Kuidas öelda väikevennale, et tema isa on pommitabamuses õhku haihtunud?

Pildil koolimaja Ukrainas. Foto: Emilio Morenatti/AP Photo/Scanpix

Ilmunud on Marek Liinevi uus noorteromaan «Raske on olla inimene», mis räägib inimestest sõjas. Romaani käsikiri märgiti ära Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja Tänapäeva noorteromaanikonkursil.

Miski pole enam endine, kui Irise akende all kärgatavad plahvatused ja Eestile kallale kippunud vaenlase sõjateele jäävad ette tema kodulinn Tartu, tema perekond, tema kool, tema suhe Markoga ja tema tulevikuunistused.

Seitsmeteistkümne aastane Iris peab koos ema ja väikevennaga hülgama tuhandete teiste sõjapõgenike kombel oma kodu, et jõuda Tallinna sadamasse, kus ootab neid ainus pääsetee vabasse maailma. Kuid seegi võib iga hetk sulguda ja jätta nad lõksu pealetungiva vaenlase haardesse.

Appi tõttab sõjakolletes karastunud isa, kuid isegi vaatamata tema pingutustele ähvardab teekond, mille läbimiseks kulus rahuajal vaid mõni tund, nüüd venida päevade pikkuseks õudusunenäoks läbi piiramisrõngas Tartu, purukspommitatud autode kolonni, sügisvihmades mudamülkaks muutunud põldude ja metsateede ning ülerahvastatud sadama.

Loe raamatu proloogi!

***

Marek Liinev, «Raske on olla inimene». Foto: Raamat

Kaugelt kostev plahvatuskaja ühtis mootori turtsumisega. Isa üritas autot käivitada juba kolmandat korda ja Iris elas tema pingutustele kaasa, samal ajal kui tema pisivend magades rahutult vähkres. Iris ei teadnud, kas ema taipas, et isa püüdlused olid viljatud, sest üle isa õla võis näha näidikutablood kõikvõimalike punaste hoiatustuledega. See võis tähendada vaid üht: nende värskelt alanud põgenemine oli jõudnud lõpppeatusse. Kas oli tabanud mootorit mingi mehaaniline rike või oli bensiin lõppenud. Mõlemal juhul oli olukord täbar, kui mitte suisa lootusetu.

Juba kolm päeva tagasi olid Tartu tanklakettide hinnatulpadel põlenud numbrite asemel üksnes kriipsud, millest võis igaüks järeldada, et kütuse müük oli lõpetatud. Autoomanikke oli juba eelnevalt hoiatatud ja manitsetud hoidma kütusepaaki alati vähemalt poole jagu täis. Iris oli näinud eile ühe bensiinijaama hinnatulbal numbrite asemel paljutähenduslikke tähti «FCK WAR», mis võtsid sobilikult kokku kõik põhjused müügi peatamiseks.

Iris piilus üle õla tagumisest aknast välja, üritades nihelemisega venda mitte äratada. Seljataha jäänud maantee kulges joonsirgena nii kaugele, kui silm ulatus. Mõlemal pool teed laiusid avarad põllumaad, mida taamal piirasid raagus metsaviirud. Ettepoole vaadates paistis maantee kuni silmapiirini sama ilmetu ja liiklejatest tühi. Tuhkhallil teekattel ei paistnud ainsatki pommilehtrit ega pihta saanud autode rususid ega tankiroomikute kaevatud sügavaid roopaid, mis oleksid neid edasisõidul takistanud. Tingimused edasisõiduks olid laitmatud, kui vaid auto poleks neid alt vedanud. Iris oli kindel, et kui autot ei olnud võimalik tankida Tartu-suuruses linnas, siis pidi see olema sama võimatu siin, keset eikusagit. Ta oli püüdnud otsida teetähiseid auto asukoha tuvastamiseks, kuid peaminister oli juba paar nädalat tagasi kutsunud kodanikke üles neid omaalgatuslikult kõrvaldama, eksitamaks edasitungivat vaenlast. Üleskutset järgiti üleriigiliselt, kohati liigagi entusiastlikult. Sotsiaalmeedia kubises amatöörvideotest, milles mehed lõikasid liiklusmärkide metallposte ketaslõikuritega läbi ja peitsid neid sügavamale metsa langenud puulehtede ja muu kõdu alla. Iris oli oma silmaga näinud, kuidas usinamad eemaldasid majadelt või aianurkadelt isegi tänavasilte.

