Ennustaja teab, kes petab, ennustaja teab, kes on mõrvatud ...

Foto: Shutterstock

Krimikirjanduse meister Anna Jansson on tagasi peadpööritava põnevusromaaniga «Rääkida surnutega», mille keskmes on petmine ja manipuleerimine ning võitlus käib elu ja surma peale.

Looduskaitsealalt kaljukoopast leitakse üheksa-aastase tüdruku skelett. Politsei jälg viib ajas tagasi vanas matusebüroo majas elanud kasuperesse, mis võttis vastu noori tüdrukuid. Kuid maja on maha põlenud ja juhtlõngu napib. Juhtumiga hakkab tegelema Örebro politsei vaneminspektor Kristoffer Bark koos oma kireva kolleegide rühmaga.

Vihje tüdruku säilmete kohta tuleb naiselt, kes väidab endal olevat meediumivõimed. Ta võtab kliente vastu Himlagårdi koolituskeskuses, aga ülekuulamisele kutsuda teda ei õnnestu. Ootamatult ei soovi üks uurimisrühma liige tööst osa võtta.

Kristoffer Bark pannakse proovile ka teises plaanis, sest tema tunded kolleeg Mia Bergeri vastu muutuvad üha tugevamaks. Samal ajal poeb uurimine lähemalt tema ellu, kuna juhtumisse on segatud isegi tema õde.

Loe raamatust katkendit!

***

Anna Jansson, «Rääkida surnutega». Foto: Raamat

VANEMINSPEKTOR KRISTOFFER BARK lahkus tornikambrist ja politseijaoskonnast. Oli reede ja ta ootas nädalavahetust. Puhkus oli läbi, kuid ilm endiselt imeline, ehkki aeg kaldus sügisesse. Nad olid koos isaga otsustanud täna õhtul Ånnaboda järve ääres grillida. Tema noorem õde Kristina tuleb ka kaasa ning kui nad on grilli tööle pannud, teevad paadisillalt õhtuse supluse. Kristofferit oli hiljuti tabanud epilepsia ning ta ei tohtinud katseajal autot juhtida. Seepärast pidi Kristina ta Tybblest Drakenbergsgatanilt peale võtma. Kristoffer oli seal oma kolmetoalises korteris elanud Ellast lahkuminekust saadik. See oli rahulik kant kuni möödunud sügiseni, kui linnaosa raputasid vägivald ja tulevahetus. Füüsiliselt polnud keegi kannatada saanud, aga ümbruskonna elanikke oli haaranud harjumatu ebaturvalisuse tunne.

Kristoffer pakkis õhtuks vajalikud asjad seljakotti ja läks parkimisplatsile. Kristina oli täpne. Kristoffer istus tema punase Mazda Miata kõrvalistmele. See, et ta ise roolis olla ei saa, oli ikka veel harjumatu ja ajas närvi.

«Täpne nagu alati,» naeris Kristina. Iga aastaga läks Kristina üha enam ema moodi. Paksud hobusesabasse seotud heledad juuksed ja sale keha muutsid ta nooremaks kui need 46 aastat, mis tal turjal olid. Silmad veiklesid sinakashallikasroheliselt, olenevalt sellest, kuidas valgus langes ja missuguses tujus ta oli. Kristina ja tema mees olid kompromissina võtnud perekonnanimeks Barklöv, sest mõlemad tahtsid alles hoida oma suguvõsa nime – Bark ja Löv. Nende lapsed olid praeguseks pesast välja lennanud ning õppisid Umeås ja Göteborgis. Kristina arvates oli Kumla majas liiga vaikne, kui nad Morganiga kahekesi olid. Nii oli ta Kristofferile nende viimasel kohtumisel pihtinud.

«Kuidas sul siis elu ja armastus läheb?» küsis Kristoffer ega oodanud tegelikult vastust.

Kristina ohkas häälekalt. «Istume Morganiga köögilaua taga ja meil pole millestki rääkida. Oleme teineteise vastu peaaegu nagu ujedaks muutunud, ehkki oleme rohkem kui pool elu koos elanud. Tühjusetunne, kui sa aru saad,» lausus ta. Ja hakkas nutma.

«Kristina, mis on?» küsis Bark, võttis nooremal õel ümbert kinni ja surus enda vastu. Ta ei mäletanud, millal ta oma õde viimati nutmas nägi. Midagi tõsist peab olema juhtunud. Kas nad lähevad lahku? Kas Morgan peksab teda? Kas keegi nende perest on saanud vähidiagnoosi? Ta silitas õe pead, kuni too rahunes ja suutis rääkida.

Kristina pühkis käeseljaga silmi. «Ma ei tea, kuidas sulle seda seletada, sa oled ju nii skeptiline kõige suhtes, mida ei saa tõestada,» ütles ta ja lasi süütevõtmel olnud käe sülle vajuda. Nad polnud ikka veel parklast välja sõitnud.

