«Nad saavad kokku. Seksivad. Seda kõike ta juba teadis»
/nginx/o/2022/05/05/14528898t1h3183.png)
29. juuli 2023, 10:50
:format(webp)/nginx/o/2023/07/29/15486596t1hbbae.jpg)
Äsja ilmunud «Pere riismed» on ootamatute keerdkäikudega haarav romaan põimunud elusaatustest, purunenud peredest ja surmavatest kinnisideedest New York Timesi ja Sunday Timesi bestsellerite autorilt Lisa Jewellilt. Tegu on järjega autori menuromaanile «Ülakorruse pere», kuid on hästi loetav ka lugeja jaoks, kes esimese osaga tuttav ei ole.
LONDON. Varahommik, juuni 2019: Thamesi jõe kaldalt avastatakse kott luudega. Inimese luudega. Sündmuskohale kutsud inspektor Samuel Owusu saadab koti kiiresti kohtuarstlikku ekspertiisi. Luud kuuluvad noorele naisele, kes on hukkunud aastaid tagasi pähe saadud löögist. Kotist leitakse ka eriti haruldase puu seemneid, mis juhatavad inspektor Owusu Chelseas asuvasse häärberisse, kus peaaegu kolmkümmend aastat tagasi leiti köögist surnuna kolm inimest ja ülemiselt korruselt elavana 10-kuine beebi. Vihjed osutavad ka vennale ja õele, kes otsivad samal ajal Chicagos ainsat inimest, kes suudaks nende minevikku mõtestada. Surmad, mõistatused ja perekond, kelle saladused ei saa igavesti saladusteks jääda.
Loe raamatust katkendit!
***
/nginx/o/2023/07/26/15480982t1hc2c6.jpg)
August 2016
Rachel tutvus Michaeliga ühes Martha’s Vineyardi apteegis 2016. aasta hilissuvel. Rachel ootas, et üks väga noor ja pisut hukkamõistva ilmega mees talle SOS-pillid väljastaks. Michael astus tema ette ja tervitas apteekrit energilise küsimusega: «Valmis või?»
Hukkamõistev apteeker pilgutas pikaldaselt silmi ja vastas: «Ei, söör, veel mitte. Kas võtaksite istet? Mul ei lähe enam kaua.»
Michael võttis Racheli kõrval istet, põimis käed rinnale vaheliti ja ohkas. Rachel tajus, et mees kavatseb juttu teha, ja tal oli õigus.
«See vennike,» pomises mees, «teeb kohe päeva rõõmsamaks.»
Rachel naeris ja uuris teist lähemalt: neljakümnendates, kui Racheli kolmekümnendatega võrrelda. Muidugi päevitunud – pärast pikka Martha’s Vineyardi suve ei jäänud keegi päevituseta. Juuksed vajasid tal küll lõikamist, aga ilmselt ootas mees sellega linna naasmiseni.
«Paras kuivik,» poetas Rachel poolihääli vastu.
«Jah,» nõustus mees, «tõesti. Veider nii noore inimese kohta.»
Rachel tundis oma ihul alles äsja maha uhutud Aideninimelise poisi higi; helli kohti reite sisekülgedel, mida poisi puusanukid olid hõõrunud; noormehe õlleaurude magusat lõhna oma kehaõnarustel. Ja nüüd flirtis ta juba mehega, kes oleks Aidenile isaks passinud, sellal kui ootas hädatabletti võimaliku raseduse ennetamiseks.
Rachelil oli tõepoolest aeg koju minna. See suvi oli meeletu ja räpane ning ta tundis end lõpuni tühjaks pigistatuna.
Apteeker tõmbas selja tagant hoidiku küljest paberkoti ja vaatas silti. «Rachel Gold?» hõikas ta. «Teie ravimid on valmis.»
«Oi.» Rachel naeratas Michaelile. «Minu omad. Loodan, et teil ei tule liiga kaua oodata.»
«Trügisite järjekorras ette,» ütles Michael sardoonilise naeratusega.
Rachel tippis PIN-koodi kaardilugejasse ja võttis apteekrilt koti vastu. Kui ta minekule pöördus, vaatas Michael teda endiselt. «Kust te pärit olete?» küsis too.
«Inglismaalt.»
«Selge see, aga kust täpsemalt?»
«Londonist.»
«Ja kust Londonist?»
«Te tunnete Londonit?»
