka taha, pani silmad kinni ja ootas surmahoopi. Ta oli just 24aastaseks saanud, tema surm oleks homsetes lehtedes peamine teema. Kirjutataks 24aastasest, kellest sai jõuguvägivalla järgmine ohver. Parimal juhul ei küsitleks nad tema isa. Kui vanamees kõva auru all on, ei tule talle ehk meeldegi, et tal on poeg. Daniel ootas. Ent midagi ei juhtunud. Ta avas ettevaatlikult silmad ja nägi musta rõivastatud mehe selga. See, mida too käes hoidis, polnud nuga, vaid hõbedakarva mobiil. Daniel nägi, kuidas mees seda kõrva ääres hoidis. Ta vajus kergendustundest kokku. Kükitas, pea põlvede vahel, veri kohises kõrvus ja pööritus tuli lainetena. Kui ta ennast taas jalule ajas, oli mees kadunud. Oli ta üldse päriselt olemas olnud? Liigagi tihti juhtus nii, et seda, mis tal peast läbi käis, ei olnud päriselt olemas. Ta oli selle kohta kirjutanud paberitükkidele mõne luuletuse, mida hoidis kõige alumises sahtlis, kus olid sokid, aluspüksid ja huuletubakas. Kunagi oli tema rootsi keele ja ajaloo õpetaja öelnud, et temas elab poeet. Seda hetke meenutas ta tihti. Daniel, sa oskad tõepoolest ennast väljendada ja sul on hea pea. Hoia seda võimet.

Daniel hakkas Järntorgeti poole minema. Tal oli kusehäda ning ta seadis sammud risti üle tänava Järntorgeti värvirõõmsasse kempsu. Kõik kirevad värvid, visuaalne müra nagu kõige hullemas narkouimas. Tundus, nagu oleks jäätiseklounil süda paha olnud ja ta oleks fassaadile oksendanud. Eemal purskkaevu juures haudus autorehvist tehtud hiiglaslik kummipart. Kunstinäitusel Open Art oli sildil kirjas olnud «Rubber Duck». Kuidas kurat peab inimene teadma, mis on tõsi ja mis hallukas, kui tegelikkuses elutsevad jäätiseklounid, kummipardid ning samba otsas tuvikakaga kaunistatud üleinimlikus suuruses Jean Baptiste Bernadotte?

Daniel kõhkles kempsu minemast. Talle meenus vastik lugu, millest oli palju räägitud. Seal oli üks kutt surnuks pussitatud ja mõrvar oli ühest filmist pärit tsitaadi verega peegli peale kirjutanud. See tüüp istub küll vanglas, aga vabalt ringi liikumas on ju teisigi narkotsi panevaid hulle. Kemps pole kuigi mõnus koht, kus öösel võõraid kohata. Oleks ema elus, oleks ta teda selle eest hoiatanud. Kui tal ainult õnnestuks natuke veel kannatada, saaks eemal põõsastesse kusta, seega tõttas ta edasi, kott sabas. Rattad põrisesid tänavakividel. Rubber Duck jõllitas teda. Selle nokk nägi välja niisugune, nagu oleks üledoosi silikooni saanud. Daniel mõtles Mollyle, tüdrukule, kellega ta oli viis aastat tagasi, kohe pärast gümnaasiumi lõpetamist, semminud. Ta oli olnud tüdrukusse pööraselt armunud, ehkki too nägi silikoonhuultega välja nagu Rubber Ducki kahvatum variant. Selleks, et teda suudelda, tuli suu pärani ajada nagu hambaarsti juures. Kui part poleks nii kuramuse suur olnud, oleks ta selle pihta pannud ja kõik tema probleemid oleksid olnud lahendatud. Vähemalt selleks korraks. Ta oli täna kolm murdvargust toime pannud. Nüüd jäi veel viimane, enne kui ta saab kokkukorjatu Oxhagenis oma diilerile maha ärida vastutasuks tablettide eest, mida ta vajab, et elu oleks talutav. Üks tavaline kuramuse murdvargus ilma jamadeta – see on kõik, mida ta kõrgematelt võimudelt palub. Nii et, armas jumal, kaitse uudishimulikke nende kõige hullema uudishimu eest, et neil sel ööl kõik hästi läheks. Ta ei tahtnud, et keegi viga saaks. Ta ei tahtnud isegi, et keegi ehmataks.

