PSÜHHOLOOGILINE TRILLER ⟩ «Enne kolmeteistkümneseks saamist surin ma sõna otseses mõttes kaheksa korda»

Foto: Shutterstock

Ilmunud on uus põnevik «Daisy Darker». Alice Feeneyle iseloomulikud ootamatud ja šokeerivad süžeepöörded hoiavad lugejat oma kütkeis kuni raamatu viimaste lehekülgedeni.

Daisy Darker on eriline, ta sündis raske südamerikkega. Nüüd aastate pärast kulgeb tema pilgu all ta vanaema, veidi kummalise lastekirjaniku 80. sünnipäeva pidu.

Sassis suhetega perekond, igaühel kaasas oma saladused, koguneb vanaema üksildasse majja tillukesel saarekesel, mille tõus pikkadeks tundideks muust maailmast ära lõikab. Keskööl, kui väljas raevutseb torm, leitakse vanaema surnuna. Ja tunni aja pärast juba järgmine pereliige …

Lõksus saarel, kus keegi neid ükshaaval tapab, peavad hirmunud Darkerid hakkama saama nii selle müsteeriumi kui ka mineviku saladustega, enne kui tõusuvesi alaneb ning saarelt lahkuda saaks.

Loe raamatust katkendit!

***

Alice Feeney, «Daisy Darker». Foto: Raamat

Üks

Ma sündisin katkise südamega.

Samal päeval, kui ma siia üksildasse väiksesse maailma saabusin, surin ma esimest korda. Tookord ei märganud keegi, et mu südamega pole kõik korras. 1975. aastal polnud arstiteadus veel nii kaugele arenenud kui nüüd ja minu sinaka nahavärvi süüdlaseks peeti sünnitraumat. Ma olin tuharseisus, see tegi asja veel hullemaks. Kurnatud arst käskis isal valida minu ja mu ema vahel, selgitades vabandavalt ja vaid kerge kannatamatuse varjundiga, et ta suudab päästa meist vaid ühe. Isa kõhkles hetke ja valis siis oma naise, sest muidu pidanuks ta kogu ülejäänud elu vale otsuse pärast kannatama. Kuid ämmaemand suutis – vastupidiselt kõigile võimalustele ja minu soovile – mind hingama panna ning palatitäis võõraid naeratas, kui ma nutma hakkasin. Kõik, välja arvatud mu ema. Ta ei vaadanud mu poolegi.

Mu ema oli tahtnud poega. Tal oli juba kaks tütart ja ta valis meile kõigile lille nime. Mu vanima õe nimeks sai Rose ja, veider küll, see osutus talle täpselt õigeks, sest ta on ilus, kuid mitte ilma okasteta. Järgmiseks, neli aastat minust varem, saabus Lily. Meie lilleperekonna keskmine laps on kahvatu ja ilus ja mõnele mürgine. Alguses ei tahtnud ema mulle üldse nime panna, aga kui aeg kätte jõudis, ristiti mind Daisyks. Ema on seda sorti naine, kellel on alati ainult plaan A, sellepärast ei saanud ükski meist valikuvõimaluseks teist eesnime. Muidugi oleks olnud ka teisi (ja paremaid) võimalusi, kuid ta valis minu nimelilleks karikakra – õie, mida sageli nopitakse, mille peal trambitakse ja millest pärgi punutakse. Laps, kes emale kõige vähem meeldib, teab seda alati.

Nii naljakas, kuidas inimesed neile antud nimega kokku kasvavad. Otsekui saaksid teatud kindlas järjestuses tähed ennustada ühe inimese rõõmsat või teise kurba tulevikku. Inimese nime teadmine ei tähenda inimese tundmist, kuid nimi on esmamulje, mille põhjal me teda hindame ja mille põhjal meid hinnatakse. Mina sain elult nime Daisy Darker ja minu meelest ei kasvanud ma sellega kokku.

Teist korda surin ma täpselt viis aastat pärast sündimist. Mu süda jäi seisma minu viiendal sünnipäeval, võib-olla protesti märgiks, sest ma nõudsin sellelt liiga palju ja proovisin ujuda Ameerikasse. Ma tahtsin ära joosta, kuid ujumine tuli mul paremini välja ja nii ma lootsingi selili mõne käelöögiga lõunaks New Yorki jõuda. Ma ei jõudnud isegi Blacksandi lahest välja ja õigupoolest surin seda üritades. See oleks tähendanud mu lõppu, kui poleks olnud mu pooleldi õhust tühjaks jooksnud oranže ujumiskätiseid ja kümneaastast õde Rose’i. Ta ujus lahele mind päästma, lohistas mu tagasi kaldale ja pumpas mulle innuka kunstliku hingamisega elu uuesti sisse; selle tagajärjeks oli ka kaks katkist roiet. Ta oli hiljuti skaudirühmas esmaabiandja märgi välja teeninud. Vahel ma arvan, et ta kahetses seda. Ma pean silmas minu päästmist. Aga märk meeldis talle.

