/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2023/08/03/15497109t1hd67e.jpg)
Loe katkendit Marian Keyesi romaanist «Täiskasvanud», mis laseb sul enda täiskasvanuelu probleemid unustada.
Caseyd on glamuurne perekond. Johnny Casey, ta vennad Ed ja Liam, nende kaunid ja andekad naised ja lapsed veedavad palju aega koos: sünnipäevapeod, kõiksugu aastapäevade tähistamine, nädalavahetused tavaelust eemal. Ja nad on õnnelik perekond. Johnny naine Jessie, neist kõige rahakam, raiub seda nagu rauda. Aga klantsiva pealispinna all on tegelikkus oluliselt süngem. Sellal kui ühed omavahel nagistama kipuvad, muutuvad teiste omavahelised suhted liiga lähedaseks. Lisaks on igaühel tegu iseenda probleemidega, mida tuleb teiste – ja sageli ka enda – eest varjata. Kõike õnnestub ohjes hoida seni, kuni Edi naine Cara saab peapõrutuse ega suuda enam oma mõtteid endale hoida. Üksainus hooletu märkus, mis on pillatud Johnny sünnipäevapeol, kus kõik kohal viibivad, paneb Cara nende saladusi välja laduma. Järgnevas lagunemisprotsessid peavad kõik täisealised inimesed endalt küsima, kas on ehk saabunud aeg lõpuks täiskasvanuks saada.
***
/nginx/o/2023/07/26/15479867t1h9994.jpg)
Sada kaheksakümmend kilomeetrit eemal, Lough Leini hotellis Kerry krahvkonnas, luges Nell minibaari kiletatud hinnakirja. «Seitse eurot õlle eest? Coca-Cola purk kolm eurot?» Ta jäi jahmunult vait. «Nad teevad meie kulul nalja. Viimase ringristmiku kõrval oli Lidl, me võime kõik sealt osta ja palju odavamalt läbi ajada.»
Liam kehitas õlgu. «Pole vajadust. Võta, mida tahad. Jessie maksab.»
«See asi ei meeldi mulle.»
«Kuule, arvestades seda, kui palju meie tuba, tegelikult kõik toad kokku maksma lähevad, on baariarve tühine. Isegi sinu oma. Ja pealegi ei paneks Jessie seda pahaks. Ta ei ole selline.»
Nell mõtles sellele, mitu tuba Jessie oli kinni pannud, ja loendas neid sõrmedel. «Jessie ja Johnny, Cara ja Ed, sina ja mina. Ja siis lapsed: Ferdia ja ... Mis ta sõbra nimi oligi? Barty. Nii, nemad. Saoirse ja Bridey. TJ ja Dilly. Cara ja Edi kaks tükki. Kas sain kõik üles loetud? Mul jääb sõrmedest puudu ...»
«Nii et seitse tuba. Aga ta broneerib need varakult ja saab allahindlust.»
«Neli ööd viietärnihotellis, ülemisel korrusel, järvevaade, lihavõttenädalavahetus. Liam, nad peavad rahas suplema.»
«Jessie rügab kõvasti tööd teha. Nad mõlemad rügavad.» Nad rääkisid sellest liiga palju. See hakkas mehele närvidele käima.
Ta pani ilma suurema huvita teleka mängima ja klõpsis kiiresti läbi kanalid, kus näidati pärastlõunast jutusaadet, eredavärvilist multikat, ragbimatši ja reportaaži okastraadist tara taga vihmas seisvatest ahastava ilmega inimestest ... Kaamera keskendus isa kukil istuvale väikesele poisile, kes oli katnud pea vihmavalingu eest kaitsmiseks millegi Tesco kotti meenutavaga. Liam vajutas silmapilk väljalülitusnuppu, kuid jäi hiljaks, Nell oli seda näinud. «Viskame rõdule pilgu peale,» ütles Liam kiirustades.
Ta libistas klaasukse lahti ja astus välja. Mehe suureks kergenduseks järgnes Nell talle. Nad naaldusid vaikides rõdupiirdele ja silmitsesid järve tuhmi tumesinist pinda ning sakilisi hallikasrohelisi mägesid selle kaugemal kaldal. Kolm korrust madalamal, hotelli territooriumil, jooksid karjudes ringi lapsed.
«Ilus, mis?» tähendas Liam. «Igati Instagrami-vääriline.»
«Haa-haa.» Nell sirutas käe telefoni järele ja klõpsis kiirustades rea pilte. «Jah, see on vapustav.»
«On sul nüüd hea meel, et sa tulid?»
«Häh! Nagu mul oleks mingit valikut olnud.»
Liam kehitas õlgu. Kui Jessie oma edikte jagas, painutasid inimesed end reeglina nende järgi.
Ta oli Nelliga abiellunud viis kuud tagasi. Alguses oli Jessie neile hingamisruumi jätnud, kuid viimase paari nädala jooksul olid nad saanud kutse mitmele perekondlikule üritusele. Selle nädalavahetuse osas oli avaldatud tublisti survet.
«Ma pole ilmaski nii vankumatu tahtega inimesega kokku puutunud,» ütles Nell.
