«Olen kõige hullemas mõeldavas seisus – mittearmastusväärne, kuhtuva välimusega geimees»

Foto: Shutterstock

Äsja ilmunud «Pere riismed» on ootamatute keerdkäikudega haarav romaan põimunud elusaatustest, purunenud peredest ja surmavatest kinnisideedest New York Timesi ja Sunday Timesi bestsellerite autorilt Lisa Jewellilt. Tegu on järjega autori menuromaanile «Ülakorruse pere», kuid on hästi loetav ka lugeja jaoks, kes esimese osaga tuttav ei ole.

LONDON. Varahommik, juuni 2019: Thamesi jõe kaldalt avastatakse kott luudega. Inimese luudega. Sündmuskohale kutsud inspektor Samuel Owusu saadab koti kiiresti kohtuarstlikku ekspertiisi. Luud kuuluvad noorele naisele, kes on hukkunud aastaid tagasi pähe saadud löögist. Kotist leitakse ka eriti haruldase puu seemneid, mis juhatavad inspektor Owusu Chelseas asuvasse häärberisse, kus peaaegu kolmkümmend aastat tagasi leiti köögist surnuna kolm inimest ja ülemiselt korruselt elavana 10-kuine beebi. Vihjed osutavad ka vennale ja õele, kes otsivad samal ajal Chicagos ainsat inimest, kes suudaks nende minevikku mõtestada. Surmad, mõistatused ja perekond, kelle saladused ei saa igavesti saladusteks jääda.

Loe raamatust üht katkendit!

***

Lisa Jewell, «Pere riismed». Foto: Raamat

Juuli 2018

Rachel piilus unesegasena mobiiliekraani. Prantsuse number. Mobiil libises põrandale ja Rachel kahmas selle uuesti kätte, jõllitades numbrit päranisilmi, adrenaliin kehas pahisemas, kuigi kell polnud veel seitse hommikulgi. Lõpuks vajutas ta vastamisnuppu. «Halloo?»

«Bonjour, tere hommikust. Siin uurija Avril Loubet Nice’i munitsipaalpolitseist. Kas proua Rachel Rimmer kuuleb?»

«Jah,» vastas Rachel, «kuulen.»

«Proua Rimmer. Kardan, et mul on teile kurbi uudiseid. Öelge, palun, kas te olete praegu üksi?»

«Jah, olen küll.»

«Kas on keegi, kelle te saaksite praegu enda juurde kutsuda?»

«Isa on, ta elab mu lähedal. Aga palun öelge, milles asi.»

«Noh, ma kardan, et täna varahommikul leidis koduabiline Antibes’i maja keldrist teie abikaasa Michael Rimmeri surnukeha.»

Rachel ahmis puhinal õhku sisse nagu aururong. «Ohh,» ütles ta siis. «Pole võimalik!»

«Tunnen teile südamest kaasa, aga see on paraku tõsi. Ja väliste tundemärkide põhjal on ta tapetud, mitu päeva tagasi pussitatud. Ta on vähemalt nädalavahetusest saati surnud.»

Rachel ajas end istukile ja pani mobiili teise kõrva äärde. «Kas see oli ... kas te teate, miks seda tehti? Või kes?»

«Kriminalistid on praegu kuriteopaigas. Leiame iga viimse kui asitõendi, mis võimalik. Aga paistab, et härra Rimmer polnud turvakaameraid sisse lülitanud ja tagauks oli ka lukustamata. Kahjuks pole mul teile praegu rohkem midagi kindlat öelda, proua Rimmer. Tõesti minu kaastunne.»

Rachel lülitas telefoni välja ja lasi sellel sülle kukkuda.

Siis vaatas ta ainiti, midagi nägemata akna poole, kus ruloo vahelt immitses suvepäikest. Ta ohkas raskelt. Seejärel tõmbas ta unemaski silmile, pööras teise külje ning jäi uuesti magama.