Pärast seda, kui ma teist korda surin, polnud mu elu enam kunagi endine, sest siis said kõik kindlalt teada (kuigi minu arvates kahtlustasid nad seda juba varem): ma olin katki.

Kõik arstid, kellele ema viieaastast mind näitas, rääkisid ühesuguse näoilmega ühesugust juttu, otsekui oleksid nad kõik seda ühe ja sama kurva stsenaariumi järgi harjutanud. Nad olid ühel meelel, et ma võin elada kõige rohkem viieteistkümnenda eluaastani. Pikaajaliste katsete tulemused tõestasid, kui vähe aastaid mulle veel jäänud oli. Minu haigus oli haruldane ja arstid pidasid mind äärmiselt huvitavaks juhtumiks. Mõned sõitsid koguni teistest riikidest kohale ainult selleks, et vaadata kõrvalt mu lahtist südameoperatsiooni, ma tundsin end ühtaegu superstaari ja veidrikuna. Elu ei murdnud mu südant, kuigi proovis. Korrapäratult tiksuv viitsütikuga pomm oli mu rinda paigutatud juba enne sündimist – see oli haruldane kaasasündinud südamerike.

Kuigi saatus tahtis teisiti, hoidis igapäevane kokteil beetablokaatoritest, serotoniini inhibiitoritest, sünteetilistest steroididest ja hormoonidest mind elus, need hoidsid mind ja mu südant käigus. See kõlab nagu raske töö ja pidev hoolitsemine, ja täpselt seda see tähendaski, eriti siis, kui ma olin ainult viis aastat vana. Kuid lapsed kohanevad palju paremini kui täiskasvanud. Nad kasutavad palju osavamalt ära seda, mis neil on, ja raiskavad palju vähem aega muretsemisele selle pärast, mida neil ei ole. Enne kolmeteistkümneseks saamist surin ma sõna otseses mõttes kaheksa korda ja kui ma oleksin olnud kass, oleksin pisut murelikuks muutunud. Kuid ma olin väike tüdruk ja mul oli surmast palju tähtsamaid asju, mille pärast muretseda.

Kakskümmend üheksa aastat pärast mu dramaatilist saabumist olen ma väga tänulik, et mul oli aega rohkem, kui keegi oskas ennustada. Minu meelest paneb teadmine, et surm võib tulla üsna pea, mitte kunagi kauges tulevikus, inimese teistmoodi elama. Surm on elumuutev piir ja ma olen igavesti tänu võlgu kõigile, kes aitasid mul kauem siin ilmas püsida. Ma annan endast kõik, et teisi samamoodi aidata. Ma püüan olla lahke nii teiste kui ka enda vastu ega muretse enam pisiasjade pärast. Materiaalses mõttes pole mul palju, kuid asjad pole mulle tegelikult kunagi korda läinud. Kokkuvõttes olen päris õnnelik, vähemalt ma ise arvan nii. Ma olen ikka veel siin, mul on õetütar, kellega koos ma meelsasti aega veedan, ja ma olen uhke oma töö üle – olen eakate hooldekodus vabatahtlik. Üks mu sealne lemmikelanik ütleb mind nähes iga kord: Kõige saamise saladus peitub teadmises, mis sul juba olemas on.

Vahel peavad inimesed mind nooremaks, kui ma olen. Rohkem kui ühel korral on mulle öeldud, et ma riietun nagu laps – ema pole mu rõivaeelistusi kunagi heaks kiitnud –, kuid mulle lihtsalt meeldib kanda pihikseelikuid ja retro-T-särke. Samuti eelistan oma pikad mustad juuksed patsi punuda, mitte neid maha lõigata, ja mis puutub meikimisse, siis selles asjas olen ma üsna abitu. Minu meelest näen ma päris hea välja, kui arvestada kõiki halbu asju, mis minuga on juhtunud. Ainus silmaga nähtav tõend mu südamehaigusest on kahvaturoosa arm keset rinda. Kui ma panen selga midagi sellist, mis armi nähtavale jätab – ujumistrikoo, V-kaelusega džempri või suvekleidi –, jäävad inimesed mind vahtima. Ma ei süüdista neid selle pärast kunagi. Ka ma ise jään seda vahel vaatama, mu pikendatud eksistentsi mehhanism lummab mind. See roosa joon on ainus väline tõend, et ma sündisin natuke katkisena. Minu pisut düsfunktsionaalse lapsepõlve jooksul tahtsid arstid üksteise järel mind iga paari aasta tagant uuesti avada, minu sisse vaadata ja mõned parandused teha. Ma olen nagu vana auto, mis ei peaks ilmselt enam maanteel sõitma, kuid mille eest on hästi hoolitsetud. Kuigi seda pole tehtud alati ja seda pole teinud kõik.

