«Narva mehed lausuvad kõik ühest suust, et maailma kõige ilusamad on meie Narva vene tüdrukud»

Foto: Shutterstock

«Minu Narva. Kümme aastat hiljem» on jätk 2013. aastal ilmunud «Minu Narva» raamatule, mille alapealkiri on «Kahe maailma vahel». Narva on praegu enamgi veel kahe maailma, ida ja lääne vahel, aga ta on Euroopa eelpost.

Just Narvas saab alguse Euroopa. Kümne aastaga on Narva nii palju muutunud, et toona ilmunud raamat ei anna päris õiget pilti narvalastest ja neile üliarmsast linnast. Kui teid huvitavad praegused narvalased – kust nad on tulnud ja mis nad elust arvavad –, siis on see raamat teile. Kui te tahate teada, kuidas Ukraina sõda on linna muutnud, siis vahest leiate raamatust ka sellele vastuse.

Mõlema raamatu autor Katri Raik (sündinud 1967 Tartus) on ajaloolane ja poliitik, Narva linnapea ja pikaaegne Tartu ülikooli Narva kolledži direktor. Poliitikuna nimetab ta oma erakonnaks Narvat ning ajaloolasena on tema lemmikteema Narva minevik.

Loe raamatust katkendit!

***

Katri Raik, «Minu Narva. Kümme aastat hiljem» Foto: Apollo

Üht tuleb kohe alguses kinnitada: praegused Narva mehed lausuvad kõik ühest suust, et maailma kõige ilusamad on meie Narva vene tüdrukud. Jääb üle vaid nõustuda. Palju segatud verd annab alati erilise tulemuse.

Tänapäevased vanaemad ja vanavanaemad tähendavad Kreenholmi põlvkonda. 1980. aastate keskpaigas kirjeldati neid naisi töökana – teistmoodi Kreenholmis ei saanudki –, ka puhkepäeval energilisena, meeldivana. Sporti need naised üleliia ei armastanud, ent nad tahtsid end ehtida ja näidata.

Ja toona rõhutati eraldi: ta ehib ära ka oma mehe ja lapsed. Narva naine oli (ja on) perekonna, tihti suure perekonna – kuhu kuuluvad emad-isad, vennad-õed, ämmad-äiad – pea. Mina olen valmis sellele mõttekäigule alla kirjutama.

Oma mõtiskluse selle üle, kas Narva naised sõltuvad meestest liiga palju ja kas narvalannasid ei vaeva raskused tööleidmisel, võttis üks kauge maa üliõpilane kokku järgmiselt: «Siinsete naiste jaoks on nende väljanägemine esmatähtis, kehakaalust ja rahvuskuuluvusest või näojoontest olenemata, sest see on nagu lõuend, millel nad saavad kunstiliste vahenditega väljendada oma olemust.»

Elagu Narva naised! – jääb siinkohal üle teha vahekokkuvõte.

Narva on ilu pealinn. Ilu on oluline ja ei tarvitse olla kallis. Lisaks tähtpäevadele tuleb end lille lüüa, kontsaga kingad leida ja uus kleit selga panna veel igasuguste ürituste puhul, näiteks volikogu istungi korral. Mul läheb kogu aeg meelest ära, et sel päeval peaks endale soengu vormistama. Vaadates televiisorit – Narva volikogu istungit näidatakse Eesti rahvale kui kohalikku rahvateatrit –, mõtlen: pagan.

Pean tunnistama, et minu kapis on viis – lugesin just üle – kleiti, mida ma ei ole jõudnud veel kordagi selga panna. Neid õmbleb mulle kohalik Svetlana, ilma ühegi proovita, ärge teistele õmblejatele rääkige. Tõsi – iga kolmas kleit päriselt ei klapi. Kleidi õmblemise hind kujuneb 30–40 euro kanti ja need kleidid on ilusad. See ei ole minu arvamus. Nii kirjutasid Postimehe moehindajad. Olin 2020. aasta lõpul parasjagu riigikogust ära tulnud ja igasuguse ajakirjandusliku tähelepanu suhtes väga hell. Ühel nädalavahetusel avastasin meediamonitooringut tehes, et mind hõigati maha Postimehe moerubriigis. Mu süda vajus saapasäärde: millega ma jälle olen hakkama saanud. Aga selgus hoopis, et mind kiidetakse värviliste kleitide eest, hoolimata märkimisväärsest kehakaalust. Kõik tänu Janale, kes ostab kangad, ja tänu Svetlanale, kes kleidi valmis õmbleb.

Kogu iluteenindus kujutab Narvas endast puhast teraapiat ja ranget korda. Kui juuksur Olga ütleb, et sel päeval sel kellaajal on juuste värvimise aeg, siis seda see tähendab. Siin ei ole vaidlemise kohta. Ma olen nõus juuksurisse minema Olga kohvi pärast ja suvel toob ta mulle oma suvilast melissi. Ja minu maniküürija Angela, tema on lihtsalt kohaliku linna elav ajaleht ning kordab iga kolme minuti tagant: «Vsjo budet horošo» ehk «Kõik on hästi!».

No kui sulle nii kümme korda üteldakse, siis jään isegi mina uskuma.