«Tee proovi,» sõnas Kristoffer ja kergitas õe lõuga, nii et nende pilgud kohtusid.

«Ma käisin eile ühe meediumi juures,» ütles Kristina ootamatult ja pöördus Kristofferi poole, pilgus uus energia. «Ära tee niisugust nägu, muidu ma ei räägi midagi. Tead, ma lugesin ajakirjast Gränsland selle uue meediumi, Magdalena Fernåkeri kohta ja minus ärkas uudishimu. Käisin siis eelmisel nädalavahetusel tollel meditatiivse virgumise kursusel. Ma ju rääkisin sulle. Magdalena oli Himlagårdis üks esinejatest.»

Kristoffer kortsutas kulmu ja noogutas, ehkki see oli tal täielikult kõrvust mööda läinud. Või ta oli arvanud, et jutt on meediast ja ajakirjandusest, mitte meediumist. Kristina oli kunagi ajakirjanikuks õppinud ja siis oli elu viinud ta teistele, käänulisematele teedele. Kas kursusel räägiti tõesti spiritismist ja vaimudest? Ta pidi just küsima, kas Kristina kavatseb sellest artikli kirjutada.

Kristina vaatas talle ainiti otsa, et tema tähelepanu püüda. «Kas tead, mis Magdalena Fernåker mulle ütles?»

«Ei. Ma ei ole just selgeltnägija.» Kristoffer isegi ei püüdnud nalja teha, see lihtsalt tuli. Kuid Kristina ei paistnud märkavat.

«Magdalena ütles, et ma oma mehe järele vaataksin. Tal oli tunne, et minuga juhtub midagi halba. Südamevalu.»

Bark ei suutnud oma reaktsiooni tagasi hoida. «Mis totrus see on? Sa ei saa ometi lasta kaardimooril ennast sinu mehe kohta välja mõeldud jaburdusega hirmutada? Küllap ta nägi, et sul on abielusõrmus sõrmes ja meelitas siis sinult vajaliku info välja. Nad töötavad cold reading'u abiga. Noh, ta tõlgendab sinu miimikat ja väikesi liigutusi. Olid sa vihase näoga, kui ta sinu meest mainis, polnud raske arvata, et teil on probleeme. Võib-olla sa noogutasid selle peale või olid mureliku näoga, ja siis ketras ta edasi seda, mida sina tahtmatult kinnitasid. Kui sa järgmine kord traavivõistlustel mängid, küsi temalt vihjet, kes võidab.»

Nüüd taipas Kristina irooniat. «Ma teadsin, et sa niimoodi reageerid! Miks sa ei võiks oma eelarvamusi sinnapaika jätta ja kuulata mind see natuke aega, mis kulub olulise välja ütlemisele. Mulle on see oluline,» lisas ta.

«Anna andeks. Ma kuulan.» Kristoffer ajas ennast sirgu ebamugavast asendist, millesse oli õde lohutada püüdes vajunud. Nüüd, kui tegemist polnud millegi hullemaga kui kaardimoori jutt, oli raske pealekippuvat muiet tagasi hoida.

Kristina põrnitses talle pettunult otsa, ent vajadus rääkida sai võitu tahtmisest venda vaikimisega karistada. «Ma käisin meediumi juures koos oma naabri Nanaga. Broneerisime ühise seansi, sest see on odavam kui ükshaaval käies. Kui Magdalena silmad kinni pani ning minu ja Morgani suhtele keskendus, tajus ta midagi ja nägi katkendeid otsekui mingist filmist. Ta ütles, et Morgan suudles ühte teist naist. Noort ilusate pruunide silmade ja pikkade heledate juustega naist.»

Kristina värises üle keha ja vaatas valvsalt Kristofferile otsa, justkui otsides märke sellest, et too teda ei usu. Seejärel rääkis ta edasi: «Ma mõtlesin kohe selle uue tüdruku peale, kes Morgani töö juures praktikal on – Jenny Lovik. Tal on pikad heledad juuksed ja Morgan on öelnud, et tüdruku energia ja loovus avaldavad muljet. Kristoffer, kas sa saad aru? See on tõsi! Liiga palju üksikasju läheb täppi, nii et ma ei saa tema juttu tähelepanuta jätta. Magdalena näeb pilte. Ta kirjeldas vanaaegset mööblit, kaminat erkeris ja salongi juugendimaigulisi aknaid. Spaa kristall-lühtreid. Kollast kellatorniga maja, järve ja valget supelmaja silla otsas, kus Morgan toda blondi naist suudles. Siis ma taipasin, et see oli Loka Brunnis. Ma nägin seda nii selgesti, nagu oleksin ise seal olnud. Morgan käis just tööasjus seal mingil konverentsil. Lokas. Mis sa selle peale ütled?» Kristina vangutas pead. «Ma tundsin seda. Ta on olnud ootamatult rõõmus, ilma et ma oleksin sellele põhjust leidnud. Ta võib akna all seista ja millegi või kellegi peale mõeldes naeratada. Kui ma küsin, mis on, vastab ta, et ei midagi erilist. Kristoffer, kas sa nüüd saad aru, et see läks täppi?»

