Raamat leinast ja sellest, kuidas seda tunnet paremini lastele seletada

Maris Prisko Trace Moroney raamatuga «Kaotusvalu». Foto: Erakogu

Väikelastele mõeldud «Minu tunnete» autor Trace Moroney on alustanud uut raamatusarja, mis räägib väikestele inimestele suurtest tunnetest. «Räägime surmast» lehe looja Maris Prisko võttis kätte raamatu «Kaotusvalu» ja kirjutab selle teose olulisusest.

Olen mitmel korral mõelnud, mis võtmes kirja panna seda osa minu õe kaotuse loost, mis puudutas mu poega. Kord ütles õde: «Lase elul voolata ja õige leiab ise tee sinuni». Olen proovinud tema sõnu järgida ja selle kirjutisega täpselt nii läkski – see võimalus leidis ise tee minuni.

Nimelt jagas Kirjastus Koolibri minuga Trace Moroney raamatut «Kaotusvalu» ja uuris, kas oleksin valmis selle kohta arvustuse kirjutama. Meie raamaturiiulil on kõik teised selle autori erinevaid tundeid kirjeldavad teosed olemas, seega olin hästi kursis, mis tüüpi raamatuga tegu on ja pean tunnistama, et isegi põnevuse ja tänutundega võtsin selle väljakutse vastu. See toetab ka «Räägime surmast» lehe missiooni – muuta surmast ja sellega seonduvast rääkimine loomulikuks elu osaks, seda juba lapsest peale.

Ootamatud küsimused

Mäletan poja küsimust matuseauto ärasõidu hetkel: «Millal ta uuesti tagasi tuleb?» Küsimus oli minu jaoks väga ootamatu, sest ma ei olnud kordagi mõelnud, et mu kuueaastane poeg ei mõista surma lõplikkust samamoodi nagu mina. Ma küll selgitasin, et tädi ei tule enam mitte kunagi tagasi, aga sain aru, et see vastus tundus talle poolik ja arusaamatu.

Valusad küsimused

Lasin tal küsida ja pisaraid neelates proovisin vastata nii hästi kui oskasin. Tol hetkel tundus see kui unenägu, et surma teemal oma pojaga vestlust pean. Täna, olles teemaga aktiivselt tegelenud, tundub see mulle juba palju loomulikum. Allpool toodud küsimused esitas minu poeg, neile järgnevad minu vastused. Ei, ma ei ole ekspert, lihtsalt üks lapsevanem, kes andis endast parima, et lapsele olukorda selgitada. Needsamad küsimused leiab ka «Kaotusvalu» raamatust:

Kas tädi ei tule päriselt enam kunagi tagasi?

Ei, mitte kunagi. Kui keegi sureb, siis see on lõplik. Siis elab ta edasi meie mälestustes, meie südames.

Kus ta siis on?

Ma täpselt ei tea, aga mulle meeldib mõelda, et tema hing on endiselt meie lähedal. Osa inimesi usub, et inimene saab uuesti sündida ehk tema hing läheb uue inimese sisse, kui see sünnib. Osa inimesi arvab, et surm on lõplik ja pärast surma ei tule enam midagi. Mis tegelikult pärast surma juhtub, seda ei tea need, kes elavad.

Aga siis ta ikka tuleb ju tagasi?

Sel hetkel sain aru, et võib-olla ei olnud nii õige selgitada, aga ma ei osanud paremini. Ütlesin talle veel kord, et ma ei oska sellele küsimusele vastata, aga sellisel kujul nagu tema oma tädi teab, ei naase ta kindlasti enam kunagi.

Kas ta on koos mammaga?

Ma ei tea. Mulle meeldib mõelda, et nad on koos.

Aga tädipojal ei ole siis ju enam emmet? Kas ta saab endale uue emme?

See oli kõige üllatavam küsimus. Ütlesin, et tõepoolest ei ole ja igal lapsel on terve elu jooksul ainult üks ema. Uut ema ei tule, võib olla saab ta kasuema, aga too ei asenda kunagi päris ema.

Miks inimesed surevad?

Mitmel põhjusel – vanadus, haigused, õnnetused. Tädi oli haige ja sellepärast läks temaga nii.

Mis haigused inimestel on?

Kirjeldasin erinevaid haigusi – osa on rasked, osa kergemad, nagu nohu ja köha.

Kas kõik inimesed, kes jäävad haigeks, surevad ära?

Ei, kindlasti mitte. See on elu osa, et inimesed vahel haiged on ja üldjuhul ravitakse nad terveks. Aga on haigusi, mida ei osata veel ravida ja sellisel juhul võib inimene ära surra. Mõne raske haigusega on võimalik ka elada.

