Kui ühe õhtu jooksul kolme karguga inimest näha, siis ...

Foto: Shutterstock

Loomingu Raamatukogus on ilmunud ungari tänapäeva ühe kõige loetuma ja mõjukama luuletaja ja prosaisti Krisztina Tóthi novellikogu «Piksel» (LR nr 19–20, 2023). Raamatu on ungari keelest tõlkinud Lea Kreinin.

«Piksel», alapealkirjaga «Tekstikeha», koosneb kolmekümnest lühijutust, mis räägivad isiklikke lugusid ihadest, suhetest, petmistest, lootustest ja otsingutest. Tegelasi on palju, nad satuvad eri aegades ja ruumides kokku ja lähevad jälle lahku, igaks looks annab kõneainet mõni kehaosa. Motiivid aga korduvad ja varieeruvad nagu elus ikka ning hakkavad otsekui muuseas kujundama üht suuremat pilti, avatud võrgustikuga tekstikeha, mis pakub alati üllatusi ja uusi võimalusi.

Krisztina Tóth (sünd. 1967) on ungari luuletaja, novellist, lastekirjanik, tõlkija ja kunstnik. Ta on Ungaris üks loetumaid ja mõjukamaid autoreid, ning oma tundliku sotsiaalse närvi, naiste vaatepunkti väljatoomise ja täpse ja humoorika lüürilis-melanhoolse kujundikeelega on ta oluliselt avardanud ungari kirjandust. «Piksli» lood on ühed parimad näited Ungaris väga populaarsest niinimetatud kolumnnovelli žanrist.

Loe raamatust katkendit!

***

Krisztina Tóth, «Piksel». Foto: Raamat

NELJAS PEATÜKK EHK

JALA LUGU

Bordoopunaste juustega õpetaja tiirutab otsides mööda koridori. Naiste vetsu ei paista kuskil. Ta vihkab majast väljas toimuvaid keelekursusi, praegugi leidis ta selle asukoha hädavaevu üles, lisaks ei jõudnud enne tunni algust enam pissil käia. Ja kuumaperioodi algusest saadik on tal ka jalad valutanud.

Kedagi ei ole näha, nii et ta lipsab meeste vetsu. Paistab, et siin korrusel ongi ainult meeste oma. Ta on just lõpetanud ja tahaks püksid üles tirida, kui kuuleb, et uks käib ja keegi tuleb sisse. Ja hakkab ukse taga pissuaari soristama. Pole hullu, küll ta kohe lõpetab. Õpetajal on juba aeg järgmisse kohta minna, et jõuaks veel enne reedest tipptundi kesklinnast läbi sõita. Seegi kursus on majast väljas ühes asutuses, siit autoga vähemalt kolmveerand tundi. Ta mõtleb, millist silda valida. Uksetagune mees susserdab edasi, ei lahku, temal on aga häbi väljuda. Möödub kaks venivat minutit, mis teksti ajas, niimoodi lugedes, on vaevalt midagi, kuid õpetajale tunduvad need hulluksajavalt pikad. Mees ukse taga justkui venitaks meelega. Nagu tunneks ta huvi, kes küll võiks seal sees olla. Kuigi väljast ei tohiks ta kuidagi kingi näha, sest vetsupott on uksest kaugel. Lõpuks ei suuda õpetaja enam rohkem kannatada ja ta astub välja.

Mees sätib parasjagu karku parema kaenla alla: enne toetas ta selle vastu kahhelseina, et püksilukk lahti tõmmata. Naine märkab, et ta jalg on reieni kipsis. Ta tahaks uksest välja hiilida, aga kipsis jalaga meest ei saa ometigi teelt eest lükata, nii et ta hoiab talle hoopis vedru-ust kohatult lahti, kuni tüüp tema ees välja komberdab. Mees tuiutab samal ajal pikalt teda ning jõuab järeldusele, et vananevad naised ei peaks võib-olla oma juukseid bordoopunaseks värvima.

Mees jõuab liftiga alumisele korrusele ja taipab alles siis, et misasja, see naine käis ju meeste vetsus. Aga ta ei jõua selle üle enam mõlgutada, sest takso on juba kohal ja sõidutab ta traumatoloogiasse. Täna võetakse tal kips maha. Oligi aeg, mõtleb ta, sest ta kõht on trombivastastest süstidest juba täiesti siniseks tõmbunud. Ja eelmisel nädalal sadas veel ka vihma, kipsile tuli kilekott peale tõmmata, mistõttu nägi ta välja nagu kodutu.

Samal ajal kui naine ummikus jupikaupa edasi venib, sest loomulikult ei õnnestunud tal tipptundi vältida, saetakse mehel suure müra saatel kips maha ning antakse paber füsioterapeudi telefoninumbriga. Ta võtab kargu kindluse mõttes kaasa ja üle vöötraja minnes toetub sellele veel natuke, sest labajalg on ootamatust koormusest pakitsema hakanud. Ta tunneb end vabana, jalg on uskumatult kerge, justkui polekski seda alles. Ta ei vaata isegi ringi, üks sinise Suzukiga naine tuututab talle ootamatult ja näitab laia käeviipega, et halloo, fooris on juba punane. Kark pigem aeglustab kõndimist, tegelikult polegi tal seda vaja, nii sätib ta selle järgmisel tänavanurgal ühe konteineri najale ja helistab mobiiliga uue takso. Prügikasti ümber ja kõnniteel on palju vanu asju, sest elanikud on hakanud iga-aastase suure prügiveo käigus üleliigset träni tänavale kandma.

Krisztina Tóth. Foto: Bea Bulla

Tunni aja pärast käib tänavanurgal juba elav sagimine. Kaks paksu dressides meest tirivad jalgu järele vedades külmkappi. Välja tuuakse katkine nurgadiivan ja lõhutud vedrudega tugitool, üksteise otsa kuhjuvad plekilised madratsid. Lükandustega kappidel istub vatijopes mustlasnaine ja sööb jalgu kõigutades sihvkasid. Naisega koos tulnud tumeda pilguga musklis mees viskab kokkutassitud kuhja otsa ühe kargu, seejärel asub külmkappi oskuslikult tükkideks lammutama. Ta kerib juhtme hoolikalt kokku, eraldab korpuse, lõikab küljest pistiku ja topib selle oma kotti. Ta asub just külgplaate eemaldama, kui kohale ilmub teine metalliotsijate seltskond. Veoautokastis on ohtralt triikimis­laudu, kuivatusreste ja muud metallikola. Uustulnukad hüppavad maha ja kiirustavad külmkapi juurde, et sellest kinni kahmata. Algab tõuklemine, seejärel karjumine, keegi kukub mustlaskeeles sõimlema. Naine lõpetab sihvkade närimise ja ütleb oma mehele:

«Kuule, jäta juba järgi. Missa tahad, ah? Et sind Gulaagidesse viidaks?»

Mees kehitab õlgu ja läheb eemale, ühe uustulnukast kuti silm peatub samal ajal kargul. Sihvkasid näriv eit pomiseb, et see on müüa. Poiss kummardab vaatama. Proovib, sätib seda kaenla alla, liipab paar sammu. Mõned ümberseisjad kinnitavad, et just täpselt tema suurus ja sellega annaks veel teenida ka.

Lõpuks saab kutt kargu endale kahe õlle eest, aga kui ta nurgapoest tagasi jõuab, on teised veoautoga juba ära sõitnud. Ka tema vanem vend oli koos teistega koorma otsas.

Poiss võtab kargu ja liipab ristmikuni, et natuke harjutada. On lämbe ja suitsune loojang, õhk on justkui tardunud, autode joru ei liigu mitte üheski suunas. Poiss läheb ristmiku poole. Kargu tugi rõhub kaenlaauku, aga ta mõtleb, et ehk pikapeale harjub sellega.

Kipsist vabastatud mees on vahepeal koju jõudnud. Tema sääremari ja reis tuikavad järjekindlalt. Ta tõotab endale, et ei mängi enam mitte kunagi jalkat, ja üldse poleks vaja olnud ennast pingutada. Eelmisel aastal oli tal infarkt, ta peaks rõõmus olema, et üldse veel elus on. Ta mõtleb, et peaks oma nooremale tütrele helistama. Aga siis peaks ta kohe ka seletama, kuidas tal läheb, ja tal oleks häbi. Vahepeal tõmbab ta kardina ette, sest sisse hõõgub õhtune päike, ja vaatab, missugune mustus tema korteris valitseb. Täitsa nagu elaks siin mingi vanur, isegi lõhn oli selline, kui ta koju jõudis.

Bordoopunaste juustega õpetaja keerab ka just päikesevarju alla, seejärel lülitab autos raadio sisse. Ta kardab, et jääb hiljaks. Meie näeme autorida ülevalt ja teame seega kindlalt, et jääbki: sinisel Suzukil pole mingit šanssi õigeks ajaks järgmisse kohta jõuda. Kilomeetreid eemal silla otsas on toimunud ahelõnnetus ning seetõttu on kogu sõidurida kinni. Töötava mootoriga autode vahel lööberdab üks poiss, õpetaja aga teeb pedaali kohal jalalabaga ringe, sest sääremari on krampis. Ta teeb täpselt neidsamu liigutusi, mida tehakse pikkadel lennureisidel. Kahju, mõtleb ta, et kursuseid veelgi kaugemal ei tehta. Äkitselt märkab ta allalastud akna taga üht paluvat peopesa. Ta hakkab ruttu peenraha otsima ja tõotab endale, et läheb arsti vastuvõtule. Ta kahmab tavalisest suurema peotäie münte.

Mine sa tea. Ta pole küll ebausklik, aga talle tundub imelik, et näeb õhtu jooksul juba kolmandat karguga inimest.