:format(webp)/nginx/o/2023/07/03/15433855t1hfa14.jpg)
31. mail esitles joogaõpetaja ja koolitaja Ingvar Villido oma uut raamatut «Teadvuse praktiline kasutamine». Autor selgitab, et raamat on praktilisi teadmisi täis käsiraamat, mille eesmärk on ei rohkem ega vähem kui pakkuda välja lahendus, kuidas vabaneda jäädavalt häirivatest emotsioonidest ja elada elamisväärsemat elu. Raamatule kirjutas eessõna geoloogiadoktor Alvar Soesoo.
Teadlane on ka inimene – koos kõigi inimeste hädade ja küsimustega
Alvar Soesoo meenutab, et raamatu eessõna kirjutamiseni viis huvitav sündmuste jada. «Raamatu jaoks sooviti saada inimeste isiklike kogemusi, olin nõus oma kogemusi kirja panema. Ühel õhtul istusin arvuti taha ja üsna spontaanselt olin oma kirjutatuga viie leheküljeni jõudnud. Ma kärpisin oma jutu kolme lehekülje peale ja saatsin ära. Selle peale tuli vastuseks, et minu kirjutis sobiks väga hästi hoopis eessõnaks,» kirjeldab teadlane eessõna kujunemise protsessi.
Soesoo meenutab, et tutvus Villidoga umbes 10 aastat tagasi, kui sattus esimest korda tema loengule «Teadliku muutuse kursus». «Sellest ajas saadik viis üks sündmus teiseni – ma päris täpselt ei oskagi öelda, et kui palju ma kokku selle TMK kursuste viite erinevat osa olen ikka ja jälle uuesti külastanud,» meenutab Soesoo.
«Sealt edasi tuli juba kriya jooga koos pühitsustega,» lisab Soesoo ja ütleb, et peale seda on edasine juba igaühe enda teha. «Teadlane on ka inimene – koos kõigi inimeste hädade ja küsimustega,» tunnistab mees ning ütleb, et tema puhul on tegu skeptilise optimistiga. Skeptitsism tekib tihti teadmiste puudumisel.
«Ma olen töötanud oma elu jooksul mitmes ülikoolis kolmel kontinendil ja pean tõdema, et ülikoolid ei ole just kõige paremad ja mõnusamad töökeskkonnad. Tavainimene, kes nendega nii palju kokku ei ole puutunud, ei pruugigi teada, et ülikoolid tegelikult enda teadmata koolitavad skeptikuid,» tõdeb Soesoo.
Teadlane õpib teise teadlase pealt
Soesoo sõnul on skeptitsism ja optimist inimeste poolt väljamõeldud sõnad. «Õpetus käsikäes praktilise tegevusega on oluline, sellest areneb arusaamine, protsessi või uuritava objekti mõistmine.» Soesoo on uurinud, et miks teadus pole viimastel aastatel olnud piisavalt efektiivne. «Miks teaduses on liiga palju emotsiooni ja poliitikat? Selle küsimuse ära lahendamine on pikk protsess,» selgitab geoloogiadoktor.
Teadlase eesmärgiks on saada uusi teadmisi. «Vanasti taheti ka teadmisi rakendada. Kuid nüüd on kujunenud kaks teadlaste gruppi, kellest ühed, tahavad uusi teadmisi luua, kuid rakendamisest on nad väga kaugel,» tõdeb ta.
Haritlaste, praktikute, teadlaste ja arstide eesmärk on samamoodi saada paremaks ja aidata ka teistel inimestel jõuda oma arengus edasi ja ka jõuda iseenda juurde. «Ma arvan, et Ingvari raamat ongi loodud sellise sõnumi edastamiseks, et kui soovime muuta ümbritsevat maailma paremaks, peame eeskätt arendama ennast, ennast parandama ja arendama selles suunas kus on meie tegelik mina ja kus ei domineeri isekus. Kui ka 100 teadlast võtavad antud teemal sõna või allkirjastavad ühise kirja, siis ei muutu tegelikult mitte midagi. Ka teadlane peab soovima muutusi ja ka muutma eeskätt iseennast. Siis näeb kõrvalseisev teadlane, et tollel teadlasel, kes on muutused enda ellu sisse toonud, hakkab minema palju paremini. Seejärel muudab ka teine teadlane ennast ja see on ainuke tee, kuidas ühiskond saab tegelikult areneda. Teadusel ja teadlastel on oluline osa ühiskonna arendamisel, seda juba ajalooliselt. Seepärast on ülioluline, et ka teadlane puhastuks igapäevastest tapvatest emotsioonidest, uitmõtetest ja ühiskonna poolt pähepandud kontseptsioonidest,» selgitab geoloogiadoktor võimaliku lahendust.
Ta toob ka välja, et igasugused petitsioonid teevad maailma ainult kurvemaks. «Meil on vaja indiviide, kes iseenda sees võtaks selle raamatu ette, mõtleks selle asja läbi ja rakendaks seda enda peal, mitte oma naise või laste või vanavanemate peal.»
