/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
Kas sul on täiskasvanu olemisest villand saanud? Vilista kõigele ja naudi Marian Keyesi vastset Sunday Timesi edetabelis esikohale jõudnud menukit, mis laseb sul enda täiskasvanuelu probleemid unustada.
Caseyd on glamuurne perekond. Johnny Casey, ta vennad Ed ja Liam, nende kaunid ja andekad naised ja lapsed veedavad palju aega koos: sünnipäevapeod, kõiksugu aastapäevade tähistamine, nädalavahetused tavaelust eemal. Ja nad on õnnelik perekond. Johnny naine Jessie, neist kõige rahakam, raiub seda nagu rauda. Aga klantsiva pealispinna all on tegelikkus oluliselt süngem. Sellal kui ühed omavahel nagistama kipuvad, muutuvad teiste omavahelised suhted liiga lähedaseks. Lisaks on igaühel tegu iseenda probleemidega, mida tuleb teiste – ja sageli ka enda – eest varjata. Kõike õnnestub ohjes hoida seni, kuni Edi naine Cara saab peapõrutuse ega suuda enam oma mõtteid endale hoida. Üksainus hooletu märkus, mis on pillatud Johnny sünnipäevapeol, kus kõik kohal viibivad, paneb Cara nende saladusi välja laduma. Järgnevas lagunemisprotsessid peavad kõik täisealised inimesed endalt küsima, kas on ehk saabunud aeg lõpuks täiskasvanuks saada.
Marian Keyes võitis raamatu «Täiskasvanud» eest konkursil British Book Awards tiitli «Aasta autor 2022». Eesti keeles on varem ilmunud Marian Keyesi raamatud «Racheli puhkus», «Sushi algajatele» ja «Kas seal on kedagi?».
Loe raamatust katkendit!
***
/nginx/o/2023/07/26/15479867t1h9994.jpg)
Johnny Caseyt tabas äge köhahoog – leivatükk läks kurku. Kuid vestlus pika söögilaua taga jätkus. Imetore. Ta võib oma neljakümne üheksandal sünnipäeval surra, päriselt ka surra, ja kas ta vennad, nende abikaasad, ta oma naine Jessie või mõni ta lastest üldse märkakski seda?
Jessie oli ta suurim lootus, kuid naine oli parasjagu köögis järjekordset peent rooga ette valmistamas. Mees sai vaid loota, et selle söömiseni elus püsib.
Veelonksust polnud abi. Mööda ta nägu sirisesid alla pisarad ja viimaks küsis ta noorem vend Ed: «On sinuga ikka kõik korras?»
Johnny tõrjus meheliku viipega ta muret. «Leivatükk. Läks kurku.»
«Ma juba mõtlesin korraks, et sa hakkad lämbuma,» tähendas Ferdia.
No ja miks sa siis midagi ei öelnud, sa kasutu tolvan? Kakskümmend kaks aastat vana ja muretseb pigem Süüria pagulaste kui oma hinge heitva kasuisa pärast!
«Omaenese sünnipäeval surra,» kraaksatas Johnny, «see oleks päris nõme.»
«Sa poleks surnud,» ütles Ferdia. «Keegi meist oleks su peal Heimlichi võtet katsetanud.»
Keegi oleks kõigepealt pidanud märkama, et ma olen suremas.
«Tahate teada, mis äsja juhtus?» küsis Ed. «Härra Heimlichi endaga? Mehega, kes Heimlichi võtte leiutas? Tal avanes viimaks, kaheksakümne seitsme aastasena, võimalus seda reaalselt kellegi peal kasutada.»
«Ja kas see toimis? Kas ta päästis selle inimese?» Küsija oli Liam, Casey vendadest noorim, ta istus päris laua otsas. «Päris piinlik, kui see inimene oleks tal kätte ära surnud.»
Johnny mõtles endamisi, et Liamil oli kalduvus igas olukorras midagi sarkastilist öelda. No te vaid vaadake teda selles muretult lodevas poosis, mis Johnny hambad valutama pani, tooli seljatoele naaldumas. Neljakümne ühe aastane Liam kulges endiselt läbi elu üksnes hea välimuse ja ärplemise najal.
Ta ajas oma surfarisoengu ja pooleldi lahti nööbitud kortsunud särgiga lihtsalt marru.
«Nagu see härra Segway,» tähendas Ferdia. «Leiutas Segway tõukeratta, väitis, et see on täiesti turvaline, ja sai siis sellega sõites surma.»
«Kui nüüd aus olla,» ütles Ed, «siis väitis ta vaid seda, et tema sõiduriistaga ei ole võimalik kukkuda.»
«Aga mis siis juhtus?» tundis Johnny vastu tahtmist huvi.
