MÜSTEERIUM ⟩ «Ta teadis, et ta ei olnud erapooletu reporter, aga seda polnud tol ajal keegi»

Foto: Shutterstock

Äsja ilmunud Arnaldur Indriðasoni «Kuivav järv» on suurepärane põnevik kirgedest ja purustatud unistustest, kadunute saatusest ja mahajäänute leinast.

Pärast maavärinat langeb Islandi järve veetase drastiliselt ja nähtavale tuleb pooleldi liivasesse järvepõhja mattunud mehe luustik. Kohe on selge, et surnukeha on seal lamanud juba hulk aastaid. Koljus on suur auk. Veelgi saladuslikumal kombel on skeleti külge seotud raske venekeelsete kirjetega sidevahend, võimalik, et mingi raadiosaatja. Politsei kutsutakse kohale ning Erlendur, Elínborg ja Sigurður Óli alustavad uurimist, mis viib nad tagasi külma sõja aega, kui Islandi intelligentsed vasakpoolsed üliõpilased saadeti õppima kommunistliku Ida-Saksamaa «taevariiki».

Arnaldur Indriðason on Islandi loetumaid krimikirjanikke, tema raamatuid on tõlgitud 40 keelde ja müüdud enam kui 14 miljonit.

Loe raamatust katkendit!

***

Arnaldur Indriðason, «Kuivav järv». Foto: Raamat

Ta tõusis, pani teleuudised mängima ja oigas. Uudistes oli pikk lugu Kleifarvatni järvest leitud luustikust, kaasa arvatud intervjuu uurijaga, kes ütles, et juhtumit uuritakse põhjalikult.

Ta läks akna juurde ja vaatas merele. Kõnniteel enda ees nägi ta paari, kes igal õhtul tema majast mööda jalutas, mees paar sammu eespool nagu tavaliselt, naine üritamas temaga sammu pidada. Nad vestlesid kõndides: mees rääkis üle õla, naine tema seljaga. Nad olid aastaid majast mööda kõndinud ega pööranud enam ammu ümbrusele tähelepanu. Varem vaatasid nad aeg-ajalt maja poole, teiste majade poole mereäärsel tänaval ning aedadesse. Mõnikord nad koguni peatusid, et imetleda uut kiike või aedade ja terrasside juures tehtavaid töid. Ilmast ja aastaajast hoolimata jalutasid nad alati pärastlõunal või õhtul, alati koos.

Ta nägi silmapiiril suurt kaubalaeva. Päike oli ikka veel kõrgel, ehkki õhtu oli ammu käes. Ees ootas aasta kõige valgusküllasem aeg, enne kui päevad hakkavad uuesti lühemaks jääma ja siis olematuks hääbuvad. Kevad oli olnud imekaunis. Ta oli märganud oma maja juures esimesi rüüte aprilli keskel. Nad olid kevadtuulega mandrilt tulnud.

Kui ta esimest korda välismaale seilas, oli hilissuvi. Tol ajal ei olnud kaubalaevad nii tohutu suured ega konteinereid täis. Ta mäletas, kuidas tekimadrused viiekümnekiloseid kotte trümmis ringi tassisid. Mäletas nende lugusid salakaubavedamisest. Nad tundsid teda sellest ajast, kui ta suvel sadamas töötas, ja nautisid lugusid tolliametnike tüssamisest. Mõned lood olid nii fantastilised, et ta teadis, et need olid välja mõeldud. Teised olid nii pingelised ja põnevad, et madrustel polnud vajagi neid ilustada. Ja oli ka lugusid, mida ta kuulda ei tohtinud. Ehkki nad teadsid, et ta ei räägiks neist kunagi. Mitte kommunist sellest uhkest koolist!

Ära kunagi räägi.

Ta vaatas uuesti teleka poole. Tal oli tunne, nagu oleks ta kogu elu seda uudist oodanud.

Nii kaua kui ta mäletas, oli ta olnud sotsialist nagu kõik ta sugulased nii isa kui ka ema poolt. Poliitiline apaatia oli ennekuulmatu ja ta kasvas konservatiive vihates. Tema isa oli töölisliikumisega seotud olnud kahekümnenda sajandi esimestest aastakümnetest peale. Poliitika oli kodus pidevalt jutuks: eriti vihkasid nad Ameerika baasi Keflavíkis, millega Islandi kapitalistlik klass rõõmsalt leppis. Islandi kapitalistid saidki sõjaväest kõige rohkem kasu.