Juuni 2019

Mina olen Henry Lamb. Ma olen neljakümne kahe aastane. Elan ühe nägusa art déco stiilis korrusmaja parimas korteris kohe Harley Streeti nurga taga. Kust ma tean, et just minu korter parim on? Sest uksehoidja ütles nii. Kui ta mõne paki üles toob – ta ei pruugiks neid üles tuua, aga toob, sest on uudishimulik –, kiikab ta üle mu õla ja tema silmad löövad ukselt paistva korterisiilu nägemisest põlema. Ma kasutasin sisekujundaja abi. Mul on peen maitse, aga ma ei oska oma maitsekaid asju kuidagi kokku sobitada, et ansambel moodustaks midagi visuaalse harmoonia sarnast. Ei. Visuaalset harmooniat ma luua ei oska. Aga pole hullu. Oskan paljusid teisi asju.

Hetkel ei ela ma – üsna ühemõtteliselt – üksi. Enne nende saabumist olin end ikka üksikuks pidanud. Tavatsesin naasta oma laitmatusse, koonerdamata renoveeritud korterisse oma tusaste Pärsia kasside juurde ja mõtlesin, et küll oleks tore kellelegi oma päevast rääkida. Või küll oleks tore, kui keegi oleks praegu köögis ja vaaritaks mulle maitsvat õhtusööki, korgiks lahti mõne jaheda pudeli, või veel parem – segaks kokku mõne mõnusa kokteili. Mul on endast väga pikka aega nii väga kahju olnud. Aga terve viimane aasta on mul olnud majalised – õde Lucy ja tema kaks last – ning ma pole kunagi, iialgi üksi.

Köögis on pidevalt rahvast, aga nad ei sega mulle kokteile kokku ega lüdi austreid ega küsi mu päeva kohta, vaid kasutavad mu panini-grilli, et endale «juustukaid» teha, nagu nad neid kutsuvad; või vales potis kakaod keeta; ning topivad vale prügi pakendikotti ja vastupidi. Nad vahivad minu kingitud nutitelefonidest lärmakaid arusaamatuid asju ja karjuvad üksteise peale ilma mõjuva põhjuseta. Ja siis on veel koer. Jack Russelli terjeri moega tegelane, kelle mu õde viis aastat tagasi Nice’is prügikonteinerist süüa otsides leidis. Koera nimi on Fitz ja ta jumaldab mind. Tunne on vastastikune. Sisimas olen ma koerainimene ja hankisin kassid ainult sellepärast, et enesekesksetel inimestel on nende eest kergem hoolitseda. Tegin isegi veebitesti – «Mis on sinu ideaalne kassitõug?» –, vastasin kolmekümnele küsimusele ja sain vastuse: Pärsia kass. Ma arvan, et test oli vigane. Varem, lapsena, olin tuttav ainult ühe kassiga – ühe tigeda olevusega, kel olid teravad küüned. Aga need pärslased on hoopis teist verd. Nad lausa nõuavad, et sa neid armastaksid. Sinul pole selles asjas mingit sõnaõigust. Koer Fitz neile ei meeldi ja see ka mitte, et koer Fitz meeldib mulle, niisiis on loomade omavaheline läbisaamine kohutav.

Mu õde kolis siia aasta tagasi sisse põhjustel, mida ma ei oskaks isegi sõnastada. Lühike versioon on see, et ta oli kodutu. Pikem versioon nõuaks tervet traktaati. Vahepealne versioon on see, et kui ma olin kümneaastane, imbus meie (väga suurde) isakoju koos perega sisse üks sadistlik petis. Enam kui viie aastaga haaras see petis kontrolli mu vanemate mõtete üle ja kooris nad sihipäraselt paljaks kõigest, mis neil oli. See mees valitses me kodu nagu vangimaja ja näitelava, ning sai jõhkral moel kõigilt majaelanikelt kätte kõik, mida vähegi soovis, sealhulgas omaenda naiselt ja lastelt. Nende aastate jooksul toimus lugematul arvul mõeldamatuid asju. Sealhulgas jäi mu õde 13-aastaselt rasedaks ja sünnitas 14-aastaselt lapse, kelle jättis 10-kuisena Londonisse, et ise 15-aastaselt Lõuna-Prantsusmaale pageda. Seejärel sai ta kahe mehega veel kaks last, toitis ja kattis neid rahaga, mida teenis Nice’i tänavatel viiulit mängides, magas mõne öö tänaval ja otsustas siis koju tagasi tulla, kui aimas (muude asjade seas), et teda võib oodata pärandiosa usaldusfondist, mille vanemad meie lapseeas asutasid.