Daniel läks läbi raudteealuse tunneli ja otsis pilguga põõsaid, kus põis tühjaks lasta. Roheluses kusemine peaks olema inimõigus, kuid taimestik polnud sugugi nii tihe ja kutsuv, nagu ta mäletas. Tema ees kõrgus Radio Örebro fassaad. Sealpool tänavat, kus tema seisis, oli parkla. Ta ei jaksanud kauem häda kinni hoida. Ta kükitas ja kusi piletiautomaadi taha. Üks naine, kes asus just autoust lukust lahti keerama, vahtis teda ehmunult ja hüppas uksest sisse ning pani selle lukku, enne kui mobiili võttis. Ilmselt selleks, et politseisse helistada ja öelda, et nägi liputajat. Või ainult selleks, et pildistada ja pilt öise liputajajahi trofeena sotsiaalmeediasse üles riputada, mõtles Daniel häguselt ja sikutas suurema eduta pükse üles. Tõmblukk jukerdas. Nii ei peaks olema. Mismoodi see ärritab, kui keegi kuseb? Kui keegi ei kuseks, tuleks terve inimkond dialüüsiks haiglasse panna, ning tegelikult peaksid inimesed kodunt välja minema ja kusemisega oma asuala piirid ära märgistama, takistamaks kasvaval metssigade tõul linna vallutamast. Inimesed on mandrijää sulamise ajast saadik värske õhu käes kusnud. Sellest pole tarvis politseile teatada. Nad teavad. Ja mõnikord saavad mingil määral arugi. Pole mingit mõtet nõuda 800 krooni trahvi kelleltki, kelle korteri eest maksab sotsiaalosakond ja kellel muidu pole pennigi. Neile tehakse noomitus ja lastakse tasuta kusta.

Tänane viimane murdvargus tuleb umbes kvartali jagu eemal kortermajas. Eile oli Daniel aidanud ühel vanadaamil majaust lahti hoida. Viisakusest ja sel hetkel ilma mingi tagamõtteta. Talle meeldisid vanad daamid, sest nad meenutasid talle vanaema. Tädike sisestas koodi nii aeglaselt, et Danielil poleks see ka parima tahtmise korral nägemata jäänud. Ta ei suutnud ka vastu panna ja näppas naise pooleldi avatud käekotist fonovõtme. Fonovõtme, mis tõenäoliselt sobib pesuköögile või panipaigale. Kas see polnud kõrgemalt poolt saadetud märk? Kui asi tehtud, pistab ta võtme daami kirjapilust sisse, sest too elab esimesel korrusel. Pesuköögis on parimal juhul firmarõivaid, mida pihta panna. Panipaigast leiaks parimal juhul kalli jalgratta või uuema puuri või muu tööriista, veini või vanu hõbedast nuge-kahvleid, millel on kassikäpaga sarnanev märk.

Daniel vaatas ringi ja valis siis koodi, mida oli daami kasutavat näinud. Välisuks avanes kõlksuga. Ta läks majja, möödus korterist, kuhu vanadaam oli läinud, ning kasutas võtit keldrisse pääsemiseks. Kui ta ukse lahti tegi, avanes tema ees pikk ja pime koridor. Lüliti punane nupp vaatas teda nagu kuradi silm, kuid ta hoidus tuld põlema panemast. Vastu lõi jahedus. Ta võttis kotist taskulambi, pani põlema ja suunas valgusvihu koridoris olevatele ustele. Esimene uks viis pesukööki ja kuivatusruumi. Ta astus sisse. Vaadanud kuivati ja masinad kähku üle, taipas ta, et seal pole riideid, ning teda haaras ärevus. Ta lõdises ja hambad plagisesid, iiveldus tuli ja läks lainetena. Peab saama midagi, mida benso, tramadooli ja amfetamiini vastu vahetada. Varjude seas aimas ta kurjust nagu pesal istuvat külma. Ta tõttas järgmisest uksest sellesse ossa, kus olid elanike panipaigad. Lõhnas hallituse, kassikuse ja hingematva magusa männiokkalõhnalise puhastusvahendi segu järele.

