Ilmus Henriko Uibo armas lasteraamat «Pelgulinna printsessid»

Foto: Shutterstock

Koolibri kirjastusel ilmus Henriko Uibo lasteraamat «Pelgulinna printsessid», mille kaunid illustratsioonid tegi Kadri Roosi. Raamatus põimuvad fantaasiamaailm ja päriselu humoorikal ja südamlikul moel.

Jete ja Sära elavad koos emaga hubases Pelgulinna korteris, kus leiavad aset suured seiklused ja lennukad mängud. Lastetuba muutub kuningriigiks, kaisuloomad ärkavad ellu ning kõike hakkavad valitsema kaks julget printsessi.

Henriko Uibo, «Pelgulinna printsessid». Foto: Raamat

Põnev seiklus viib tüdrukud nii kaugele maale draakoniga võitlema kui ka hambaarsti juurde, mänguväljakule või basseini. Mängumaailm vaheldub sujuvalt päriseluga ning mõnikord tabab veeuputus kogu kuningriiki, kuid kummalisel moel ka lastetuba. Juuksurimängu käigus saab jänes uue soengu ning solvub südamest sõprade narrimise peale. Lohe köhatus paneb lendama tulekerad, kuniks tuleb ema ja tõreleb tikkude näppamise pärast.

Õnneks leiavad nutikad printsessid koos ema abiga kõikidele tülidele lahenduse ning kui muu ei aita, siis saab pahast tujust üle sooja ja südamliku kallistusega.

Raamatu autor on suutnud tundlikult tabada lapse mõttemaailma, nii et äratundmishetki leiavad nii lapsevanemad kui ka lapsed.

Loe katkendit raamatust!

***

DRAAKON TEEB PAHANDUST

«Säraaaaa!» kostis hirmus vali karjatus üle korteri. Ema ja Sära all köögis tardusid ehmatusest. Mis see nüüd oli? Ja siis said nad aru – kes muu see ikka olla sai kui Jete!

«Sära, mida sa mu nukumajaga oled teinud!» karjus Jete nuttes teisest toast. Vaade, mis talle toaukselt avanes, oli kõike muud kui tavapärane. Mänguasjad olid segi paisatud, justnagu oleks torm üle lastetoa käinud.

All köögis vaatas ema sügavalt Särale silma, ehkki Sära proovis end kõigest väest piimaklaasi taha peita.

«Sära, mis seal juhtus?» küsis ema nõudlikul häälel.

«Mina ei tea,» proovis Sära kavalusega täbarast olukorrast pääseda.

«Sära, palun ära valeta. Mis juhtus?»

Sära ohkas ja otsustas rääkida asjadest nii, nagu need olid, ning jutustas draakonist, kes lastetuba külastas.

«Ja kõiges ongi süüdi draakon, sest ta ei tahtnud minuga abielluda,» lõpetas Sära kiirelt jutu, pilk suunatud laua alla.

«Kuidas palun? Draakon? Ja ei tahtnud abielluda?» ei saanud ema aru.

«Jah, draakon. Ta tahtis mu lossis kõik sassi ajada, aga ma ei lubanud, ja siis läks ta Jete lossi, ja äkki ta ajas siis hoopis seal kõik asjad segamini,» proovis õnnetu Sära selgitada Jete mängumaja olukorda.

«Oh Sära-Sära, mis me sinuga teeme,» naeratas ema Särale ja hüüdis samal ajal Jetele: «Jete! Sära ütles, et see oli draakon, kes su mängumaja sassi ajas. Nii et tule nüüd palun sööma, küll draakon su asjad hiljem ära koristab.» Seda öeldes vaatas ema Särale pikalt otsa pilguga, mis tähendas, et Sära peab kogu segaduse ilusti ära koristama. Sära tahtis veel midagi öelda, kuid ei saanud, kuna ema hüüdis samal ajal uuesti Jetet, kes ei olnud veel ikka vastanud.

«Lähen vaatan, kas Jetega on kõik korras. Sina, Sära, söö kenasti lõpuni ja proovi nii, et draakon söögitaldrikuid või piimaklaase ümber ei aja.» Sära turtsatas selle peale naerma, nii et oleks äärepealt piima suust välja pritsinud, ja lubas seejärel emale, et draakon ei tule tagasi. Tegelikult draakon ei saanudki tulla, sest ta läks ju Jete lossi, jõudis Sära samal ajal mõelda, kuid ema sammus juba trepist üles oma printsesside toa poole. Ukse taha jõudes üritas ta olla eriti vaikne ja lükkas toaukse hästi tasakesi lahti. Toas ei paistnud esialgu kedagi olevat, kui välja arvata üks ebaloomulik mügarik Jete voodis teki all. Ema lähenes ettevaatlikult mügarikule ja istus selle kõrvale.

«Jete,» ütles ema peaaegu sosinal, «Jete, kas kuuled mind?» Vaikus.

Mügarik isegi ei liigutanud.

«Jete, kallis, kas kõik on hästi? Ega Sära ei teinud seda meelega, mänguhoos ei pannud ta tähele, et sinu poole mängumajast sassi ajas. Saan aru, et sa oled nukker ja kurb ja ehk isegi pahane, ning sul on selleks täielik õigus. Aga teeme nii, et sa võid kurb ja pahane olla nii kaua, kuni tunned, et kõik paha on sinust välja läinud. Kui tuju on juba parem, siis ole pai, tule ja räägi mulle, mis sul tuju pahaks tegi. Eks ole? Või kui sa tahad, siis võid seda ka kohe teha.»

Mügarik teki all vaikis endiselt.

«Hea küll, ma lähen tagasi kööki ja jään sind ootama.» Ja sama vaikselt, kui ema oli tuppa tulnud, ta sealt ka lahkus.

Trepist alla sammudes tuli emale paratamatult mõte, et olla ema on raskeim töö, mida ta kunagi teinud on. Aga kui ta nägi köögilaua taga üht laia naeratusega õnnelikku printsessi jalgu kõlgutamas ja piimaklaasis puristamas, oli tal kõik selge: samal ajal on see ka maailma kõige südantsoojendavam töö.