Kui õige või vale on minna inimese koodi kallale?

Blake Crouch. Foto: Shutterstock

Blake Crouchi «Geenilõks» on ulmepõnevik, kus maailma päästetakse geenimuudatuste eest geenimuudatuste abil. Kirjanik on mulle ammu tuttav, olen lugenud ja nautinud nii Wayward Pines'i triloogiat kui romaani «Tumeaine», kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.

Lähitulevik, USA. CRISPR/Cas9 on möödanik. Vikat on palju tõhusam meetod geenide muutmiseks. Paraku esimene suur katsetus ebaõnnestus ja sadu miljoneid inimesi kaotas elu, mis oli viimne piisk geenmuundatud organismide vastaste karikasse ning päädis sellega, et geenitehnoloogia keelati kogu maailmas ära. Endistel teadlastel hoitakse hoolega silma peal. Logan Ramsay, kelle südametunnistus on ema pärandi tõttu must, on üks neist, kes salalaboreid kokku käib korjamas, kuid ühel haarangul kõnnib mees otse talle seatud lõksu. Tundub, et ta pääses plahvatusest kergemate vigastustega, kuid siis hakkavad Loganiga toimuma kummalised muutused. Tema keskendumisvõime paraneb kümnekordselt, jõud kasvab, unevajadus aina kahaneb, jne. Kes on otsustanud mehest übermensch'i teha ja miks?

 

Blake Crouch, «Geenilõks».

Raamat

Mulle meeldib, kuidas Crouch viskab oma peategelasi tundmatusse vette ja laseb neil korraga tegeleda nii keerulisest olukorrast välja rabelemisega kui ka küsimusega, mis üldse toimub. Logan otsib vastuseid ning õpib tundma oma uusi võimeid samaaegselt valitsuse eest jooksus olles, kusjuures USA paneb muidugi välja kõik oma salaorganisatsioonid, et teda üles leida. Panused on kõrged, kuna kogu inimkonna saatus on paari inimese kätes. Niivõrd rohkelt ootamatusi ei esinenud, kui eelmistes Crouchi romaanides, aga sellegipoolest pakkus «Geenilõks» hoogsat tegevust, tapmist ja tagaajamist.

 

Teaduslik pool oli ka muidugi huvitav. Kirjanik on teinud hoolega eeltööd ja laob igasuguseid geeninimesid ritta. Siin-seal väikeste kohenduste tegemine tundub käkitegu. Sain kõvasti omaette itsitada, kui Logan muunduma hakkas, sest see meenutas mulle kangesti, kuidas Bella Swanist vampiir sai. Kahjuks sädelev nahk mehe täiustuste juurde ei kuulunud.

 

Kõige huvitavam teema, mida «Geenilõks» käsitleb, on aga eetika geenimuundamise taga. Ma tegelikult sooviks, et Crouch oleks rohkem näidanud geenitehnoloogia positiivset külge ja lisanud suure katastroofi kõrvale ka mõne eduloo, enne kui kõik geneetikud põranda alla pagendati. Romaan on sellessuhtes väga ühekülgne, et rõhub ainult igasugustele ohtudele.