«Mul on Fulhamis korter.»
«Aa, selge,» ütles Rachel. «Ma elan Camden Towni linnajaos.»
«Kus kandis?»
«Ee.» Rachel hakkas naerma.
«Vabandust, ma olen lihtsalt anglofiil, Inglismaa järele hull. Aga rohkem ma ei päri. Lasen teil minna, Rachel Gold.»
Rachel kergitas ähmaseks hüvastijätuks kätt ja läks kiiresti läbi poe, uksest välja ja tänavale.
Kaks kuud hiljem sõi Rachel oma stuudios töölaua taga lõunat, kui tema meilikasti vupsas e-kiri pealkirjaga «Ameerika anglofiililt inglise vaheletrügijale.» Rachelil läks sekund-kaks aega, enne kui aju need esmapilgul seosetult ritta laotud sõnad läbi hammustas. Siis klõpsas ta kirja lahti:
Tere, Rachel Gold
Siin Michael. Me kohtusime augustis Martha’s Vineyardi apteegis. Sa haisesid puusuitsu ja õlle järele. Heas mõttes. Ma peatun järgmised kuud Londonis ja mõtlesin, kas tead Camdenis mõnd kohta, mida võiksin lähemalt uurida. Ma pole sinna pärast seda eriti sattunud, kui käisin teismelisena hašišijahil ja ostsin lõpuks hoopis triibulise seljakoti ja vesipiibu. Aga kindlasti on seal enamatki vaadata kui turg ja narkodiilerid, nii et kuulaksin rõõmuga kohaliku soovitusi. Kui su pea pöörleb õudusest, et see sõnum sinu postkasti potsatas, siis kustuta see, eira seda või helista politseisse. (Ei, ära politseisse helista!) Aga kui mitte, siis oleks tore sinust kuulda. Ja sinu meiliaadressini viis mu muide veidi kinnismõtteline huvi Inglise postikoodide vastu. Guugeldasin «Rachel Gold + NW1» ja leidsingi sinu veebilehe. Kui kohane, et ehtekunstniku perekonnanimi on kuld. Soovin vaid, et mu perenimi oleks Diamond, sest kuld ja teemant on ju täiuslik paar. Paraku on see Rimmer. Tõlgi seda, kuidas paremaks pead. Igatahes suhtleme, kui suhtleme, ja kui mitte, siis ostan midagi sinu veebilehelt ja kingin selle oma emale sünnipäevaks. Sa oled väga-väga andekas.
Sinu Michael xo
Rachel istus hetke liikumatult, hoidis hinge kinni ja kaalus, kas naeratada või nägu krimpsutada. Ta meenutas mehe nägu, aga see ei tahtnud õnnestuda: Meenus hoopis Dexteri osatäitja Michael C. Hall, kes kippus õiget Michaelit varjutama. Meili lõpust leidis ta firmanime: MCR International. Kui Rachel seda guugeldas, ilmus ekraanile anonüümse välimusega veebileht, mis näis kuuluvat mingile logistika/kaubaveoga tegelevale ettevõttele kontoriga Antibes’is Lõuna-Prantsusmaal. Ta sisestas otsinguribale «Michael Rimmer + Antibes» ja pärast mõningaid otsinguid leidis Rachel ta kohalike uudiste lehelt, kus mees kergitas uue restorani avamispeol šampanjapokaali. Rachel suurendas mehe nägu ja põrnitses ekraani. Mees ei meenutanud kuidagi Dexteri osatäitjat. Ta nägi välja ... lihtsalt nägus, nagu Rachel oleks seda nimetanud. Lihtsalt nägus. Aga selles, kuidas valge T-särk siniste teksaste servale langes, oli midagi seksikat. Särk polnud püksi topitud ega pükste peal sirgu tõmmatud, vaid riivas nende serva. Nagu kutse. Rachelile mõjus see üllatavalt ja järsku ka erutavalt, sest kui ta pilgu uuesti mehe näole tõstis, näis see rohkem kui lihtsalt nägus. Mees nägi välja karm, peaaegu julm. Aga see Rachelit meeste juures ei häirinud. Seda võis ta tahtmise korral ära kasutada.
Rachel sulges e-kirja. Ta vastab sellele. Nad saavad kokku. Seksivad. Seda kõike ta juba teadis. Aga mitte kohe. Oodaku väheke. Rachelil polnud ju kiiret.