/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2023/08/01/15494180t1h250d.jpg)
Loe katkendit Marian Keyesi romaanist «Täiskasvanud», mis laseb sul enda täiskasvanuelu probleemid unustada.
Caseyd on glamuurne perekond. Johnny Casey, ta vennad Ed ja Liam, nende kaunid ja andekad naised ja lapsed veedavad palju aega koos: sünnipäevapeod, kõiksugu aastapäevade tähistamine, nädalavahetused tavaelust eemal. Ja nad on õnnelik perekond. Johnny naine Jessie, neist kõige rahakam, raiub seda nagu rauda. Aga klantsiva pealispinna all on tegelikkus oluliselt süngem. Sellal kui ühed omavahel nagistama kipuvad, muutuvad teiste omavahelised suhted liiga lähedaseks. Lisaks on igaühel tegu iseenda probleemidega, mida tuleb teiste – ja sageli ka enda – eest varjata. Kõike õnnestub ohjes hoida seni, kuni Edi naine Cara saab peapõrutuse ega suuda enam oma mõtteid endale hoida. Üksainus hooletu märkus, mis on pillatud Johnny sünnipäevapeol, kus kõik kohal viibivad, paneb Cara nende saladusi välja laduma. Järgnevas lagunemisprotsessid peavad kõik täisealised inimesed endalt küsima, kas on ehk saabunud aeg lõpuks täiskasvanuks saada.
***
/nginx/o/2023/07/26/15479867t1h9994.jpg)
APRILL
Lihavõtted Kerrys
Cara sisetelefon helises veidi enne kella seitset hommikul.
Helistajaks oli uksehoidja Oleksandr. «Idikas jõudis kohale. Saabub kolme minuti pärast.»
Cara pöördus oma õpilase poole. «Vihaan, läheb lahti.» Ta sikutas veel kord seelikut ja libistas käega üle juuksekrunni. «Pea meeles ...»
«Olen sinu vari. Naeratan kogu aeg. Ei ütle midagi.»
«Ükskõik, millega ta ka lagedale ei tule, ära oma jahmatust välja näita.»
«Ma olen selle pärast täiega elevil. Ma loodan, et ta on jälestusväärne.»
«Lõpeta.» Kõigepealt Oleksandri lugupidamatu käitumine, nüüd Vihaan. Selles ametis poleks tohtinud sellistele asjadele isegi mõelda.
Cara, Vihaan kõrval, võttis koha lilledega täidetud fuajees näoga välisukse poole seistes sisse. Ta manas näole oma kõige soojema naeratuse ja astus sammukese ettepoole. «Tere tulemast tagasi Ardglassi, härra Fay.» Ta tervitus oli siiras: naine armastas hotelli. «Mina olen Cara Casey ja see on mu assistent Vihaan ...»
«Mind ei huvita, mis teie nimi on, lihtsalt juhatage mind mu tuppa.»
«Muidugi mõista, härra.»
«Laske mu kotid üles saata. Kohe. Mitte viieteistkümne minuti pärast. Nagu ma ütlesin, kohe.»
Cara läkitas jooksupoiss Anto suunas tungiva pilgu. Liiguta juba, mine, mine. «Lift on siinpool, härra Fay.»
Liftis küsis Cara teadlikult leebet hääletooni kasutades: «Kuidas tänahommikune reis möödus?»
«See oli pikk. Kuradima tüütu.»
«Kust te ...»
«Lõpetage. Rääkimine.»
Sviidi ukse elektrooniline lukk töötas tõrgeteta. Ardglassi võtmekaardiga polnud kunagi probleeme, kuid samas ei saanud välistada sigaduse seaduse rakendumist just sel päeval.
«Tere tulemast tagasi McCafferty sviiti,» ütles Cara.
See kolmanda korruse sviit oli Ardglassi viiekümne ühe toa seas ta lemmik: kõrgetest lükandakendest avanes vaade üle Fitzwilliami väljaku lopsakate puude, algupärased George’i-aegsed võlvlaed, põrandakütte ja lõvikäppadel vanniga vannituba ...
«Siin on teie pagas!» Anto paiskus koos käruga uksest sisse.
«Parim hotell Dublinis,» tähendas härra Fay sarkastiliselt.
Ent see oligi parim: parim voodipesu, parim toit, parim spaa. Kuid kõigist teistest majutusasutustest kõrgemale tõstis hotelli multikultuurse personali pakutav teenindus: intuitiivne ja tõrgeteta, viisakas, ent samas pingevaba. Igaühes, alates ühtainukest imelist ööd veetvatest kõhna rahakotiga mesinädalistest kuni ropprikaste luksushotellide tavaasukateni, tekitati tunne, et ta on eriline.
«Kuhu ma peaksin teie pagasi panema, härra Fay?» küsis Anto.
«Äkki lihtsalt pistad endale perse?»
«See ei mahuks sinna, härra.» Anto leivanumbriks oli ninakas Dublini huumor.
«Tema omasse küll mahuks.» Billy Fay osutas Cara suunas. Aga hetkeks, mil torge kohale jõudis, oli naine selle tekitatud valu juba tahaplaanile tõrjunud – enne kui ta midagi tundagi jõudis.
Anto hiivas kohvrid kiirustades pagasiriiulile ja tegi siis minekut.
Cara manas näole värske naeratuse. «Te küll olete siin varem peatunud, aga ehk soovite siiski, et ma teie mälu toa osas värskendaksin?»
«Käi lihtsalt välja, paks mõrd.»
Vihaan ahmis õhku.
Cara võtab ta hiljem sel teemal ette.
«Kas ma saan lasta midagi üles saata, härra Fay? Kohvi? Teed ...»
«Nagu ma ütlesin, käi välja ja võta oma tilluke Isise sülekoer endaga kaasa.»
«Muidugi mõista, härra.»
Nad lahkusid ruumist ja suundusid tagatrepi poole.
«Võeh. Ling ei pannudki mööda. Ta on tõepoolest täiesti kohutav,» pomises Vihaan.
«Ta on umbes kaheksateist tundi teel olnud. Ta on väsinud.»
«Ta ajas Lingi viimasel korral nutma. Sellepärast sa nii varakult tulidki, eks? Sina oled ainus, kes temaga hakkama saab. Ja mida ta selle Isise all silmas pidas? Ma olen hindu.»
«Vihaan, kullake, ei. Ära lase sel endale mõjuda.»
«Ja veel üks asi! Sa ei ole paks!»
Nende pilgud kohtusid ootamatus lõbususehoos. «Aga,» jätkas mees, «sa oled ...»
Cara üritas kätt ta suule suruda. Mees rabeles eemale, mõlemal käis pea pingelanguse järel ringi. Nad jõudsid endiselt naerdes fuajeesse administraatorilaua juurde.
«Kas oli väga hull?» küsis Madelyn.
«Oo jaa. Mina kuulun Isisesse ja ...»
«... mina olen paks mõrd.»
Nad vaatasid salamisi ringi, veendudes, et ühtki külalist pole silmapiiril, ja naersid end ülejäänud stressist vabaks.
«No nii,» katkestas neid Madelyn. «Konkursivõitjad, härra ja proua Roberts, saabuvad kell üks. Millisesse tuppa nad on paigutatud?»
«Pole päris kindel,» vastas Cara. «Siis oskan öelda, kui olen neid näinud.»
Aeg-ajalt võitis üks õnnelik paar raadiosaatesse helistades paar ööd Ardglassis. Enamasti oli tegu inimestega, kes seda hotelli endale muidu lubada poleks saanud. Cara ja ta meeskond olid nende pärast iga kord väga elevil: nad soovisid, et võitjad saaksid kogeda hotelli kogu selle imelisuses.
«Mida me nende kohta teame?»
Nad viisid alati ühismeediat kasutades taktitundeliselt läbi oodatavate külaliste taustauuringu, soovides vältida igasugu apsakaid, näiteks endisele alkohoolikule saabumiskingiks šampanjapudeli sattumist.
«Suurt ei midagi. Abielupaar. Paula ja Dave Roberts. Neljakümnendates. Pärit Laoisi krahvkonna väikelinnast. Paistab sedamoodi, et neil on kaks teismelist last.» Mõned võitjad olid täiega katusekorteri kandidaadid. Teised, kes viietärnihotelliga harjunud polnud, tundsid end vabamalt tavalises toas. Kuid Cara ei teadnud enne nendega kohtumist kunagi täie kindlusega, kumma variandi kasuks otsustada.