«Aga oled sa Morgani käest küsinud, kas see on tõsi? Üpris paha lugu, kui sa teda kahtlustad, ilma et oleksid kontrollinud. Eriti praegu, kui teie suhted pole just kõige paremad. See võib olla isetäituv ennustus. Sina oled umbusklik. Tema tunneb, et teda kahtlustatakse ja mossitab. Sina arvad, et ta hoiab eemale, ja hakkad veel rohkem kahtlustama. Tundub nagu nõiaring. Minu arust pead sa temaga rääkima.»

Kristina vaatas vennale trotslikult otsa ja auto võttis järsult paigalt. «Räägin!»

Nad olid niikaua vait, kui linnast välja jõudsid. Kristoffer sai aru, et Kristina on tema peale pahane. Kogemused olid õpetanud teda senikaua vakka olema, kui kõige hullem viha üle on läinud.

Kui nad Garphyttani poole viivale Grävevägenile jõudsid, jätkas Kristina juttu sealt, kus enne pooleli jäi, kuid teise nurga alt. «Kui me Himlagårdis kursusel olime, rääkis Magdalena, meedium noh, ühest teisest asjast, mis peaks äkki sind huvitama. Tegemist on mõrvaga.»

«Hüva,» lausus Kristoffer kergel toonil, et mitte rikkuda meeleolu, mis oli tasapisi üles sulanud.

«Ajakirjas Gränsland kirjutati sellest mõrvast. Artiklis, milles oli jutt Magdalenast, rääkis ta, et üks laps püüdis teispoolsusest temaga ühendust võtta. Väike vanemateta üheksa-aastane tüdruk. Tüdruku hing ei leia rahu. Ta ei saa minna edasi igavese valguse juurde, sest kannab endas kohutavat viha. Talle tehtud ebaõiglus tuleb heastada.» Kristina vaatas talle põgusalt otsa ja tegi järsu möödasõidu. Võttis siis kiiruse maha – see oli kaugelt üle lubatu.

Kristoffer hoidis kramplikult turvavööst ja külgakna kohal olevast käepidemest kinni. Talle ei meeldinud kaassõitja olla ja kontrolli oma impulsiivse õe kätte anda. «Mis ta veel ütles? Kas keegi on selle mõrva eest süüdi mõistetud?»

Kristina heitis talle kõõrdpilgu. «Ei, mitte keegi, ja just sellepärast otsiski tolle lapse õnnetu vaim Magdalena üles ja palus abi. Tüdruku hing on dimensioonis, kus teda rängalt piinatakse. Ta peab rahu leidma.»

«On sel tüdrukul nimi? Millal mõrv toimus ja kus on laip?»

Kristina muigas. Kristoffer nägi seda. Ehkki õde oli küljega tema poole. Kristina vist arvas, et sai venna konksu otsa, ehkki too tahtis ainult leplik olla. «Ma ei tea, mis ta nimi on ja millal ta suri. Aga kui me Himlagårdis olime, rääkis Magdalena, et tüdruk on peidus sügaval kaljukoopas, mida ümbritsevad sammaldunud tüvedega sünged kuused. Ta kuulis ojavulinat ja nägi koltunud kaselehti, mis langesid taevast nagu kuldraha. Tüdruk julgeb ainult öösiti välja tulla. Ta korjab kuuvalgel marju. Ta on kõigest väest põgenenud. Kui Magdalena seda kirjeldas, tulid mulle meelde Skärmarboda mäed, kus me lastena ema ja isaga koos matkal käisime. Ma kavatsen järele kontrollida, sest ta kirjeldas seda väga selgelt. Kui me tüdruku säilmed leiame, on kindlasti ka see teine asi tõsi, mis Magdalena Morgani kohta ütles. Nii ma arvan. Aga ma ei taha ise sinna minna. Sealsel maastikul on tükati üpris raske liikuda. Võib kergesti libastuda ja viga saada, mitu meetrit kukkumist ja kivid. Kas sa saaksid homme minuga sinna kaasa tulla?»

Kristoffer polnud saanud sõnagi sekka öelda. Jaatavalt vastata oleks lihtne, ei ütlemine nõuaks temalt rohkemat. Jõukatsumist, millest ta ilmselt võitjana välja ei tuleks, sest Kristina ei nõtku kunagi. Seega jäi ta vastutahtsi nõusse.