/nginx/o/2022/05/05/14528898t1h3183.png)
:format(webp)/nginx/o/2023/07/13/15454147t1hdae3.jpg)
Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab suvel lugeda Satu Rämö värsket krimkat «Hildur».
LUGEMISSOOVITUS ⟩ Uus suvepõnevik, mis paneb juba järge ootama
Natuke suvepõnevikke jahedamalt poolkeralt seekord. Meeleroaks ja vaimurüüpeks.
/nginx/o/2023/04/12/15251188t1h2215.jpg)
Toitude ja jookidega on imelik asi. Paljas viin ja puhas sidrunimahl ja tavaline toonik ja krõbekülm jää on eraldi võttes üsna igavad. Aga sega nad kokku ja silm läheb särama. Samamoodi on leige keedukartul ja hapukoor ja roosa vorst ja soolakurk üpris mittemidagiütlevad. Üheskoos aga moodustavad kartulisalati, mis on üks kõige eestimaisem ja parem suupooline üleüldse, igal tegijal omamoodi. Tõsi, kõiki häid segusid on võimalik lihtkombel nii rikkuda kui rikastada. Pane kartulisalatisse lusikatäis kehva majoneesi või soolakurgi asemel magusat marineeritud kurki ja ongi nässus. Või tee kõik õigesti, aga haki keeduporgandit sekka. Untsus. Võimalusi minna vinaje on ohtrasti. Õnneks leidub ka variante kindlapealeminek märkamatu muudatusega põnevamaks pöörata.
Miks ma sest räägin? Toopärast, et Satu Rämö on Hilduri-sarja avaraamatusse kokku kuhjanud rohkelt klišeesid (viisakamalt öeldes: kindla peale toimivaid koostisosi) ning suutnud labürindist võidukalt, kilbiga ehk kartulisalatiga välja tulla. Kuigi puusse panemise võimalusi jagus, on autoril õnnestunud need enamjaolt kasutamata jätta. Jah, teame, et Islandi põnevik müüb. Teame ka politseinike hingetraumadest, kuumast rämpsroast külmas öös, talvest ja tuulest ja muinasluulest. No nii stamp värk kui üldse olla saab. Soomlasest politseinik koob kõigele krooniks veel töö ajal kampsuneid. Mingi nipiga on Satu Rämö (ilusa nime pärast üldse hakkasingi seda raamatut lugema) kudunud krimikampsuni, mis täitsa paneb järge ootama ning vaieldamatult rikastab me käsilolevat meelelahutuslikku suve.