«Ta sõitis kogemata üle kaljuserva alla.»
«Oh issand.» Liami naine Nell kukkus itsitama nagu segane. «Hakkas ise oma loodud kuvandit uskuma? Umbes nii, et kui need rattad on väidetavalt võrdlemisi turvalised, siis peab see tähendama, et need on lollikindlad?»
«Tõmbas end omaenese kamaga pilve,» ütles Ferdia.
«Sina ju tead täpselt, millest sa räägid.» Liam heitis vennapojale tigeda pilgu.
Ferdia vastas samaga.
Niisiis on need kaks jälle omavahel vaenujalal? Mis siis seekord põhjuseks on?
Eks ta küsib Jessie käest. Naine hoidis end erinevate Casey pere liitude ja vimmapidamistega kursis – see andis ta elule sisu. Kus ta üldse oli? Ahaa, sealt ta tuligi. Kaasas kandikutäis kraami, mis tundus olevat sorbett.
«Maitsemeelte ergutamiseks!» andis ta teada. «Sidrun ja viin.»
«Aga meie?» piiksatas Bridey. Tüdruk oli kaheteistaastane ja käitus nagu oma viie noorema nõo ametiühinguesindaja. Ta pidas nende õiguste üle kirglikult vahti. «Meie ju ei tohi viina tarbida, me oleme selleks liiga noored.»
«Sellega on arvestatud,» teatas Jessie.
Muidugi on, mõtles Johnny. Seda tuli tunnistada, et naine oli alati olukorra kõrgusel.
«Teie omad on üksnes sidruniga.»
Mõnikord ei taibanud Johnny, kuidas Jessie selle kõigega toime tuli. Ehkki Bridey oli mehe esiklaps, pidas ta teinekord tüdrukut väljakannatamatuks.
Bridey andis noorematele lastele karmi korralduse viivitamatult sorbetti söömast lakata, kui see peaks «miskitmoodi imelikult mekkima».
Ta kasutas tõepoolest neid sõnu. «Lakata». Ja «viivitamatult».
Just sellistel hetkedel küsis Johnny Casey endalt, kas laste kallitesse koolidesse saatmine ikka on arukas. Seal loodi koletisi.
Jessie võttis oma koha laua otsas taas sisse. «Kas kõik on hästi?» küsis ta.
Vastuseks kostsid reipad jaatused, sest just niimoodi asjad Jessie maailmas kulgesid.
Kui lärm oli mõnevõrra vaibunud, teatas Edi naine Cara: «Ma pean ütlema, et olen igavusest suremas.»
Järgnesid heatahtlikud naeruturtsatused ja keegi pobises: «Naljanina.»
«Ma ei tee nalja.»
Mitu pead kerkis jõnksatades sorbeti kohalt. Vestlus lakkas täielikult.
«No ausalt, sorbett?» küsis Cara. «Mitu käiku me peame veel välja kannatama? Kas poleks saanud lihtsalt pitsat tellida?»
Heakene küll, Caral oli paar probleemi. Pehmelt öeldes. Aga ta oli malbeke, üks kenamaid inimesi, keda Johnny tundis. Mehe pilk otsis Edi: oma naise ohjes hoidmine oli tema ülesanne. Kui see muidugi polnud seksistlik lähenemine, ja ta pidi tunnistama, et oli küll.
Aga Edi näolt vaatas vastu juhm mõistmatus. «Mida põrgut?» küsis ta. «Jessie, palun vabandust!»
Jessie oli šokist tumm.
Johnny, kes püüdis asju jälle rajale suunata, lasi käiku muretu tooni. «No ole nüüd, Cara. Pärast kogu seda vaeva, mida Jessie on pidanud nägema ...»
«Aga ta pole ju midagi teinud! Seda tegid toitlustajad.»
«Mis mõttes toitlustajad?» tundis mitu häält huvi.
«Ta kasutab sellistel üritustel alati toitlustajaid.»
Jessie ei kasutaks elu seeski toitlustajaid. Toidu valmistamine on tema teema.
Lauas võttis maad šokeeritud ärevust väljendav meeleolu.
«Kui palju sa joonud oled?» küsis Ed Cara käest.
«Ma pole üldse joonud,» vastas naine. «Sest ma sain selle obaduse ...»
«... vastu pead!» lõpetas Ed ta lause ja kergendust ta hääles oli lausa kuulda. «Ta sai enne matsu vastu pead. Poesilt kukkus alla ja otse talle ...»
«See ei juhtunud niimoodi ...»
«Me arvasime, et temaga on kõik korras ...»
«Sina tahtsid, et minuga oleks kõik korras,» ütles Cara. «Mina teadsin, et nii see pole.»
