:format(webp)/nginx/o/2023/06/30/15423170t1h8b27.jpg)
Äsja ilmunud Arnaldur Indriðasoni «Kuivav järv» on suurepärane põnevik kirgedest ja purustatud unistustest, kadunute saatusest ja mahajäänute leinast. Arnaldur Indriðason on Islandi loetumaid krimikirjanikke, tema raamatuid on tõlgitud 40 keelde ja müüdud enam kui 14 miljonit.
Pärast maavärinat langeb Islandi järve veetase drastiliselt ja nähtavale tuleb pooleldi liivasesse järvepõhja mattunud mehe luustik. Kohe on selge, et surnukeha on seal lamanud juba hulk aastaid. Koljus on suur auk. Veelgi saladuslikumal kombel on skeleti külge seotud raske venekeelsete kirjetega sidevahend, võimalik, et mingi raadiosaatja. Politsei kutsutakse kohale ning Erlendur, Elínborg ja Sigurður Óli alustavad uurimist, mis viib nad tagasi külma sõja aega, kui Islandi intelligentsed vasakpoolsed üliõpilased saadeti õppima kommunistliku Ida-Saksamaa «taevariiki».
Loe raamatust katkendit!
***
/nginx/o/2023/06/26/15415664t1h1aec.jpg)
Politseinik teavitas Hafnarjörðuri korrapidajat järvest leitud luudest; nad pidid tükk aega seletama, kuidas see sai olla keset järve, ometi kuival maal. Seersant helistas Politseikomissariaadi kontorisse peainspektorile, rääkis leiust ning tahtis teada, kas nad võtavad juhtumi üle.
«See on tuvastamiskomitee juhtum,» ütles peainspektor. «Ma arvan, et mul on selle töö jaoks õige mees.»
«Kes see on?»
«Saatsime ta puhkusele... Tal on umbes viis aastat puhkust saada, aga ma tean, et ta rõõmustab võimaluse üle midagi teha. Teda huvitavad kadunud inimesed. Talle meeldib asju välja kaevata.»
Peainspektor ütles head aega, võttis uuesti telefoni ja palus, et Erlendur Sveinsson koos väikese uurijaterühmaga Kleifarvatni järve äärde saadetaks.
Erlendur oli raamatusse süvenenud, kui telefon helises. Ta oli üritanud halastamatut maipäikest nii hästi tõrjuda, kui suutis. Elutoa akende ees olid paksud kardinad ja ta oli pannud kinni köögiukse, kus ei olnud korralikke kardinaid. Ta oli toa nii pimedaks teinud, et pidi tooli kõrval seisva lambi põlema panema.
Erlendur oli looga hästi tuttav. Ta oli seda palju kordi lugenud. See oli jutustus 1868. aasta sügisesest retkest Skaftártungast piki mägirada põhja Mýrdalsjökulli liustiku juurde. Mõned inimesed olid rännanud koos kalurite laagrisse Garðaris, Islandi edelaosas. Üks oli seitsmeteistaastane noormees Davíd. Ehkki mehed olid kogenud rändurid ja rada tuttav, tõusis varsti pärast nende teele asumist ohtlik torm ja nad ei tulnudki tagasi. Alustati ulatuslikke otsinguid, aga neist ei leitud ühtki märki. Alles kümme aastat hiljem leiti nende luustikud juhuslikult suure liivadüüni juurest Kaldaklofist lõunas. Mehed olid endale tekid peale laotanud ja end üksteise vastu surunud.
Erlendur tõstis hämaruses pilgu ja kujutles seda hirmul ja murelikku teismelist. Ta oli ilmselt juba enne teeleasumist teadnud, mis tulemas on; kohalikud talunikud rääkisid, kuidas ta oli oma mänguasjad õdede-vendade vahel ära jaganud ja öelnud, et ei tule neid tagasi küsima.
Erlendur tõusis raamatut käest pannes kangelt ja vastas telefonile. See oli Elínborg.
«Sa tuled?» oli naise esimene küsimus.
«On mul valikut?» küsis Erlendur vastu. Elínborg oli hulk aastaid koostanud retseptiraamatut, mis nüüd avaldati.
«Oh jumal, ma olen nii närvis. Mis sa arvad, mida inimesed sellest mõtlevad?»
«Mina oskan hädavaevu mikrolaineahju käima panna,» ütles Erlendur. «Nii et võib-olla ma ei ole...»
«Kirjastajatele see meeldis,» ütles Elínborg. «Ja toidufotod on suurepärased. Nad palkasid selleks eraldi fotograafi. Ja seal on eripeatükk jõulutoitudest...»
