«Nad on lihtsameelsed ja teoajudega olevused ning mõtlemiseks pole nad tõesti loodud»

Douglas Adams. Foto: Michael Hughes/Imago/Scanpix

Rahva Raamatu kirjastus andis välja Douglas Adamsi kultussarja «Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas» teise raamatu «Universumi Lõpu restoran». Esimene osa ilmus möödunud aasta detsembris.

Kui sa täna hommikul oled juba teinud kuut ilmvõimatut asja, siis miks mitte panna kogu loole punkt Millitees – Universumi Lõpu restoranis?

Täpselt seda Arthur Dent ja tähelaeva Kuldsüda ülejäänud meeskond plaanivadki teha. Enne tuleb neil vaid põgeneda vogonite eest, pääseda Galaktika kõige totaalsemalt kurjust täis maailmast ning õpetada kosmoselaevale, kuidas valmistada üks korralik tass teed.

Ja kas keegi üldse taipas restorani laua kinni panna?

Loe raamatust katkendit!

***

Douglas Adams, «Universumi Lõpu restoran». Foto: Raamat

Nagu kõik vogonite laevad, nägi seegi välja mitte niivõrd disainitud, kuivõrd kõvaks tarretatud. Ebameeldivad kollased klombid ja moodustised, mis sellest näotu nurga all esile tungisid, oleksid moonutanud enamiku laevade välimust, kuid siin oli see kahjuks juba võimatu. Taevas on nähtud koledamaidki asju, aga mitte kuigi usaldusväärsete tunnistajate poolt.

Ausalt öeldes, et vogonite laevast midagi veel inetumat näha, peaksite sinna sisse astuma ja vaatama vogonit. Kuid kui te olete arukas, siis on see täpipealt tegevus, millest te hoidute, sest üks keskmine vogon ei mõtle pikalt, enne kui teiega midagi nii mõttetult võigast ette võtab, et te soovite, et poleks kunagi sündinud – või (kui te olete selgema mõistusega mõtleja) et see vogon ei oleks kunagi sündinud.

Tegelikult ei mõtle üks keskmine vogon üldse. Nad on lihtsameelsed, paksukolbalised ja teoajudega olevused ning mõtlemiseks pole nad tõesti loodud. Vogoni anatoomiline analüüs paljastab, et tema aju oli esialgu kõvasti deformeerunud, valesti paigutunud ja düspeptiline maks. Seega on kõige erapooletum asi, mida nende kohta öelda võib, et nad teavad, mis neile meeldib, ja see, mis neile meeldib, on üldiselt seotud inimestele haiget tegemise ja kus iganes võimalik, vihaseks saamisega.

Üks asi, mis neile ei meeldi, on mõnda tööd pooleli jätta – eriti just sellele konkreetsele vogonile ja eriti just – mitmel põhjusel – seda tööd.

See konkreetne vogon oli kapten prostetniline vogon Jeltz Galaktika Hüperruumi Planeerimisnõukogust ja tema see oli, kellele oli tehtud ülesandeks hävitada niinimetatud planeet Maa.

Ta nihutas oma suurejooneliselt närust keha ebamugaval limasel toolil ja jõllitas monitoriekraanile, millel skaneeriti süstemaatiliselt tähelaeva Kuldsüda.

Talle läks vähe korda, et Kuldsüda oma Lõpmatu Ebatõenäosuse Veojõuga oli kõige ilusam ja revolutsioonilisem laev, mis kunagi ehitatud. Esteetika ja tehnoloogia olid vogoni jaoks suletud raamatud ja — oleks see tema teha olnud — ka põletatud ja mahamaetud raamatud.

Veel vähem läks talle korda, et pardal oli Zaphod Beeblebrox. Zaphod Beeblebrox oli nüüd Galaktika ekspresident, ja kuigi kogu Galaktika politseijõud teda ja tema varastatud laeva parajasti taga ajasid, vogonit see ei huvitanud.

Tal oli tähtsamaid asju toimetada.

Öeldakse, et vogonid ei seisa kõrgemal väikesest altkäemaksust ja korruptsioonist, samamoodi nagu meri ei seisa kõrgemal pilvedest, ja tema puhul oli see muidugi tõsi. Kui ta kuulis sõnu «ausus» või «kõlbeline sirgjoonelisus», küünitas ta sõnaraamatu järele, ja kui ta kuulis suurtes kogustes sularaha kõlisevat, küünitas ta eeskirjade raamatu järele ja viskas selle minema.

Nii halastamatult Maa ja kõige seal oleva ärahävitamist ihates tegutses ta mõnevõrra oma ametialastest kohustustest kõrgemal ja kaugemal. Oli isegi mõneti kaheldav, kas väidetavat kiirteed üldse pidigi ehitatama, kuid see küsimus oli vaibunud kaunisse sõnamulinasse.

Ta lasi kuuldavale vastiku rahuloleva röhatuse.