Iga korteri juurde kuulus võrgust puur, mille elanikud oli enamasti tabalukuga varustanud, Daniel võttis poldilõikuri ja tegi tiiru, vaatamaks, kuhu oleks kõige targem sisse murda. Ta tundis ennast peaaegu nii, nagu osaleks «Storage Warsis» – Ameerika tõsieluseriaalis, kus professionaalsetel ostjatel on enne oksjoni algust viis minutit aega, et vana kolu täis panipaigas üksteist üle pakkuda. Ehkki telekas said nad asju suuremal turul avalikult müüa, palju raskem oli leida midagi, millega Oxhagenis diili teha.

Esimeses panipaigas olid ainult naiste asjad, nagu suured õuelillepotid, aiamööbli padjad, kastid kirjaga «lõigatud ja lõikamata vaibakaltsud» ja kassipuur. Järgmise panipaiga omanik oli suure tõenäosusega vaene lastega pere. Plastkelgud, katkine nukukapp ja vanaaegsete sidemetega kulunud suusad näitasid, et sinna sissemurdmine ei tasu ära. Kolmandas panipaigas oli ainult must kiiktool, millel oli üks jalas ära, ja betoonpõrandal oli väike hunnik koipuru. Daniel tundis, kuidas meeleheide kasvab peaaegu paanikaks. Aga kui ta neljandat panipaika valgustas, tõusis tuju mitu kraadi. Seal oli sportratas, mille eest saaks kindlasti mõne tuhandelise, ja pealegi saaks ta rattaga Oxhagenisse sõita ega peaks varastatud kraami endaga bussis kaasas vedama ning tarbetut tähelepanu äratama. Ta murdis sisse. Ratas polnud isegi lukus. Ta tundis leiust pulbitsevat rõõmu ja lõikas ühe jutiga ka järgmise panipaiga luku katki. Seal oli mõni kast, mis konarliku käekirja teatel sisaldas pehmekaanelisi raamatuid. Raamatuid, mida inimesed ei taha isegi oma riiulitel hoida, on tõenäoliselt raske müüa, mõtles ta. Ja veel oli seal külmakirst. Daniel pühkis laubalt külma higi. Ta tundis, et on üles keeratud ja kurnatud ühteaegu ning raske on pilku millelegi koondada. Kui tal tõepoolest veab, on külmakirstus loomafileed. Seda võib alati pätsata. Ta oli paar korda ICA-st ja Willysest loomafileed virutanud, kuigi kuradi külm oli seda põue pista ja enne kassast möödumist ajas närvi nii paganama püsti.

Daniel pani poldilõikuri käest ja tõstis kirstukaane kahe käega üles. Kui kaas lahti oli, võttis ta taskulambi, vaatamaks, mis seal sees on. Ta jõllitas. Ruum käis ringi. Tahtmatult astus ta sammu tagasi ja oleks äärepealt kastide otsa koperdanud.

Külmakirstus istus keegi.

Kägaras olevus, silmad suletud, härmatis pikkadel laines juustel ja siniseks külmunud huultel. Naisel oli seljas õhuke valge kleit. Nagu väike kortsuline haldjas või jäänõid, mõtles Daniel, kui talle pärale jõudis, et naine on kindlasti surnud. Ta pani kaane uuesti kinni ja tormas sealt minema, kott ratta peal. Välja, ta peab siit välja pääsema. Hingeldades tänavale jõudnud, ratas ja kott varastatud kraamiga kaasas, näpistas ta ennast kõvasti käsivarrest. Lõi endale vastu põski, et pead selgemaks saada. See polnud päris, kuigi nägi nii tõeline välja. Kuramuse hallukad kimbutavad teda jälle. Jäänõidu pole olemas.