Siis oli seltskond, kellega ta läbi käis, samasuguse taustaga sõbrad. Nad võisid väga radikaalsed olla ja mõned olid head kõnemehed. Ta mäletas poliitilisi koosolekuid hästi. Mäletas kirge. Kuumi debatte. Ta käis koosolekutel koos oma sõpradega, kes sarnaselt temaga leidsid endale koha partei noorteliikumises; ta kuulas nende juhi mürisevat sõnavalingut rikaste kohta, kes ekspluateerivad töölisklassi, ja Ameerika võimude vastu, kes neid oma mõju all hoiavad. Ta oli seda aina uuesti kuulnud, ikka ühesuguse vankumatu ja siira veendumusega. Kõik, mida ta kuulis, innustas teda, sest teda oli kasvatatud Islandi natsionalisti ja tulihingelise sotsialistina, kes ei kahelnud hetkekski oma vaadetes. Ta teadis, et tõde on tema poolel.

Korduv teema nende koosolekutel oli Ameerika kohalolek Keflavíkis ja trikid, mida Islandi rahatuusad olid kasutanud, et lubada välisriigi sõjaväebaasi Islandi pinnale. Ta teadis, kuidas kapitalistid riigi ameeriklastele müüsid, et ise parasiitidena rasva koguda. Teismelisena seisis ta parlamendihoone juures, kui valitseva klassi tallalakkujad pisargaasi ja kumminuiadega välja tormasid ja Islandi NATO-ga liitumise vastu protestijaid peksid. Ameerika Ühendriikide imperialismi sülekoerad on reeturid! Me oleme Ameerika kapitalismi talla all! Loosungitest noortel sotsialistidel puudu ei tulnud.

Ta ise kuulus rõhutud masside hulka. Teda haaras kaasa kirg, sõnaosavus ja õiglane usk, et kõik inimesed peaksid olema võrdsed. Ülemused peaksid koos töölistega vabrikutes töötama. Maha klassisüsteem! Ta uskus siiralt ja vankumatult sotsialismi. Ta tundis vajadust üritust teenida, teisi veenda ja võidelda vähekindlustatute, tööliste ja rõhutute eest.

Nüüd üles, needus keda rõhub...

Ta osales koosolekutel diskussioonides ja luges noorteliikumise soovitatud kirjandust. Raamatukogudes ja -poodides leidus seda külluslikult. Ta tahtis oma jälge jätta. Südames teadis ta, et tal on õigus. Suur osa sellest, mida ta noorsotsialistide liikumisest kuulis, täitis ta õiglustundega.

Järk-järgult sai ta vastused küsimustele dialektilise materialismi, klassivõitluse kui ajaloo liikumapanija, kapitalismi ja proletariaadi kohta ja harjutas end kaunistama oma sõnavara suurte revolutsiooniliste mõtlejate fraasidega, lugedes ja innustudes üha enam. Peagi ületas ta marksistlikus teoorias ja retoorikas oma sõpru ning jäi silma noorteliikumise juhtidele. Valimised partei ametikohtadele ja otsuste visandamine olid tähtsad tegevused ja temalt küsiti, kas ta sooviks partei nõukoguga liituda. Ta oli siis kaheksateist. Tema koolis oli asutatud ühing Punane Lipp. Tema isa otsustas, et poeg peaks ainsana neljast lapsest haridusest kasu saama. Selle eest oli ta isale igavesti tänulik.

Kõigest hoolimata.

Noorteliikumine avaldas lendlehti ja korraldas regulaarseid koosolekuid. Esimees kutsuti koguni Moskvasse ja ta tuli tagasi lugudega tööliste riigist. Milline suurepärane areng. Inimesed olid nii õnnelikud. Kõik nende vajadused olid kaetud. Kooperatiivid ja tsentraliseeritud majandus tõotasid ennenägematut progressi. Sõjajärgne ülesehitustöö ületas kõik ootused. Tehased kerkisid, need olid riigi omanduses ja juhtimisel, need olid inimeste endi omad. Eeslinnadesse ehitati uusi elamupiirkondi. Kõik meditsiini teenused olid tasuta. Kõik, mida nad olid lugenud, kuulnud, oli tõsi. Iga viimane kui sõna. Oo, millised ajad!

Teisedki olid käinud Nõukogude Liidus ja kirjeldasid teistsuguseid kogemusi. Noored sotsialistid olid kõigutamatud. Kriitikud olid kapitalismi teenrid. Nad olid reetnud ürituse, võitluse õiglase ühiskonna eest.

Punase Lipu koosolekutel oli palju rahvast ning neil õnnestus üha rohkem uusi liikmeid värvata. Tema valiti ühehäälselt ühingu esimeheks ja varsti märkas teda sotsialistliku partei ladvik. Viimasel kooliaastal oli selge, et temas on tulevase juhi ainest.

Ta pöördus akna juurest ja läks klaveri kohal rippuva koolilõpupildi juurde. Ta vaatas nägusid traditsiooniliste valgete mütside all. Koolimaja ees seisvad poisid kandsid musta ülikonda, tüdrukud kleiti. Päike paistis ja valged mütsid särasid. Tema oli oma aastakäigu õppeedukuselt teine õpilane. Parimast vaid juuksekarva kaugusel. Ta silitas fotot. Ta igatses neid aastaid. Igatses aega, mil tema veendumused olid nii tugevad, et miski ei saanud neid murda.

Viimasel kooliaastal pakuti talle tööd partei ajalehes. Suvevaheajal oli ta töötanud sadamas, saanud tuttavaks tööliste ja tekimadrustega ja rääkinud nendega poliitikast. Paljud neist olid varjamatult tagurlikud ja hüüdsid teda kommunistiks. Teda huvitas ajakirjandus ja ta teadis, et ajaleht oli üks partei tugisambaid. Enne kui ta seal tööle hakkas, kutsus noorteliikumise juht ta partei esimehe juurde koju. Parteijuht, kõhn mees, istus sügavas tugitoolis, puhastas taskurätiga prille ja rääkis sotsialistliku riigi loomisest Islandil. Kõik, mida leebe hääl rääkis, oli nii tõsi ja õige, et tal jooksid külmavärinad üle selja, kui ta väikeses elutoas istus ja iga sõna neelas.

Ta oli hea õpilane. Ajalugu, matemaatika ja teised ained olid talle lihtsad. Kui mingi teadmine juba tema ajju jõudis, jäi see sinna igaveseks. Tema mälu ja anne õppida osutusid ajakirjanduses kasulikuks, sest ta õppis kiiresti. Ta töötas ja mõtles kiiresti ja võis teha pikki intervjuusid, ilma et oleks pidanud rohkem kui paar lauset üles kirjutama. Ta teadis, et ta ei olnud erapooletu reporter, aga seda polnud tol ajal keegi.

Ta oli kavatsenud sügisel Islandi ülikooli astuda, aga tal paluti talveks partei ajalehe juurde jääda. Ta ei pidanud kaks korda mõtlema. Keset talve kutsus parteijuht ta enda juurde koju. Ida-Saksamaa kommunistlik partei pakkus mitmele Islandi tudengile kohta Leipzigi ülikoolis: kui ta koha vastu võtab, peab ta ise sinna jõudma, aga kost ja peavari oleks olemas.

Ta oli tahtnud minna Ida-Euroopasse või Nõukogude Liitu, et oma silmaga sõjajärgset ülesehitustööd näha. Reisida, avastada uusi kultuure ja õppida keeli. Ta tahtis näha sotsialismi ellu viiduna. Ta oli kaalunud võimalust kandideerida Moskva ülikooli ja ei olnud parteijuhti külastades veel otsustanud. Prille pühkides ütles parteijuht, et Leipzigis õppimine on tema jaoks ainulaadne võimalus jälgida kommunistliku riigi toimimist ja teenida veel paremini oma riiki.

Parteijuht pani prillid ette.

«Ja teenida üritust,» lisas ta. «Sulle meeldib seal. Leipzig on ajalooline linn ja Islandi kultuuriga seotud. Halldór Laxness külastas seal oma sõpra luuletaja Jóhann Jónssonit. Ja Jón Árnasoni rahvajuttude kogumiku avaldas 1862. aastal Leipzigis Hinrich Verlag.»

Ta noogutas. Ta oli lugenud kõike, mida Laxness oli kirjutanud sotsialismist Ida-Euroopas, ja imetles tema veenmisjõudu.

Tal tuli pähe mõte minna laevaga ja reisi eest tööga maksta. Tema onu tundis kedagi laevafirmas. Reisi korraldamine ei olnud probleem. Tema perekond oli seitsmendas taevas. Keegi neist polnud välismaal käinud, rääkimata teises riigis õppimisest. Sellest tuleb võimas seiklus. Nad kirjutasid ja helistasid üksteisele, et imelist uudist jagada. «Temast tuleb midagi,» öeldi. «Mind ei üllataks, kui ta jõuaks valitsusse!»

Esimene peatus oli Fääri saared, siis Kopenhaagen, Rotterdam ja Hamburg. Sealt viis rong ta Berliini ja ta magas öö raudteejaamas. Järgmise päeva keskpäeval astus ta Leipzigi rongile. Ta teadis, et keegi ei tule talle vastu. Tal oli taskus paberitükk aadressiga ja kohale jõudes küsis ta juhiseid.

Ta seisis raskelt ohates koolipildi ees ja vaatas oma Leipzigi sõbra nägu. Nad olid koolis ühes klassis käinud. Kui ta ainult oleks teadnud, mis juhtub.

Ta mõtles, kas politsei avastab kunagi tõe mehe kohta järves. Ta lohutas end mõttega, et see oli nii ammu ja sellel, mis juhtus, polnud tähtsust.

Keegi ei hoolinud enam mehest järves.