«Elínborg.»
«Jah.»
«Kas sul oli helistamiseks mingi põhjus?»
«Luustik Kleifarvatni järves,» ütles Elínborg vaiksemalt, kui vestlus kokaraamatust läbi sai. «Ma pean su kaasa võtma. Järv on kahanenud või midagi ja nad leidsid sealt hommikul luud. Tahavad, et sa pilgu peale viskaksid.»
«Järv kahanes?»
«Jah, ma ei saanud sellest päris täpselt aru.»
Sigurður Óli seisis luukere juures, kui Erlendur ja Elínborg järvele jõudsid. Kriminalistid olid teel. Hafnarfjörðuri politseinikud jändasid kollase lindiga ja üritasid ala piirata, aga ei leidnud midagi, mille külge seda kinnitada. Sigurður Óli jälgis nende pingutusi ja arvas aru saavat, miks külalolli anekdoodid alati Hafnarfjörðurist rääkisid.
«Kas sa ei olegi puhkusel?» küsis ta Erlendurilt, kui too üle musta liiva tuli.
«Jah,» vastas Erlendnur. «Mis sa teinud oled?»
«Same old,» ütles Sigurður Óli inglise keeles. Ta vaatas tee poole, kus ühe telejaama suur džiip oli end teeveerde sisse seadnud. «Nad saatsid ta koju,» ütles ta Hafnarfjörðuri politseiniku poole osutades. «Naise, kes luud leidis. Ta tegi siin mingeid mõõtmisi. Me võime temalt pärast küsida, miks järv ära kuivas. Tavaolukorras peaksime selle koha peal kaelast saati vees olema.»
«Kas su õlaga on kõik korras?»
«Jah. Kuidas Eva Lindil läheb?»
«Ta pole veel jalga lasknud,» ütles Erlendur. «Ma arvan, et ta kahetseb kogu seda värki, aga ega ma kindel ei ole.»
Ta põlvitas ja uuris luustiku nähtavat osa. Ta pani sõrme auku koljus ja hõõrus üht roiet.
«Meest on pähe löödud,» ütles ta püsti tõustes.
«See on üsna ilmne,» ütles Elínborg sarkastiliselt. «Kui see on mees,» lisas ta.
«Meenutab võitlust,» ütles Sigurður Óli. «Auk on parema oimu kohal. Võib-olla aitaski ühest löögist.»
«Me ei saa välistada, et ta oli siin üksinda paadiga ja kukkus vastu paadi külge,» ütles Erlendur Elínborgi poole vaadates. «See toon, Elínborg, kas sa seda kokaraamatus kasutadki?»
«Sisselöödud luukild on muidugi ammu minema uhutud,» vastas naine Erlenduri küsimusest välja tegemata.
«Me peame need luud välja kaevama,» ütles Sigurður Óli. «Millal kriminalistid siia jõuavad?»
Erlendur nägi teeservas peatuvaid autosid ja eeldas, et jutud luukere leidmisest olid uudistekanaliteni jõudnud.
«Kas nad ei peaks telki üles panema?» küsis ta teele vaadates.
«Jah,» vastas Sigurður Óli. «See on neil kindlasti kaasas.»
«Sa tahad öelda, et ta püüdis järvel üksinda kala?» küsis Elínborg.
«Ei, see on lihtsalt üks võimalus,» ütles Erlendur.
«Aga mis siis, kui keegi teda lõi?»
«Siis ei olnud tegemist õnnetusega,» märkis Sigurður Óli.
«Me ei tea, mis juhtus,» ütles Erlendur. «Võib-olla lõi keegi teda. Võib-olla püüdis ta kala kellegagi, kes järsku haamri välja tõmbas. Võib-olla olidki nad kahekesi. Võib-olla oli neid kolm, viis.»
«Või,» pistis Sigurður Óli vahele, «löödi teda linnas pähe ja toodi siia, et laibast lahti saada.»
«Kuidas nad ta ära oleksid uputanud?» küsis Elínborg. «Sul on mingit raskust vaja, et laip vee alla vajuks.»
«Kas see on täiskasvanu?» küsis Sigurður Óli.
«Käsi neil eemale hoida,» ütles Erlendur, vaadates, kuidas reporterid teelt mööda jõepõhja lähenesid. Reykjavíki poolt ilmus nähtavale väike lennuk ja lendas üle järve; nad nägid kaamerat hoidvat inimest.
