/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2023/06/29/15421355t1hbe67.jpg)
Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab Mona Nikolay aednikukriminulli «Rooskapsas ja surnud peet».
Ülilahe suvine kerglugemine. Kõigile, kes armastavad mullanokkimist, aiandusühistuid, Berliini linna tundmata tagaaedu ja vana head klassikalist põnevikku. Mina ei suuda üldjuhul saksakeelsest kultuuriruumist tõlgitud kirjandusega isiklikku ühisosa leida, kui lastekirjandus välja arvata, aga siin ma tunnen end päris koduselt. Vorstikestest umbrohuni, ses kõiges on Eestit. Õigemini on Eestis muidugi seda va saksa värki kõvasti alles, ent pideva keelesideme katkemise tõttu me seda enam nii väga ei taju.
/nginx/o/2023/06/06/15372342t1hfe8d.jpg)
Objektiivselt saaks öelda, et hea kriminull aednikele ja aisaõpradele, ja kõik. Päris nii objektiivne vast olla ei maksaks. Siin on meie moodi inimesed, võõrsil olemise ära-tunnet jagub just niipaljukest, et kodudiivanilt viib kaugele, ent turvaliselt. Mis ikka erilist, pensionil politseinik müterdab peenarde vahel, laip on, aktiivne abiline on, grillid tossavad, külm õlu ja kole šokolaadiliköör… Siiski paraja nihestatusega, et mitte päris Kloogaranna või Ülenurme kandis toimuda, eskapismiks on uut ja teistsugust just parasjagu.
Pealkirja eest saab punkte juurde, vast ilma pealkirjata poleks lugema hakanudki. Lugeda tasub, sakslaste maailmaga kaasa mõtlemise oskust ei pea päriselt maha matma. Kaevakem rahukirves üles ja lugegem natuke tänapäeva sõbraliku Saksamaa kohta. Maailmavalu ja sisepainetega jõuab alati tegelda, kui targemat teha pole.