Järeleandmatult keerutas isa süütevõtit lukuaugus, tekitades võltslootuse, et paaki jäänud kütuseaurud võiksid neid sõidutada veel mõned kilomeetrid edasi kohta, kust nad võiksid ehk leida mõne teise sõidukõlblikuma liiklusvahendi teekonna jätkamiseks. Selline stsenaarium ei tundunudki võimatu, sest Iris oli näinud teleuudistest videolõike teepervele pargitud autodest ja isegi liinibussidest, mille olid reisijad hüljanud, et teistelt põgenikelt küüti leida. Samas ei uskunud ta, et saatus oleks nende vastu sedavõrd lahke ja teeks neile kaks järjestikust kingitust, sest isa sõnade kohaselt oli ta selle autoromu leidnud juhuslikult mahajäetuna tänavalt, juhiuks lahkelt avali ja süütevõti kutsuvalt lukuaugus. Auto oli selle endiselt omanikult otsekui lahkumiskingitusena nendele annetatud. Korraga hakkas autokabiini imbuma paks bensiiniving ja isa pidi alistunult lõpetama.

Iris kartis, et ema hakkab tekkinud olukorras süüdistama isa, kes oli tegelikult keelitanud ema juba esimeste põgenike seas lahkuma, maalides nende kodulinna saatusest väga sünge pildi. Irise teadmist mööda oli isa rääkinud esmakordselt midagi sarnast juba kolm nädalat tagasi, mil sõjakas vaenlane kinnitas oma rahumeelseid kavatsusi ning uinutas sellega ilmselt lisaks riigi poliitikutele ja väejuhtidele ka Irise kasuisa valvsuse. Irisele tundus, et kasuisa viivitas lahkumisega ennekõike kiusu pärast, sest tema ja Irise isa vahel oli alati mingi kana kitkuda. Ema oli jäänud kasuisaga ühele meelele ja arvanud, et isa tekitas asjatut paanikat, ja et küll NATO väed kaitsevad oma liitlasriike rünnaku korral. Ilmselt soovis kasuisa üksnes seda, et tema sõna jääks vaidluses isaga peale, kuid erinevalt isast polnud tema elukutseline sõjamees ega teadnud sõjapidamisest midagi, nagu näitas ka tegelikkus, mil asjad pöördusid järjekindlalt halvemuse poole lausa tundidega.

Irise arvates oli hoopis isal õigus olla pahane ema peale, et too oli lubanud kasuisal lahkumisega viimase hetkeni venitada ja polnud nendest kavatsustest isa varakult teavitanud. Isa sõnade kohaselt puudutas ema ja kasuisa ühine otsus ka Irist, tema lihast tütart, kelle tuleviku suhtes oli tal täielik õigus kaasa rääkida.

Ema oli moodustanud kasuisaga kooselu jooksul üksmeelse terviku. See oleks võinud jätta Irisele eluterve eeskuju ühest ideaalsest paarisuhtest, kui ema poleks lauspimedana võtnud valimatult puhta kullana kõike, mis kasuisa suust pärines. Kasuisa oli ema otsekui ära nõidunud, talle mingi alistava loitsu peale lausunud, pannud ema endast sõltuma. Ja nüüd oli ema jäänud ilma sellest, mis oli tal senini võimaldanud end tunda täiusliku ja terviklikuna. Ta oli korraga kaotanud justkui pool keha ja pool hinge. Irise meelest sarnanes ema praegusel hetkel väikesele lapsele, kes oli vanemast ilma jäänud.

Tegelikult oli ainus laps siin autos Irise väikevend, kellega Iris jagas ema kaudu vaid pooli geene. Tehniliselt oli tegu Irise poolvennaga, ent sellist eristust polnud Iris kunagi sallinud. Tema jaoks jäi vend vennaks, tema lahutamatuks pereliikmeks, kellest Iris hoolis sageli rohkem kui lihane ema.

Kõige rohkem kannataski hetkel vend, pärides ühtelugu, miks nad ilma issita kodunt ära sõitsid. Irisel polnud südant vennale öelda, et ta ei näe enda isa enam iialgi. Kindlasti ei kavatsenud Iris vennale öelda, et tema isa oli täna hommikul pommitabamuses sõna otseses mõttes õhku haihtunud.