Mida kujutab endast narvalase identiteet?

Katri Raik. Foto: Sander Ilvest

«Minu Narva. Kümme aastat hiljem» on jätk 2013. aastal ilmunud «Minu Narva» raamatule, mille alapealkiri on «Kahe maailma vahel». Narva on praegu enamgi veel kahe maailma, ida ja lääne vahel, aga ta on Euroopa eelpost.

Just Narvas saab alguse Euroopa. Kümne aastaga on Narva nii palju muutunud, et toona ilmunud raamat ei anna päris õiget pilti narvalastest ja neile üliarmsast linnast. Kui teid huvitavad praegused narvalased – kust nad on tulnud ja mis nad elust arvavad –, siis on see raamat teile. Kui te tahate teada, kuidas Ukraina sõda on linna muutnud, siis vahest leiate raamatust ka sellele vastuse. 

Mõlema raamatu autor Katri Raik (sündinud 1967 Tartus) on ajaloolane ja poliitik, Narva linnapea ja pikaaegne Tartu ülikooli Narva kolledži direktor. Poliitikuna nimetab ta oma erakonnaks Narvat ning ajaloolasena on tema lemmikteema Narva minevik.

Loe raamatust katkendit!

***

Mida kujutab siiski endast narvalase identiteet? Alustuseks tuleb arvestada narvalase sugu ja vanust. Piir ei jookse rahvuste ja passide vahelt, arvamuse ja identiteedi piir kulgeb sinka-vonka läbi pere- ja sõpruskondade. Aga üks ühendab küll kõiki: inimesed kardavad muutusi, sest muutusi leidub nende elus niigi küllaga, seda juba alates Eesti vabariigi «ootamatust tekkimisest» aastal 1991.

Katri Raik, «Minu Narva. Kümme aastat hiljem» Foto: Apollo

Noorte inimeste pilgus kumab selge vaade: ära siit! Narva ollakse valmis tulema külla suvel, ilusa ilmaga, aga Narvas ei nähta tulevikulootust. Leidub neid, kes oma Narva päritolu häbenevad, sest eks Narvast räägita «päris»-Eestis mõndagi ja eelarvamus on suur. Selline pilt on valitsenud juba viimased kolmkümmend aastat. Ehkki teadusuuringud kinnitavad, et Eesti vene noored on oma hoiakute poolest lähemad eestlastele kui Venemaa venelastele, kõnelevad teised teadusartiklid, et ei aita ei eesti keel ega Eesti kodakondsus – mõlemad on Narva noortel olemas –, ikka ei seostata end Eesti riigiga. Narva noorte enamikul on praeguseks jalad maast lahti.

Narva kõige eakamate inimeste seas võib näha suuremat selgust. Kui küsida, kus on kodumaa, siis see asub siin – Narvas. Narva ja seeläbi Eesti tähendab kodu nendele, kes on siin sündinud, rahvusest ja passist sõltumata. Teist kodu neil ju ei ole.

Üks 50aastane naine ütles kerge irooniaga «Gde rodilsja, tam i prigodilsja» ehk «Seal, kus sündisin, seal on mind ka vaja». Keskealised ja vanemad inimesed ei taha Narvast kuhugi minna, pigem tulevad siia tagasi need, kel mingisugunegi noorpõlve kokkupuude Narvaga: korter maksab siin vähem.

Nii on Narvast saanud Eesti vanainimeste pealinn. Siit leiab ka eesti prouasid, kes omavahel sõbrannad ja kelle seos linnaga on varem olnud null. Tänapäeval on Narvas iga kolmas inimene pensionär, olgu siis vanuse järgi või muul põhjusel. Vanemad inimesed – nõukogude ajal Narva asunud või siin sündinud ja Narva ülesehitamisel osalenud – kinnitavad kõigepealt, et siin on kodu, siia on jäetud tööaastad. Just need, kes mäletavad veel varemetes Narvat, kinnitavad eriti kindlalt: just siin asuvad mu juured. Eluaegne kangur – paar aastat pärast sõda Narva asunud noor tüdruk – on ütelnud kuldsed sõnad: «Kas hea või halb, aga kõik on siin.»