Perekonnad on nagu sõrmed, kahte ühesuguse mustriga ei leidu ja nad kõik kipuvad oma jälge jätma. Minu pere gobeläänil on alati liiga palju lahtisi otsi olnud. See narmendas servadest juba ammu enne minu saabumist ja kui piisavalt lähedalt uurida, leidub seal ka auke. Mõned inimesed ei suuda täiuslikkuse puudumises ilu näha, kuid mina olen oma vanaema, oma vanemaid ja oma õdesid alati armastanud. Sõltumata sellest, mida nemad minu vastu tundsid, ja hoolimata sellest, mis juhtus.

Vanaema – keda kõik Nanaks kutsuvad – on perekonnas ainus, kes mind tingimusteta armastas. Nii palju, et ta kirjutas raamatu minust, või siis täpsemalt väikesest tüdrukust, kes kandis minu nime. See ongi põhjus, miks mu nimi võib sulle tuttav tunduda. Menukas lasteraamat «Daisy Darkeri väike saladus» on minu vanaema kirjutatud ja illustreeritud. Seda võib leida peaaegu igast raamatupoest ükskõik millises maailma nurgas, sageli on tema naabriteks «Grühvel» ja «Röövikul on kõht tühi». Vanaema sõnul laenas ta oma raamatule minu nime, sest siis saan ma – ühel või teisel viisil – igavesti elada. See oli temast väga lahke, kuigi mu vanemad ega õed tol ajal nii ei mõelnud. Ma kahtlustan, et ka nemad tahtsid igavesti elada, kuid pidid selle asemel leppima vaid raamatu autoritasude kulutamisega.

Pärast selle raamatu avaldamist oli vanaemal rohkem raha, kui ta oleks osanud ära kasutada, kuid teda vaadates see välja ei paistnud. Kui asi puudutas heategevust ja võõraid, oli ta alati helde, kuid enda ega oma pere vastu mitte. Ta usub, et liigne rikkus muudab inimesed laisaks ja nad ei püüa ise enam midagi saavutada, ning kõhkles alati, kui keegi temalt raha küsis. Kuid nüüd võib see muutuda. Palju aastaid tagasi, ammu enne minu sündi, ütles üks käevaataja Land’s Endi laadal mu vanaemale, et üle kaheksakümne ta ei ela. Vanaema ei unustanud seda kunagi. Ka tema agent teab, et rohkem raamatuid pole temalt oodata. Seega pole homme lihtsalt halloween ja Nana kaheksakümnes sünnipäev. Tema usub, et see on ta viimane, ja nemad usuvad, et võivad lõpuks ometi oma käe ta raha järele sirutada. Mu perekond pole üle kümne aasta kõik korraga ja ühes kohas kokku saanud, isegi mu õe pulmas mitte, aga kui Nana nad viimast korda Seaglassi kutsus, nõustusid kõik tulema.

Vanaema kodu Cornwalli rannikul oli mu kõige rõõmsamate lapsepõlvemälestuste tegevuspaik. Ja ka kõige kurvemate. Siin veetsin ma koos õdedega kõik jõulud ja lihavõtted, samuti pikad suvevaheajad pärast seda, kui mu vanemad lahku läksid. Mina pole perekonnas ainus, kelle süda on katki. Ma ei tea, kas mu vanemad või õed või isegi vanaema ise hiromandi sõnu tema peatsest surmast tõsiselt võtavad, kuid mina usun neid. Sest vahel võivad kõige kummalisemad asjad ennustada inimese tulevikku. Võtame või minu nime. Lasteraamat pealkirjaga «Daisy Darkeri väike saladus» muutis mu perekonda igaveseks ja oli mingis mõttes hoiatus. Sest mul on saladus ja nüüd on vist aeg sellest rääkida.