Sigurður Óli läks reporterite juurde. Erlendur sammus järve poole. Lained loksusid laisalt vastu liiva, kui ta jälgis, kuidas pärastlõunapäike veepinnal sätendas, ja mõtles, mis oli juhtunud. Kas järv kuivas inimese tegude tõttu või tegi seda loodus? Järv ise oleks nagu tahtnud kuriteo paljastada. Kas see varjas oma sügavamates, pimedamates ja vaiksemates soppides rohkem kuritegusid?
Erlendur vaatas tee poole. Valgetes kombinesoonides kriminalistid kiirustasid üle liiva tema poole. Neil oli kaasas telk ja saladuslikud kotid. Ta vaatas taevasse ja tundis oma näol sooja päikest. Võib-olla kuivatas järve päike.
Esimene avastus, mille kriminalistid tegid, hakates oma väikeste kühvlite ja peenikeseharjaseliste pintslitega luude ümbert liiva eemaldama, oli roiete vahele libisenud köis, mis lebas luukere all selgroo juures, kus see liiva sisse kadus.
Hüdroloogi nimi oli Sunna ja ta oli diivanile teki alla pugenud. Videomakis mängis Ameerika triller «Kondikoguja». Mustade sokkidega mees oli läinud. Ta oli jätnud kaks telefoninumbrit, mille naine tualetist alla lasi. Film oli just alanud, kui uksekell helises. Teda segati pidevalt. Kui need polnud kuivatatud kala müüjad, pidid need olema poisid, kes valetavad, et koguvad Punasele Ristile tühje pudeleid. Kell helises uuesti. Naine kõhkles ikka veel. Siis lükkas ta ohates teki pealt.
Kui ta ukse lahti tegi, seisid seal kaks meest. Üks nägi üsna hale välja, längus õlgade ja eriti kurva ilmega. Teine oli noorem ja palju kenam – tegelikult oli ta ilus.
Erlendur jälgis, kuidas naine huvitatult Sigurður Ólit vahtis, ega suutnud muiet tagasi hoida.
«Asi on Kleifarvatni järves,» ütles ta.
Kui nad olid elutoas istet võtnud, rääkis Sunna, mis tema ja ta energiaameti kolleegide meelest oli juhtunud.
«Mäletate suurt Islandi maavärinat 17. juunil 2000?» küsis ta ja mehed noogutasid. «Umbes viis sekundit hiljem tabas suur maavärin ka Kleifarvatni, mis tänu tekkinud voolule kahekordseks paisus. Kui järv kahanema hakkas, arvasid inimesed esialgu, et põhjuseks oli tavatult napp sademete hulk, aga tuli välja, et vesi voolas ära järve põhjas jooksvate pragude kaudu, mis olid seal olnud juba väga ammu. Ilmselt avanesid need praod maavärina tõttu. Järve suurus oli kümme ruutkilomeetrit, aga nüüd on see ainult kaheksa. Veetase on vähemalt nelja meetri võrra langenud.»
«Ja nii te luustiku leidsitegi,» ütles Erlendur.
«Me leidsime lamba luud, kui veetase oli kaks meetrit langenud,» ütles Sunna. «Aga sellele polnud muidugi pähe löödud.»
«Mida te sellega mõtlete, pähe löödud?» küsis Sigurður Óli.
Naine vaatas tema poole. Ta oli üritanud vargsi mehe käsi vaadata. Otsinud abielusõrmust.
«Ma nägin auku koljus,» ütles naine. «Kas te teate, kes see on?»
«Ei,» vastas Erlendur. «Ta oleks pidanud paati kasutama, eks ole? Et nii kaugele järvele saada.»
«Kui te mõtlete, kas keegi oleks saanud jala sinna minna, kus luukere on, siis vastus on ei. Alles hiljuti oli seal neli meetrit vett. Ja kui see juhtus aastate eest, millest ma muidugi midagi ei tea, oli vesi seal veel sügavam.»
«Nii et nad olid paadiga?» küsis Sigurður Óli. «Kas sellel järvel on paate?»
«Läheduses on majad,» ütles Sunna talle silma vaadates. Sigurður Ólil olid ilusad silmad, tumesinised, ja kulmud olid kenad. «Seal võib paate olla. Mina pole järvel ühtki paati näinud.»
Kui me ainult saaksime kuhugi aerutada, mõtles naine endamisi.
Erlenduri mobiil hakkas helisema. See oli Elínborg.
«Peaksid siia tulema,» ütles naine.
«Mis juhtus?»
«Tule vaata. See on üsna tähelepanuväärne. Ma pole kunagi midagi sellist näinud.»
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)