Kes järgmisena sureb?

Küsimuse otsekohesus ehmatas mind, aga sain aru, et tema proovib lihtsalt kõige selle taga mingit loogikat leida. Vastasin, et me keegi ei tea, kes järgmisena sureb. Ideaalis võiksid inimesed elada väga vanaks ja alles siis surra.

Olgu, kõige vanem on vist vanaema. Kas tema sureb järgmisena?

Sellised küsimused tegid haiget, sest olles äsja kaotanud õe, ei mahtunud minu sisse isegi mõtteline valu veel kellegi kaotusest. Proovisin jääda rahulikuks ja ütlesin veel kord, et seda, kes järgmisena sureb, me ette ei tea.

Miks sa nutad?

Siin oleksin tahtnud, et mu raamaturiiulil oleks juba varem olnud «Kaotusvalu» raamat. Poja küsimus tundus mulle kohatu, sest oli ju enesestmõistetav, et õe kaotus on nii valus, et see on lein, mida ma kogen. Aga kust pidi kuueaastane poiss seda teadma?! Tal ei ole õdesid-vendi, samuti ei ole ta kedagi nii lähedast varem kaotanud. Ta ei teadnud, mis on lein ja tol hetkel ei osanud ma seda talle kuidagi seletada.

Trace Moroney lasteraamat «Kaotusvalu». Foto: Aljona Sarap

Mis raamat on «Kaotusvalu»​?

See on raamat leinast ja sellest, kuidas seda tunnet paremini lastele, aga miks mitte ka täiskasvanutele, seletada. Kuigi leina võib kogeda mitme erineva sündmuse tõttu, siis see raamat kirjeldab leina seoses inimese surmaga.

Raamatu tagakaanel seisab järgmine kirjeldus: «Lein on aeg, mille jooksul me tasapisi harjume armastatud inimese surmaga või meile olulise kaotusega. Me kõik kogeme leina eri moodi. Kaotusvalu võib tunduda kui hiiglaslik kurbade ja vastikute tunnete laine, mis pühib sinust üle tohutu hooga. Raamat kirjeldab tundlikul moel kaotusvalu ja leina ning pakub uuringutel põhinevaid tehnikaid, mis aitavad lapsel omandada väärtuslikke toimetulekuoskusi ning valmistavad teda ette selleks, et olla valmis nii elu tõusudeks kui ka mõõndadeks».

Kuigi võib tunduda päris ehmatav, kui esimesel tekstiga leheküljel on suurelt ja rasvaselt kirjas sõna «Surnud», siis minu meelest see on üks selle raamatu võludest. Rääkida asjadest nii nagu nad on.

Lein kui hiiglaslik laine

Esimest korda raamatut sirvides jäi illustratsioonide seast silma just suur merelaine. See tõi kõik uuesti meelde. Ööl enne õe surma ärkasin ma ehmatusega, sest nägin unes suurt lainet ja suured lained omavad minu silmis väga selget seost.

Trace Moroney kirjeldab hästi ka seda, et lein võib olla iga päev eri nägu. Kuigi ma tean, et enamasti suudan ennast hoida tegusana ja mõtted mujal, siis on hetki, kus see «laine» mind taas haarab ja sellele järgnevad pisarad. Need on hetked, kus mõtted teevad haiget. Mu poeg paneb selliseid hetki alati tähele, isegi kui mu silmad on vaid õrnalt veekalkvel. Ta ütleb alati: «Emme, vaata siia korra. Miks sul silmad sellised on? Kas sa mõtled tädi või mamma peale?» Nüüd ta juba teab, et need emotsioonid võivad tulla ootamatult ja on enamasti leinaga seotud.

Lähedase mälestamine

Õe meenutamine ja mälestused temast teevad mingitel hetkedel valu, teinekord aga rõõmu. Tegelen teadlikult sellega, et inimesed minu ümber, sealhulgas minu pere, räägiksid endiselt avatult minu õest. Minu jaoks on oluline, et mälestused ei kustuks ja õe väikesed lapsed teaksid täiskasvanuna, kes oli nende ema. Sain «Kaotusvalu» raamatust inspiratsiooni, kuidas veel paremini mälestusi elus hoida.

Kes varasemalt Tracey Moroney raamatutega kokku ei ole puutunud, siis tema raamatute lõpust leiab nõuanded lastevanematele, kuidas vastavat teemat lapsele paremini tutvustada. Nii ka selle raamatu puhul. Olen siiralt tänulik, et on loodud teos, mis aitab lapsel paremini mõista kaotusvalu, sealhulgas leina, mida kogeb mõni tema lähedane – pereliige, klassikaaslane või sõber.