LOHETÄTOVEERINGUGA TÜDRUK «Millenniumi» sarjas ilmub seitsmes romaan, mille kirjutamise võttis üle Karin Smirnoff

Copy
Rootsi kirjanik Karin Smirnoff.
Rootsi kirjanik Karin Smirnoff. Foto: Janerik Henriksson/TT News Agency / AFP/Scanpix

«Millenniumi triloogia» esimene raamat «Lohetätoveeringuga tüdruk» rabas lugejaid uudse lähenemisega krimikirjandusele, olles eriti tempokas, moodne ja omapärane. Sarjast sai kohe suur hitt. Kahjuks ei saanud autor Stieg Larsson oma teoste edu nautida, sest suri ootamatult enne esimese raamatu ilmumist.

Pärast autori surma ilmusid veel «Tüdruk, kes mängis tulega» ja «Purustatud õhuloss». Hiljem jätkas «Millenniumi» sarja Rootsi kirjanik David Lagercrantz, kes kirjutas lisaks kolm raamatut: «See, mis ei tapa», «Mees, kes otsis oma varju» ja «Tüdruk, kes peab surema».

Kuigi Stieg Larsson jõudis enne surma kolm raamatut kirja panna, olid tema plaanid palju suuremad ja tegelikult nägi tema plaan ette vähemalt kümmet raamatut, vahendab Reading Addicts.

David Lagercrantzilt võttis teatepulga üle Rootsi kirjanik Karin Smirnoff, kelle sulest ilmus sarja seitsmes raamat nimega «The Girl in the Eagle's Talons» («Tüdruk kotkaküünistes»). Karin Smirnoff on esimene naisautor, kes kirjeldab häkkerdetektiivi Lisbeth Salanderi teekonda. Raamat ilmus eelmisel aastal rootsi keeles pealkirjaga «Havsörnens Skrik» ning ingliskeelne tõlge jõuab raamatupoodidsse tänavu augusti lõpus. Eesti keeles annab raamatu välja kirjastus Varrak ja see ilmub selle aasta lõpus.

Seitsmenda romaani tegevus toimub Põhja-Rootsis ja Lisbeth teeb taas koostööd oma pikaajalise partneri Mikael Blomkvistiga. Arvestades, et esimest kuut raamatut on üle maailma kõigi väljaannete ja keelte peale kokku müüdud üle 100 miljoni eksemplari, pole kahtlustki, et uue teose vastu on väga suur huvi. 

Tasub märkida, et kuigi pärijad on nõustunud krimisaja jätkumisega, ei ole sellele heakskiitu andnud Stieg Larssoni elukaaslane Eva Gabrielsson, kes on avalikult väljendanud oma vastumeelsust. Ta ütles väljaandele AFP, et tema ei oleks jätkanud Stiegi tööd. «See oli tema keel, tema ainulaadne jutustamisviis... Kõige hullem on see, kui kurvaks see oleks Stiegi teinud. Ta ei lasknud kunagi kellelgi oma kirjanduslikke tekste töödelda. Ta oleks olnud raevunud,» usub naine.

Tagasi üles