LUGEMISSOOVITUS ⟩ Oskaja kirjanik, kes ei alahinda ei oma tegelast ega oma lugejat

Foto: Shutterstock

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab suvel lugeda Jørn Lier Horsti kriminaalromaani «Piirideta».

Jørn Lier Horst, «Piirideta». Foto: Raamat

Õudne. Lugesin tagakaanelt, et tegu politseiinspektor William Wistingu sarja viieteistkümnenda raamatuga ja mõtlin, et ehkki olen püüdnud Wistingul silma peal hoida, ma nii mitut kohe kindlasti lugenud ei ole. Õnneks saab seestpoolt teada, et eesti keelde päris kõiki tõlgitud pole ja sestap võin uskuda, et käin enamvähem ajaga kaasas. Wisting on lahe säga ja Jorn Lier Horst oskaja kirjanik, kes ei alahinda ei oma tegelast ega oma lugejat. Ega lähe nonde põhjamaiste libeteede peale liiga pikalt hulkuma, kus kiputakse kokku segama painajalikku noorust, natsiminevikku ja eriti jäledaid sarimõrvu, ühesõnaga kõike seda, mida Skandinaavia reaalelus ette tulema ei kipu, et süükompleksides vaevlevad inimesed endale ette kujutavad. Ju nad on nõus selle kraami eest südamerahustuseks kallist raamatuhinda maksma. Kirjasõna ei valeta, teadis mu vanavanaema. Mida teame meie?

Mina tean vähe, ent seda ma tean, mis raamatud mis hetkedel mulle meeldivad. Ja mõnusaks ajupuhastuseks on tõsisemate hetkede vahel vähe etemat kui korralik krimivik. William Wistingu lood on heas parlanksis klassikalise krimikirjutuse ja tänapäevase hullupaneku vahel – «Piirideta» on ses mõttes piirideta, et lugu jookseb sujuvalt üle riigipiiride, ent mitte üle inimlike piiride, kulgeb läbi Euroopa ja lisaks veel ilmavõrgus. Mitte nii häirivalt nagu Robert Galbraithi viimases raamatus, mille internetikasutus hakeldas lugemiselamuse mõnes mõttes ikkagi ebamugavalt ära. Horst hoiab loo koos, ent ei lase juhtmel sinnasamma minna. Mina kiidan ja soovitan. Kui varem pole mahti saanud sarjaga püsisuhet luua, siis võimalusel vut-vut raamatukokku või –poodi ja antagu tuld ikka algusest otsani. Päris otsani, loodan, on veel tublisti aega.