LUGEMISSOOVITUS ⟩ Elulugu, mis on täiesti romaanivääriliselt kirja pandud
30. juuni 2023, 08:57
/nginx/o/2022/12/27/15047500t1h74f4.jpg)
Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Eero Epneri teost «Lembit Ulfsak».
Ei saa öelda, et ma elulugusid lugeda ei armastaks. Loen küll, ja loen huviga. Enamasti nimelt huviga, väga harva mõnuga. Loen teadasaamise rõõmu, mitte lugemise enda rõõmu pärast. Noil asjul on vaksake vahet. Eks olegi nõnda, et teabekirjandus on teabekirjandus ja ilukirjandus ilukirjandus. Ent kui õnnestub elegantne sümbioos, saab tulemus ekstra ägeduslik.
Mõni aeg tagasi ja hoopis muus kontekstis nöökisin siinsamas veerul põgusalt Eero Epnerit kui ilukirjanikku. Täna ei nööka, vaid tunnustan tõsimeeli. Lembit Ulfsaki eluloo on Epner kirja pannud täiesti romaanivääriliselt. Tekst hoiab looga kaasas, pakub põnevust, annab teadmisi, teeb kohati meelegi härdaks ja silma märjaks. Saab naerda ja saab nutta, nagu on kirjutanud klassikud. Ja oma valla klassik oli (klassiku puhul tuleks vist öelda: on) Lembit Ulfsak igal juhul. Igavamat raamatut ta ei väärinuks. Lugesin ühe hooga ja kordagi ei tekkinud tunnet, et jätaks pooleli, küll kunagi lõpuni lugeda jõuab. Selles vormistuses on märgata kirjaniku kätt. Sisust ehk Lembit Ulfsakist ma üldse midagi ei ütle, sest autor on kõik palju etemini ära öelnud ja kirja pannud.
Värvirikkaid elusid ja nende lugusid on maailm tungil täis. Raamatuiks vormuvad vähesed. Noist vähestest omakorda vaid murdosake jõuavad päriskirjanduse rajamaile. Autobiograafiatega on eriti hull lugu – isegi kui kunstiväärtust on, kipub tõeväärtus pigem auto kui biograafia olema. Eks pane tervikpilti kokku, kui loed näiteks Edgar Savisaare või Mart Laari mälestusi. Tuleb ikka hulka rohkem juurde lugeda. Ja nii edasi. Rohkem lugemine on teadagi ainult kasuks, aga mina soovitan siinkohal asju, millest lugemise rõõmu saab. Ja Eero Epneri Ulfsaki-raamatust saab.
Kõige äkilisem meelevauhk ongi see, kui loen mingist teemast, mis pole üldse minu teema ja ühtäkki tajun, et see värk on just nüüd just minu jaoks igavesti köitvaks kirjutet. Nii läkski. Aitäh!
PS! Kümmekond aastat tagasi, mil töötasin kirjanike liidus, koputas mu kambrikese uksele üks härrasmees Leedust ja palus tagasihoidlikult, kas ma saaksin teda Lembit Ulfsakiga kokku viia. Et ta ei osanud mujale uurima tulla. Nägu tundus kuidagi tuttav, nimi ka… Pakkusin kohvi ja vaatasin vaikselt, et mul on ainult Juhan Ulfsaki telefoninumber. Hea Juhan tõstis õnneks toru ja andis oma isa numbri, sain ühenduse. Leppisin kohtumise Olde Hansasse, Lembit oli kohal nagu keravälk. Leedulane oli Juozas Budraitis – noorematele teadmiseks, et Budraitis ja Ulfsak olivad aastakest nelikümmend tagasi toonase Nõukogude Liidu ühed kõvemad kinonäitlejad. Hea meel, et õnnestus vanad kamud kokku viia. Ja see vist oligi viimane kord, kui Lembit Ulfsakiga kohtusin. Tal oli siis tõesti rõõmus meel. Imelik on me elu. Ja imeline.