Aabits emotsioonidest puhastumiseks
Villido kirjutatud raamat on Soesoo sõnul justkui aabits, mis võiks kõige paremini sobida alates 14. eluaastast ja sealt edasi. «Ma arvan, et tegu on võtmega kuidas üle saada praegu aset leidvast vaimsest kriisist. 30-selt oleme me nii lollid, kui üldse saame olla, kuna siis kipume me arvama, et oleme kõikvõimsad. Süsteem on meile selleks tee juba ette rajanud. On võimalik, et 50-ndates hakkab inimene ennast uuesti otsima, ja tihti ka leidma. Saadakse aru, et meile etteantud tee ei olnud päris õige,» selgitab Soesoo.
Ta lisab, et raamat õpetab, kuidas jõuda päris teadmisteni. Autor näitab lugejale, kuidas sinna jõuda, seda läbi seletuste ja raamatus kirjeldatud praktikate. Täielikult teadmisteni jõudmine on iga inimese oma tee, see võib olla sirgem või käänulisem, aga seda ei saa universaalselt ette kirjeldada. Mingi leidmise ja avastamise moment jääb igale inimesele enesele, tema enese arengu teel.
«Mulle meeldib raamatu eesti keelset versiooni lugeda, kuna see on emotsioonidest vabanemise algõpetus ja nurgakivi igaühe paremaks saamisel. Ma olen 10 aasta jooksul näinud seda, et suurte muutuste läbiviimiseks on vajalik praktika, on vajalikud teatud harjutused, mis kõik on selles raamatus lihtsas ja selges keeles lahti seletatud. Raamat ei keskendu vaid emotsioonidele, kuid ma leian, et emotsioonid on just need, millest me peaksime alustama - nende äratundmisest ja nende üle võimu saavutamisest,» selgitab Soesoo, kuidas raamatus on eestlaste jaoks väga selge kood, mida me kõik oleksime võimelised igapäevaelus rakendama.
Ta tõdeb, et alustuseks sobib raamat kõigile, pole vaja juhendajat käe kõrvale. Kui juba väga palju emotsioone on ära vabastatud, siis meie sisemine mina on edasiseks väga heaks juhendajaks. Samas, kui inimene siiski tunneb, et tal jääb midagi puudu ja praktikad ei toimi, siis leiab ta kindlasti abi teadvuse praktilise kasutamise juhendajatelt.
Enda emotsioonide vabastamise koha pealt kommenteerib teadlane, et tema ei läinud kursusele seetõttu, et tal oleks olnud mure. «Ma läksin sinna lootusega, et järsku ma saan midagi veel juurde õppida ja see midagi pani mu maailmapildi selginema,» lisab Soesoo ja lisab, et ta õppis teooriat rakendama siis ka praktiliselt.
Õpetus teooriast praktikasse on tihti raske, kuid kui me oleme praktikas juba sees, siis on protsess palju lihtsam. «Õpetus andis mulle ligipääsu teadmistele, mida ma ei kujutanud ette, et tavainimene saab üldse sinna lähedale. Tihti seda tunda saanud teadlased enam tavateaduses igapäevaselt ei tegutse, vaid tegutsevad kõrval liinis, mis on tegelikult olulisem. Üks selline teadlane oli Einstein ning ma loodan, et keegi avaldab tema elu 20 viimase aasta kohta täpsemat infot ja saame teada kuna ja kuidas ta oli selle eelkirjeldatud läve ületanud,» ütleb Soesoo.
Vabastatud emotsioonid loovad ruumi sinu arenguks
«Enda 20-ndaks eluaastaks oleme me täis niivõrd palju automatismi ja kanname meisse «puuga pähe pandud» nn kultuuri. Meil lihtsalt ei ole enam enda sees ruumi arenguliseks liikumiseks. Ruumi puudumine takistab meil liikumist nii paremuse kui halvemuse poole,» selgitab teadlane, kuidas emotsioonide vabastamisega me saame tekitada ruumi ja loome eeldused liikumiseks.
Ta selgitab uut maailma, mis loob inimesele otsustuspunkti – kas ma lähen puhastamise teed ja saan enda peremeheks või ma ei lähe ja leian, et minu eelmine, automatismi tee oli ja on sobiv. «Kõik ilmselt ei jõua lõpuni välja, nad ei hakka ennast puhastama ja nad ei jõua tõelise minani. Emotsioonide juurest teadmisteni, ja seeläbi arusaamiseni ehk arukuseni jõudmine läheb järjest keerulisemaks. Kuid see tugevus sinu sees, mis on aidanud sind iseendani jõudmisel, oma mõtete ja emotsioonide valitsejaks saamisel, annab kindlasti sulle jõudu ka järgmisele arengutasemele jõudmisel,» kirjeldab Soesoo raamatuga kaasnevat teekonda.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)