«Ega sa isegi just lükata-tõmmata ole. Mina teeksin oma panuse sinu peale,» ütles Liam ja nägi kergendustundega, kuidas naine naeratas.
Koridori kaugemas otsas avastas Johnny oma pettumuseks, et tema ja Jessie jagasid kahe magamistoaga sviiti oma noorimate tütarde TJ ja Dillyga. Ta oli lootnud, et saab sel nädalavahetusel Jessiega seksida, kartmata laste magamistoast nende poole suunduvat väikeste jalgade müdinat.
Tema ettekujutus vabadusest oli lukustatud uks.
Aga Jessie oli väitnud, et Dilly on veel liiga väike. «Ehk järgmisel aastal, kui ta on kaheksane.»
«Ta saab kaheksa-aastaseks järgmisel kuul. Ja ta on TJ-ga ühes toas. TJ on üheksa täis, ta hoolitseb õe eest.»
«Jäta jutt.»
Kohe saabuski TJ, Dilly sabas. «Emps, ma pakkisin oma kohvri lahti. Paluks aplausi.»
«Sa oled viimase peal. Su isa pole selleni veel jõudnud.»
«Miks ma peaksin,» küsis Johnny, «kui sina seda minust nii palju paremini teed?»
«Hakka pihta, sa laisk persevest!» ütles TJ.
Johnny naeris. «Huvitav, kelle käest sa seda kuulnud oled.»
«Ema ikka.»
«Ma tean, kullake. See oli retooriline küsimus.»
«Mida see tähendab?»
««Retooriline» tähendab seda, et vastust pole tarvis,» selgitas Bridey kõrgilt.
Kust tema välja oli ilmunud?
«Teie sviidi uks oli lahti,» teatas Bridey. «Te peaksite tõepoolest hoolsamad olema. Minu asemel võinuks olla kes tahes.» Tüdruk pöördus TJ ja Dilly poole. «No nii, lapsukesed. Vaatame selle teie toa siis üle.»
Johnny asus oma riideid kappi riputama. «Bridey avastab kindlasti mingi turvaprobleemi. Ta on nagu pind tagumikus.»
«Johnny, ei. Ära ütle selliseid asju, tal on kuulmine nagu nahkhiirel. Pealegi kasvab ta sellest üliagarusest varsti välja, ta on kõigest kaksteist.»
Mees katkestas oma tegevuse. «Sa pakkisid mulle ülikonna kaasa? Me pidime ju lõõgastuma?»
«Me sööme laupäeval ühes peenes restoranis õhtust.»
«Ma ei taha ülikonda kanda.»
«Keegi ei sunnigi sind seda tegema. See on lihtsalt võimalus, mida võid kasutada.»
Jajah, muidugi. «Olgu, ürituse juht, paluks päevakava.»
«Täna õhtul argine õhtusöök ühes väikeses restoranis, kell pool seitse, meeldivalt varakult. Pärast seda lähevad lapsed kinno ja ülejäänud teevad väikesed dringid. Homme, suurel reedel, on jõudeolekupäev.»
See tähendas lihtsalt seda, et Jessie polnud korraldanud mingeid suurejoonelisi lõuna- või õhtusööke. Matkama sunnitakse teda sellegipoolest. Või Dublinist pärit ja samuti Kerrys viibivate sõpradega kohtuma. Ja mis mõte sellel oli? Nendega võis koduski igal ajal kokku saada. Nad pidid olema puhkusel.
«Homme saavad inimesed kasutada toateenindust,» ütles Jessie. «Süüa fuajeebaaris sooje võileibu või mis iganes neile meeldib.»
«Või isegi Killarneysse friikaid sööma minna?» küsis Bridey. Ta oli koos TJ ja Dillyga taas tuppa imbunud.
Johnny nägi, et Jessiet see mõte eriti ei vaimustanud. Naisele meeldis, kui kõik paiknesid ühes kohas ja neid oli võimalik mõne minutiga kokku ajada. Kui see oleks tema teha olnud, oleksid nad kõik elektroonilist jalavõru kandnud.
«Ema, isa, kas te ikka teate, et nende aken käib lahti? Kas ma tohin teile meelde tuletada, et me oleme kolmandal korrusel.»
«See avaneb vaid viie sentimeetri jagu,» ütles Jessie. Ta telefon piiksus ja ta võttis selle kätte. «See ei ole võimalik!»
«Mis lahti?»
«Ferdia ja Barty jäid rongist maha.»
«Kaks lumehelbekest.» TJ meenutas hirmutaval kombel oma ema.
«Nad käisid mingil protestiüritusel.» Jessie vajutas nuppe ja surus siis telefoni vastu kõrva. «Ferdia, mida kuradit?»
«Oh issake.» Dilly kattis kõrvad kätega.
«Tõsiselt? Kuula mind nüüd – ei! Sul ei õnnestu välja vingerdada. Koos õigustega käivad kohustused. See on sinu perekond.» Ta oli rääkides oma iPadi klõbistanud. «Homme kell 13.00 väljub rong ja see jõuab kell 16.45 Killarneysse. Ole selle peal.» Ta lõpetas kõne.