«Sa peaksid ju traumapunkti minema!» Jessie ponnistas kõigest väest, et oma enamasti vaikimisi rakenduvat hoolitsevat ja kamandavat olemust taas käima tõmmata. «Sul on ilmselgelt peapõrutus. Hakka kohe minema, miks sa üleüldse veel siin oled?»
«Sellepärast, et Edil on vaja Johnny käest raha laenata,» ütles Cara.
«Mis raha?» küsis Jessie silmapilk.
«Sellelt teiselt pangakontolt,» vastas Cara. Ja siis: «Oh issand. Ma poleks tohtinud seda öelda.»
«Mis teiselt pangakontolt?» küsis Jessie. «Mida laenata?»
«Cara, haiglasse, silmapilk.» Ed tõusis.
«Johnny?» Jessie pilk kohtus tema omaga.
Mees teadis, kuidas asjad käivad: naine jätab hetkel teema sinnapaika, kuid hiljem läheb hullemaks jamaks. Kuid temagi arsenalis oli midagi varuks. «Jessie, mis toitlustajad?»
Ferdia heitis ootamatult Johnnyle tigeda pilgu ja ütles vihaselt: «Sa kavatsed temaga tõepoolest sellest praegu rääkida?»
«Mul on õigus teada.»
Ferdia vakatas. Toon, millega ta oma kasuisa poole pöördus, kandis väga erinevaid vihjeid. «Sinul? Sinul ei ole millekski õigust.»
Kartus hakkas Johnny sisikonnas vingerdama nagu hunnik angerjaid.
Kõigi pilgud olid endiselt Jessie peal: kas Supernaine kasutas tõepoolest toitlustajaid?
«Me ei peaks selliste olukordadega kokku puutuma,» ütles Bridey summutatult, «me oleme lapsed. See on täiesti kohatu.»
Kollektiivse pilgu poolt vastu seina surutud Jessie silmad vilasid sinna-tänna. Ta tundus olevat paanikas. «Jah, olgu siis, jah!» Naise hääl oli meeleheitlik. «Mõnikord. Mis siis?»
«Ja sel päeval saigi mu lapsepõlv otsa,» pobises Bridey.
«Kuidas sa seda teadsid?» küsis Liam Cara käest.
«Ma tegin kunagi Jessie raamatupidamist,» vastas Cara. «Iga kord, kui me pidime välja kannatama järjekordse lõputu õhtusöögi, ilmus välja arve firmalt Cookbook Café. Ei pea olema raketiteadlane, et ...»
«Mul on viis last vanuses kaheksa kuni kakskümmend kaks aastat!» karjatas Jessie. «Ma juhin firmat, päevas on ainult kakskümmend neli tundi, ja sind, Johnny, ei ole kunagi kodus ja ...»
Cara tõusis. «Ma lähen parem haiglasse,» ütles ta. «Enne kui ma teie kõigiga tülli lähen. Lähme, Ed.»
«Hei, Cara, kas mu uus soeng meeldib sulle päriselt?» katkestas teda kaheksateistkümneaastane Saoirse.
«Oh, kullake, ära hakka!» ütles Cara. «Sa ju tead, et ma armastan sind.»
«See tähendab, et see on jube?»
«Sul on selle tukaga kuunägu.»
See muutis ta näo kuusarnaseks! Cara vastus oli kümnesse. Aga sellegipoolest ei öelda teismelisele tüdrukule selliseid asju.
Cara paistis Saoirse ahastavat ilmet nähes end kohutavalt halvasti tundvat. «Anna andeks, Saoirse. Aga küll see kasvab välja. Lähme, Ed.»
«Üks asi veel.» Liami silmad olid pilukil. «Kas sa arvasid päriselt, et see massaaž, mida ma sulle tegin, oli ... Mis sõna sa kasutasidki?»
««Tõeline unelm»? Ei. See oli jube. Unusta igasugune mõte massöörikarjäärist. Sa oled kohutav.»
«Hei!» Nell sööstis oma abikaasat kaitsma. «Ta annab endast parima.»
«Miks sina teda üldse haibid?» küsis Cara.
Liamil tuli korraga elu sisse. Ta haistis verd. «Miks ei peaks tema mind toetama? Ütle meile, Cara, lase käia, ütle.»
«Cara, ei.» Nelli hääl oli terav.
«Ütle mulle,» kamandas Liam.
«Ära ütle!» nõudis Nell. «Cara, see tuleb ka sulle endale kahjuks.»
«Ütle mulle.» Liami hääletoon oli tungiv.
Ja kuna Caral oli peapõrutus, ta oli omadega sassis ja miski ei läinud talle enam korda, ladus ta kõik lagedale.