«Vanasti oli spordiklubi mu jahimaa, aga enam mitte ...»

Raamatuportaal
Copy
Foto: Shutterstock

Loe katkendit Lisa Jewelli romaanist «Pere riismed». See on ootamatute keerdkäikudega haarav lugu põimunud elusaatustest, purunenud peredest ja surmavatest kinnisideedest.

Juuni 2019

Järgmisel hommikul lähen jooksma. Pean aus olema ja tunnistama, et tegelikult mulle jooksmine ei meeldi. Aga samas ei meeldi mulle ka spordiklubis käia ja näha kõiki neid täiuslikke poisse, kes ei vaata isegi minu poole. Vanasti oli spordiklubi mu jahimaa, aga enam mitte. Nüüd riietun lihtsalt, hoian pilku maas ja kiristan hambaid, kuniks tunnen lohutavat ja rahuldustpakkuvat kontakti jalgade, maapinna, minu mõtete ja kõrvus tümpsuva muusika vahel, ning jätkan seda, kuni Regent’s Parkile on ring peale tehtud. Siis võin ülejäänud päeva rahul olla.

Aga täna ei leia ma õiget rütmi. Hingetõmbed kratsivad kopse ja ma tahan pidevalt seisma jääda, maha istuda. See tundub vale. Pärast uudise saamist, et Phin on kusagil olemas, tundub üldse kõik vale.

Lisa Jewell, «Pere riismed».
Lisa Jewell, «Pere riismed». Foto: Raamat

Jalad põrutavad nii kõvasti vastu teekatet, et võin läbi ketsitalla peaaegu teekonarusi tunda. Ootamatult piilub pehme juunikuise pilvkatte vahelt päike ja kõrvetab mu silmi. Panen päikeseprillid ette ja lõpetan jooksmise.

Olen tee kaotanud. Ainult Phin aitaks mul selle uuesti leida. Kui tagasi koju jõuan, helistan Libbyle. Armsale Libbyle.

«Tere, sina!»

Ta on täpselt sedasorti tüdruk, kes ütleks «Tere, sina». Vastan nii südamlikult, kui suudan: «Tere, sina ka!»

«Mis uudist?»

«Uudist? Ah, ei midagi erilist. Käisin jooksmas ja ligunesin duši all. Mõtlesin sellest, mida me sinu sünnipäeval arutasime.»

«Safarist või?»

«Jah, safarist. Lucy räägib, et ma ei peaks tulema.»

«Oi. Miks siis?»

«Ta arvab, et te Milleriga tahate oma romantilisel puhkusereisil kahekesi olla.»

«Oi ei, see on küll jama. Me võtame su hea meelega kaasa. Üks väike tõrge on küll.»

«Tõrge?»

«Jah, Miller helistas eile safarimajakesse, et broneeringusse üks inimene juurde lisada, ja selgub, et Phin on ...» Ta vaikib.

«Jah?»

«Ta on läinud.»

Vajun raskelt lähimale toolile, suu üllatusest ammuli. «Läinud?»

«Jah. Peres olevat mingi hädaolukord. Ja nad ei tea, millal ta tagasi jõuab.»

«Aga ...» Jään vait. Vahutan vihast. Libby peika Miller on uuriva ajakirjanikuna heas kirjas. Ta on aastaid Phini taga otsinud (mitte minu pärast, eks ole, vaid Libby pärast), aga viis sekundit pärast talle jälile jõudmist sai ta hakkama sellise käkiga, mis ajas Phini ummisjalu põgenema, mis tähendab ajakirjanduses sama, mis hirvejahil oksa peale astumine.

«Ma ei mõista,» ütlen ma, püüdes rahulikuks jääda. «Mis valesti läks?»

Libby ohkab ja ma kujutlen, kuidas ta oma ripsmeotsi puudutab, nagu tal rääkides kombeks on. «Me ei tea. Miller oleks võinud broneeringut tehes diskreetsem olla. Meie ainus teooria on see, et Phin tundis kuidagi mu nime ära. Arvasime, et ta teadis ainult minu sünninime, eks ole. Aga võib-olla sai ta kusagilt mu kasuvanemate pandud nime ka teada. Kuidagi.»

«Ma oletan, et enda broneeringu tegi Miller mõistagi valenime alt?»

Järgneb põgus vaikus. Ohkan ja tõmban käega läbi niiskete juuste. «Tegi, jah?»

«Ma ei tea. Tähendab, miks ta peaks?»