Õhk oli tõredust täis.
«Emps, kas tädi Nell võib meiega mängima tulla?»
Jessie tõrjus neid eemale. «Bridey, näita talle, kuidas Liami ja Nelli tuppa helistada.» Naine istus tema jaoks ebatavalises vaikuses, ilmselgelt mingeid plaane sepitsedes. «Keegi peab homme need kaks totakat jaamast ära tooma,» ütles ta. «Mis võib segada ...»
«Mina arvasin, et homme on jõudeolekupäev!»
«Jah, aga ...» Jessie naeratas mehele süüdlaslikult. «Ma mõtlesin ... Me pole kunagi kaarikuga sõitmas käinud. Dunloe mäekurus.»
«Ei, musi, ei. Seda teevad üksnes Ameerika turistid.»
«See oleks tore.»
«Jessie.» Mees jättis lahtipakkimise sinnapaika. «Selline häbi tapaks mu.»
«Me looksime mälestusi.»
«Tõsiselt. Ma vajaksin sellisest mälestusest toibumiseks terapeudi abi.»
«Tädi Nell on siin!» kilkas Dilly koridorist. «Ja tal on roosad juuksed!»
Dilly lohistas oma värskeima tädi sisse. Nelli pikad paksud juuksed olid tõepoolest roosad, küll pastelset, mitte kriiskavat neoontooni.
«Oi, jumaluke, sa näed vapustav välja!» Jessie kargas püsti. «Mitte üksnes juuksed, lausa tervenisti!»
Nell kandis lohmakaid tumesinised tunkesid, Dr. Martensi saapaid ja pähe suureks lehviks seotud salli – ta nägi välja, nagu oleks parasjagu kuuri võõpamast tulnud. Ja ehk oligi. Tema tööks oli lavakujunduste loomine, niisiis oli Johnnyl raske vahet teha, millised olid naise tööriided ja milline tavarõivastus. Johnny teadis, et Jessie kiitis Nelli välimuse igati heaks. Tema leidis, et Nell lisab neile kui perekonnale «tekstuuri».
«Tänan sind selle kõige ...» Nell sooritas kohmaka viipe. «Meie toa, selle hotelli eest. Meie Liamiga poleks iialgi saanud endale nii ilusas kohas peatumist lubada.»
«Oi, kullake,» ütles Jessie. «Võtke aga heaks. Meil kõigil on teie siinoleku üle väga hea meel.»
«Tänan.» Naise nägu värvus punaseks.
«Kas minu juukseid saab ka roosaks värvida?» küsis Dilly.
«Ilmselt mitte, jänkuke,» arvas Jessie. «Sul on need liiga tumedad.»
Seitsmeteistkümneaastane Saoirse, kaheteistkümnene Bridey ja üheksane TJ olid nagu Jessie väiksemad koopiad: pikad ja blondid. Noorim laps Dilly, väike sassis pruunide juustega tegelane, oli kahtlemata isasse.
«Oh! Aga sina, emps? Sinu juuksed on heledad. Lase need roosaks värvida!»
«Ma oleksin valmis selle nimel tapma, et kümnendiku võrragi nii lahe välja näha nagu Nell, kuid minu juustes on kemikaale rohkem kui terves Põhja-Koreas kokku. Kui ma veel midagi lisan, siis kukuvad need lihtsalt välja.»
«Rääkimata skandaalist, mis tekiks tööl,» lisas Johnny.
«Jah.» Naine ohkas. «Oi, Nell! Kuule, oled sa selleks nädalavahetuseks endale mingi spaa-hoolitsuse broneerinud?»
«Ee, ei ...» Nell niheles. «Ma pole kunagi massaažis käinud.»
«Misasja? Ei! See ei lähe.»
Nell naeratas. «Ma pole kindel, kas see mulle üldse meeldib.»
«Palun, sa pead mõne hoolitsuse võtma. Lase see lihtsalt toa arvele panna. Oh issand.» Jessie sattus ärevusse. «Neil võivad kõik ajad kinni olla.
Me teeme seda kohe. Johnny, helista alla spaasse.»
«Pole vaja,» ütles Nell. «Palun.»
Poolel teel telefoni juurde olev Johnny tardus paigale. Kumba naist ta rohkem kartis?
Tema päästjaks osutus TJ. «Kas me siis lähme, või mis?»
«Lähme,» ütles Nell. Tema, Bridey, TJ ja Dilly kiirustasid sviidist välja.
«Oi, Johnny.» Jessie oli täiesti rabatud. «Ta pole kunagi massaažis käinud.»
«Ta on kolmekümneaastane. Millenniumilapsuke. Neil pole raha.»
«Ma tean. Ma nagu täiega tean. Aga ...»
«Rahune nüüd maha! Sa räägid niimoodi, nagu poleks ta eluski banaani näinud. Anna minna, räägi edasi, mida selle «lõõgastava» nädalavahetuse programm veel sisaldab!»
«See tuleb lõõgastav!» Naine itsitas. «Jumal, ma olen tõeliselt hullus seisus – kes on enesepiitsutamisega harjunud, selle moraali on raske murda.»