Hea uudis on see, et eelmisel nädalal tehti usaldusfondist lõpuks ometi väljamaksed, ja nüüd – siinkohal võiksid hüüda fanfaarid – oleme temaga mõlemad miljonärid, mis tähendab, et õde võib endale oma elamise osta ning koos laste ja koeraga välja kolida, ja mina saan taas üksi olla. Ja siis tuleb mul silmitsi seista järgmise eluetapiga.

Nelikümmend kaks on imelik iga. Ei vana ega noor. Kui hetero oleksin, sahmiksin ilmselt paaniliselt ringi ja otsiksin töötavate munajuhadega naist, keda üleöö ära kosida. Aga juhtumisi pole ma hetero ega ole ma ka sedasorti mees, kellega teised mehed tahaksid mõttekaid ja pikaajalisi suhteid luua, seega olen ma kõige hullemas mõeldavas seisus – mittearmastusväärne, kuhtuva välimusega geimees. Mulle kuluks hädatapp ära.

Aga silmapiiril terendab ka midagi uut. Raha on tore, aga see pole raha, mis terendab. See, mis terendab, on puuduv pusletükk minevikust; mees, keda ma olen armastanud sellest ajast peale, kui me olime poisikesed ja elasime tolles õuduste majas. Mees, kes on praeguseks neljakümne kolme aastane, kannab üsna kasimata habet ja sügavaid naerukortse, ning kes töötab Botswanas loomavahina. Mees, kes on – süžeepööre – minu lapsepõlve rikkunud petise poeg. Ja ühtlasi – teine süžeepööre – mu õetütre Libby isa. Jah, see oli Phineas, kes 16-aastaselt toona 13-aastase Lucy rasestas, ning jah, see oli paljudel tasanditel väär. Võiks arvata, et see peletas mind temast eemale, ja mõneks ajaks peletaski. Aga me kõik käitusime tolles majas vääralt – ükski ei pääsenud südametunnistust määrimata. Mina olen oma pattudega rahu teinud, sest need olid ellujäämisstrateegiad.

Phineas Thomsenit pole ma näinud sestsaadik, kui mina olin 16- ja tema 18-aastane. Aga eelmisel nädalal, minu õetütre sünnipäeval, ütles Libby uurivast ajakirjanikust peika, et oli Phinease asukoha välja selgitanud. See oli mõeldud ülimalt tähendusliku sünnipäevakingina. Üllatus! Siin on sulle sinu kauakadunud paps!

Siin ma siis olen: kenal juunikuisel kolmapäevahommikul oma vaikses magamistoas varjul, sülearvuti lahti, sõrmed puuteplaati silitamas ja sirvimas selle loomade kaitseala veebilehte, kus ta töötab, ja mida ma kavatsen väga-väga varsti külastada.

Kui me lastena koos elasime, kutsusin teda Phin Thomseniks. Vahepealsed aastad on ta end peitnud Finn Thomseni nime taha. Kui lähedal ma olin! Ph asemel F. Oleksin ta juba ammu leidnud, kui oleksin taibanud tähestikuga mängida. Kui nutikas temast. Nii nutikas. Phin oli alati üks nutikamaid inimesi, keda ma teadsin. Noh, minu järel muidugi.

Võpatan, kui ukselt kostab vaikne koputus. Ohkan. «Jah?»

«Henry, mina siin. Kas võin sisse tulla?»

Mu õe hääl. Ohkan jälle ja tõmban sülearvutikaane kinni. «Jah, tule pealegi.»

Lucy paotab ust ainult nii palju, et end tuppa libistada, ja sulgeb selle taas vaikselt.

Lucy on kena välimusega naine. Kui ma teda eelmisel aastal esmakordselt pärast meie teismeiga nägin, olin ma tema ilust rabatud. Tema nägu jutustab terveid lugusid; teda ei saaks tema neljakümnest eluaastast grammigi nooremaks pidada; riietub ta nagu kaltsukubu, aga mingil moel näeb ta alati välja nägusam kui ükski teine kohal viibiv naine. See tuleb tema merevaigukollaste ja pähklipruunide silmade ning juuste määrdunudkuldsete salkude koosmõjust; tema kaalutusest; tema hääle sügavast mesisusest; ning viisist, kuidas ta liigub ja end ülal peab ja asju puudutab ja sind vaatab. Mu isa vaatas teda kui kõndivat lihapirukat ja mu õnneseenest õde päris meie elegantselt pooltürklasest emalt kogu hea välimuse. Mina kukkusin välja seguna ühest ja teisest. Õnneks on mul vähemalt ema figuur, ebaõnneks aga rohkem kui parasjagu isa rohmakatest näojoontest. Ma olen looduse andidest parima välja pigistanud. Rahaga armastust ei osta, küll aga tahutud lõua, täiuslikult reastatud hambad ja lopsakaks süstitud huuled.

Mu tuba täidab parfüümõli hõng – õde võiab sellega juukseid, midagi pruunis klaaspurgis, mis näeb välja nagu maalaadalt ostetud.

«Tahtsin sinuga rääkida,» ütleb ta ning tõstab toanurgast toolikorjult mu pintsaku mujale, et istet võtta. «Eelmisest nädalast, Libby sünnipäevast.» Piidlen teda, andes mõista, et jah, ma kuulan sind, räägi edasi. «Mida sa tookord Libbyle ja Millerile ütlesid?»

Libby on see laps, kelle Lucy ja Phin said, kui Lucy oli neljateistaastane. Miller on Libby ajakirjanikust kavaler. Noogutan.

«Selle kohta, et tahad nendega Botswanasse kaasa minna.» Noogutan veel. Ma teadsin, et ta selle jutuks võtab. «Kas sa mõtlesid seda tõsiselt?»

«Jah, muidugi mõtlesin.»

«Kas arvad ... kas see on ikka hea mõte?»

«Jah, minu arust lausa suurepärane. Miks mitte?»

«Ma ei tea. Tähendab, see peaks olema romantiline puhkusereis ainult neile kahele ...»

Laksutan keelt. «Miller rääkis, et peaks ema kaasa võtma, nii et vaevalt ta seda romantiliseks pidas.»

Ajan muidugi jama, aga pean vajalikuks end kaitsta. Miller tahab Libby Botswanasse viia, et too saaks taaskohtuda isaga, keda ta pole titest peale näinud. Aga lisaks on Phin osa minust. Mitte lihtsalt osa minust, vaid peaaegu tervik. Ma olen Phini peale mõelnud sõna otseses mõttes (ja ma mõtlen seda kõige otsesemas mõttes) vähemalt kord tunnis iga tund alates kuueteistkümnendast eluaastast. Kuidas ma peaksin mitte tahtma jalamaid tema juurde tormata?

«Ma ei hakka neile kuklasse hingama,» luban õele. «Lasen neil omi asju ajada.»

«Ahah,» teeb Lucy kahtlevalt. «Ja mida sa siis ise teed?»

«Noh, ma ...» Mõtlen järele. Mida ma siis teen? Pole aimugi. Olen Phiniga. Ja siis, pärast reisi – noh ... eks aeg annab arutust, eks ole.