Milan Kundera tsitaate elust, vabadusest, armastusest ja surmast

«Inimese aeg ei liigu ringikujuliselt, vaid kulgeb sirgjooneliselt edasi. See on põhjus, mispärast inimene ei saa õnnelik olla, sest õnn on igatsus kordamise järele.»
«Mitte midagi pole raskem kui kaastunne. Isegi omaenda valu pole nii raske kui kaastundlik valu kellegagi, kellegi pärast, kellegi eest, mida on mitmekordistunud kujutlusvõime ja pikemaks muutnud sada vastukaja.»
«Kõige hullem pole see, et maailm ei ole vaba, vaid see, et inimene ei oska enam vaba olla.»
«Igatsus korra järele on ühtlasi igatsus surma järele, sest elu on korra lakkamatu rikkumine. Või ümberpöördult: igatsus korra järele on vooruslik ettekääne, millega inimvihkamine õigustab oma märatsemist.»
«Sest romaani puhul ongi oluline just see, mida ei saa väljendada teisiti kui romaani näol, igasugune adaptsioon jätaks aga järele ainult ebaolulise. Kui hull, kes veel tänapäeval kirjutab, tahab kaitsta romaane, siis peab ta need kirjutama nõnda, et neid ei saaks adapteerida, teiste sõnadega, et neid ei saaks jutustada.»
«Inimese tõeline headus võib avalduda oma absoluutses puhtuses ning vabaduses üksnes selle vastu, kes ei kujuta endast mitte mingisugust jõudu. Inimkonna tõeline moraalne eksam, see kõige põhilisem (mis on paigutatud nii sügavale, et meie nägemisvõime sinna ei ulatu) seisneb tema suhtumises nendesse, kes on antud tema meelevalla alla: loomadesse.»
«Mälu ei filmi vaid fotografeerib.»
«Tomaš ütles endale: naisega armatseda ja naisega magada, need on kaks kirge, täiesti erinevad ja peaaegu et vastandlikud. Armastus ei avaldu soovis armatseda (see soov kehtib loendamatu hulga naiste suhtes) vaid soovis koos magada (see soov kehtib ainult ühe naise suhtes).»
«Aga te ju teate, kui inimest haarab kirg, kui see torkab sind vardasse ja hakkab sind küpsetama, mis väärikusest saab seal siis enam mõeldagi.»
«Vihkamine tüssab meid sellega, et ta seob meid vaenlasega tihedalt kokku. Selles on sõja rõvedus: vastamisi valatud vere intiimsus, kahe sõduri nilbe lähedus, kes täägiga teineteist läbi torkavad ja selle juures teineteisele silma vaatavad.»
«Vana õpetatud mees silmitses lärmavaid noori ja mõistis äkitselt, et ta on saalis ainus, kellel on eesõigus olla vaba, sest ta on vana; alles siis, kui inimene on vana, võib ta ignoreerida karja arvamust, publiku ja tuleviku arvamust. Ta on oma peatse surmaga üksi ja surmal pole silmi ega kõrvu, surmale pole tarvis meeldida; ta võib teha ja öelda, mis talle meeldib.»

Tsitaadid on raamatutest «Olemise talumatu kergus», «Elu on mujal», «Surematus», «Naljakad armastuslood».

Kommentaarid

Milan Kundera tsitaate elust, vabadusest, armastusest ja surmast

Märksõnad