«Sest ta kirjutas meie perest viie tuhande sõnalise artikli, mis ilmus päevalehes alles viis aastat tagasi. Ja võib-olla teeb Phin muudki peale džiibis istumise ja vilunud välja nägemise. Kasutab näiteks internetti?» Panen suu tujukalt kinni. Vastik, vastik, vastik. Ära ole Libby vastu vastik. «Vabandust,» ütlen ma. «Vabandust. See ajab lihtsalt närvi. Muud midagi. Mõtlesin lihtsalt, et ...»

«Saan aru,» ütleb tema. «Saan aru, mis sa mõtled.» Aga ei saa ta midagi. Ta ei saa tuhkagi aru.

«Nii,» jätkan ma, «aga mida sa teha kavatsed? Ikkagi minna?»

«Ma ei teagi,» ütleb tema. «Mõtleme selle peale. Võib-olla lükkame reisi edasi.»

«Või võiksite hoopis ...,» alustan ma, kui peas hakkab kuju võtma võimalik lahendus, «... välja uurida, kuhu ta läks?»

«Jah. Miller töötleb toda kaitseala kutti. Vaatab, mida temalt annab välja meelitada. Aga paistab, et seal ei tea ka keegi Phin Thomsenist õieti midagi.»

Tõmban jutuotsad kokku. Asjad, mida ma ei saaks Libbyga arutada, sumisevad mul killukestena mõtteis, ja mul on neist pildi kokku panemiseks aega ja rahu vaja.

Lähen uuesti Phini loomakaitseala veebilehele. Tegemist on tõeliselt väärika ettevõtmisega, mis on pälvinud ka rahvusvahelist tunnustust. Laitmatute ökoloogiliste, keskkondlike ja sotsiaalsete soovitustega. Phin töötakski muidugi ainult sellises kohas.

Ta rääkis mulle juba 15-aastaselt, et ühel heal päeval saab temast safarigiid. Ma ei kujuta ette, millise tee ta pärast meie õuduste majast lahkumist läbi pidi käima, et sinnani jõuda, aga igatahes see tal õnnestus. Kas mina tahtsin tookord lapsena saada trendika moepoodide disainilahendusettevõtte kaasasutajaks? Ei, muidugi ei tahtnud. Mina tahtsin seda, mida iganes elu mulle ette viskab. Olla see, kes ikka ollakse, kui oled läbi teinud tavalised asjad, mida teeksid tavalised inimesed, kes pole kasvanud õuduste majas ega elanud terve noorukiea üksinda kööktubades, ilma et neil oleks haridust, sõpru ega sugulasi. Vaat selleks ma tahtsingi saada. Aga reaalsus, mille universumite lõputult pöörlev loosiratas mulle ette söötis, on selline, ja ma peaksin selle üle rõõmus ja tänulik olema. Mingis mõttes olengi. Mõnes paralleeluniversumis oleksin ehk istunud ja paksuks läinud nagu mu isa enne mind, ja oodanud, millal vanemad kõrvad pea alla panevad ja varanduse mulle pärandavad. Ma oleksin võinud igavat jõudeelu elada. Aga mul ei jäänud muud üle kui tööle minna ja ma olen selles edukas olnud, nii et elu polegi kõige hullem, või mis?

Phin teadis muidugi juba siis, mida ta soovib. Tema ei jäänud ootama, et universum teda vooliks. Ta voolis seda oma tahtmist mööda ise.

Lähen tööle, kuid ei suuda ei konverentsikõne ega kahe koosoleku vältel keskenduda. Nähvan inimestele, kelle peale ma pole kunagi varem nähvanud, ja tunnen end üdini näruselt. Kui kell seitse õhtul koju jõuan, on mu õepoeg Marco end koos ühe klassikaaslasega diivanile istutanud. See klassivend on meeldiv poiss, keda olen varemgi näinud ja kelle vastu olen püüdnud kena olla. Kui tuppa astun, tõuseb ta püsti ja ütleb: «Tere, Henry. Marco ütles, et tohin külla tulla. Loodan, et sa ei pahanda.» Tema nimi on Alf ja ta on imekena. Aga praegu ei taha ma teda enda diivanile ega jagu mul talle isegi naeratust. Mühatan: «Palun öelge, et te ei kavatse kokkama hakata?»

Alf heidab Marcole ebakindla pilgu ja mõlemad raputavad pead. «Ei,» vastab Alf, «mõtlesime niisama hängida.» Noogutan napilt ja lähen oma tuppa.

Ma tean, mida teha. Ja ma tõesti pean midagi tegema, sest muidu lähen lõhki. Ma ei malda ka niisama istuda ja oodata, millal too kurbliku näoga Miller Roe asjad joonde ajab. Pean need ise korda ajama.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles