Võimas romaan, mis paneb elu üle järele mõtlema
:format(webp)/nginx/o/2023/06/29/15421773t1h2e3a.jpg)
Raamatublogija Mariann Vendelin luges Emily St. John Mandeli romaani «Klaasist hotell» ja jagab oma lugemiselamust.
Emily St. John Mandeli «Klaasist hotell» on lugu elu keerdkäikudest, otsustest ja tagajärgedest, mis mõnikord ilmnevad alles aastaid hiljem. Raamatu keskmes on Ponzi skeem, aga see ei ole raamat finantspettusest, vaid inimestest. Võhikutele nagu mina, kes ei tea, mida see skeem endast kujutab - meelitatakse ligi investoreid, aga mingit investeerimist ei toimu, vaid uute investorite rahadega makstakse varasematele «teenitud kasumit».
/nginx/o/2023/06/29/15421746t1h6be3.jpg)
1994-2029, Kanada. Vincent kasvas üles väikses asulas Vancouveri saare põhjaosas. Aastad hiljem asub seal pärapõrgus luksuslik klaashotell ja Vincent on selle baaridaam. Ta kohtub hotelli omaniku ja jõuka ärimehe Jonathan Alkaitisega ning saab tema trofeenaiseks. Mööduvad mõned aastad ja lugematu arv inimesi kannatab kui Alkaitise Ponzi skeem kokku kukub. Vincent leiab tööd kaubalaeval ja on seal täitsa rahul, kuni jäljetult kaob.
«Klaasist hotell» ei kulge sirgjooneliselt mööda üht rada, sestap on raske kokku võtta, millest raamat räägib või mis selles toimub. Tegevus hüppab ajas edasi-tagasi, tiireldes ümber haripunkti: majanduskriisi ja Ponzi skeemi kokkukukkumise, mis mõjutab lugematuid elusid. Tegelasi on palju ja kõik on inimlikult ekslikud, varmad enesekasu nimel silma kinni pigistama. Suur pilt moodustub paljudest killukestest, pilguheitudest skeemi mõlemale poolele, nii enne kui pärast selle kokku kukkumist. Saab olla tunnistajaks hetkedele, kus kergeusklikest investorid saavad näha head elu enne kriisi ja katastroofi, kui kõik kokku kukub. Saab kogeda skeemis osalejate viimaseid hetki enne arreteerimist. Mind vaimustas, kuidas teed tehtud otsuste tõttu ristuvad ja kõik lõpuks omavahel seotud on.
Raamat annab mõtteainet, esitab igihalja küsimuse: «Kas raha teeb õnnelikuks?» ja manitseb oma otsustega ettevaatlik olema, eriti kui need puudutavad raha. Otsus, mis mind kõige rohkem liigutas, oli see, kui vanapaar, kes kõik oma säästud skeemi kokkukukkumisel kaotas, tundis vabadust, jättes maha maja, mida nad enam endale lubada ei saanud, ning kolides autosuvilasse. Muidugi ei oodanud neid helge tulevik, vaid juhutööde tegemine, aga see kirjeldus vabanemise tundest kui kõik asjad jäid maha, oli kuidagi võimas.