Lugu kirjanikust, kes on endiselt tegus, ei ole veel dementne, ei ole veel surnud

Foto: Shutterstock

Nina Lykke raamat «Ega me siin lõbu pärast ole» räägib loo Knutist, keskealisest kirjanikust, kelle kuulsusepäevad on selja taga ja loominguline ahtrus kestnud paarkümmend aastat. Ühel päeval kutsutakse teda esinema Lillehammeri kirjandusfestivalile, tõsi, kellegi teise asemel, ja ta läheb sinna tasuta söögi-joogi pärast. Laval õnnestub tal aga korraldada kenake skandaal.

Romaan käsitleb ahtra kirjaniku ellujäämisstrateegiaid, tõsielukirjandust ja selle teerulli alla jäämist, #MeToo’d ja rikka riigi kultuuriprassinguid Nina Lykkele iseloomulikus koomilis-satiirilises võtmes.

Raamatu autor Nina Lykke (sündinud 1965. aastal) on üks tänapäeva Norra säravamaid kirjanikke. Ta saavutas tuntuse ja tunnustuse oma kahe romaaniga, «Ei ja veel kord ei» (2016) ja «Surmahaigus» (2019). Viimase eest pälvis ta Brage auhinna. Nina Lykke romaane on tõlgitud üheksateistkümnesse keelde.

Loe raamatust katkendit!

***

Nina Lykke, «Ega me siin lõbu pärast ole» Foto: Eesti Raamat

Pärastlõunal, sel ajal päevast, mil Knut mitte enam ei üritagi kirjutada, vaatab ta Youtube’ist videot munandivähist. Ta valis niisuguse video sellepärast, et vastumeelsus, mis selle vaatamisega kaasneb, meenutab kirjutamise vastumeelsust ja pingutust, nii et tal tekib tunne, et ta teeb midagi viljakat. Aga kui ta hakkab just järele katsuma, ega temal kasvajaid ei ole, kostab plõnn ja postkasti ilmub kiri.

Kutse vestlusringi, seisab teemareal ja saatja on Lillehammeri kirjandusfestival.

Oleme kutsega küll hilja peale jäänud, aga loodame siiski, et teil on aega ja võimalust osaleda. Vestluse teema on «Truudusetus elus ja kirjanduses» ja teie olete mitmes raamatus seda teemat käsitlenud. Lisaks kirjanduskeskuse miinimumhonorarile katame mõistagi reisi-, toitlustus- ja majutuskulud.

Festivali alguseni on jäänud pisut üle nädala, nii et järelikult kutsutakse teda kellegi kohatäiteks. Mõne kirjaniku, kes on viimasel hetkel alt ära hüpanud – võte, mida ka Knut oma kuulsusepäevil kasutas. Tänan kutsumast, tulen meeleldi, vastas ta tookord ja jäi paar päeva enne üritust «ootamatult haigeks». Sest tal polnud viitsimist minna või tahtis ta hoopis midagi muud teha.

Aga nüüd pole Knuti ammu enam kuhugi kutsutud, nii et ta pole saanud millelgi alt ära hüpata. Viimane kord, kui ta rahva hulgas figureeris, kui tohib säärast väljendit kasutada, oli talvel, kui ta külastas klassitäit tuimi ja osavõtmatuid noori Oslo külje all ühes gümnaasiumis.

Lillehammeris koosneks kuulajaskond täiskasvanutest, kes pole seal üksnes vabatahtlikult, vaid on selle eest maksnud ja võib-olla isegi üht tema raamatut lugenud. Lisaks saaks ta Lillehammeris tasuta süüa ja napsi, nii et Knut, kes jäi tänavu loometöötoetusest ilma ja on viimased kuud elanud kuivikleivast, munadest ja sardiinidest, hakkab vastama veel enne, kui on mallanud kirja lõpuni lugeda.

Suur tänu kutse eest! Tulen meeleldi ...

Aga siis vajub ta pöördtooli seljatoele. Rahu-rahu.

Knut, kes saab peagi kuuskümmend, on hakanud endaga viimasel ajal rääkima, nagu tal oli kombeks rääkida hooldekodu patsientidega. Tõuseme nüüd üles. Joome nüüd kohvi. Rahuneme nüüd ilusasti maha.

Ta loeb kirja edasi, et uurida välja, kelle seltsis ta vestlema peab, suunab seejärel pilgu aknast õue piimakarva taeva ja tagahoovi puude poole ja kontrollib siis uuesti. Ta võis näha valesti, aga ei. Naise nimi on mustvalgel kirjas.

Naine on üks kolmest kirjanikust, kes peavad rääkima truudusetusest elus ja kirjanduses. On alles teema valitud!

Nagu sellest veel vähe oleks, on kolmas vestlusringis osalev kirjanik Terje, kes on abielus Knuti eksnaisega, ja selle peale läheb Knut kööki ja valab endale suure klaasi vett. Ta teab, et tema ei olnud esimene valik, ka mitte teine ega kolmas. Arvatavasti tuli mõni korraldaja abi tema nime peale päris viimasel hetkel. Aga kuidas oleks tollega, kes kirjutas selle raamatu ... teate küll, kes kirjutas oma lahutusest ...

Ma ei kirjutanud oma lahutusest, ütleb Knut valjusti. Ta hingab nina kaudu sisse ja suu kaudu välja, nagu on ühest Youtube’i videost õppinud.

Ta joob klaasi tühjaks, paneb kraanikaussi ja tõmbab lahti kilekottide sahtli. Eelmisel sügisel, kui tema eraelus läks põrguks, hakkas ta vaatama sääraseid lühivideoid, mis pakuvad õpetusi ja näpunäiteid selle kohta, kuidas paremini elada. Videod võisid rääkida kõigest alates hingamisharjutustest ja kuivainete hoiustamisest kuni selleni, kuidas riideid ja asju nii kokku voltida, et need võimalikult vähe ruumi võtaksid. Näiteks õppis ta, kuidas muundada kilekotid väikesteks dekoratiivseteks kolmnurkadeks, ja vahel tõmbab ta sahtli lahti ja lihtsalt silmitseb kilekotte, mis on seal ilusti reas.

Aga täna ei ole sellest abi, ta lööb sahtli kinni ja kõnnib mööda korterit sihitult ringi.

Kas nad on seal Lillehammeris tõesti peast segi? Ja eelkõige: kas nad üldse raamatuid ei loe?

Aga äkki on see hea märk, et nad seost ei näe. Sest kas ei olnudki tema never complain, never explain-taktika eesmärk just see: et mitte keegi ei paneks tähele temast fabritseeritud seika tolles niinimetatud tõsielulises autobiograafilises loos, millega sai maha toosama inimene, kelle kõrval Knut hakkab Lillehammeris peagi rääkima truudusetusest elus ja kirjanduses.

Knut seisatab elutoaaknal. Maja ees tänaval seerib inimesi ühele ja teisele poole. Tal on kombeks siin seista, neid jälgida ja püüda ette kujutada, kuhu nad lähevad ja mis võib nii tähtis olla. Igaüks neist näeb välja, nagu rõhuks teda mingi raskus. Näod on keskendunult ja murelikult kipras.

Knut on täpselt sama palju nagu kõik teised kõigest üks mutrike masinavärgis. Aga vana tajumus, et ta ei kuulu inimkonna hulka, on temasse juured ajanud ega taha lahti lasta. Ta mäletab seda olekut väiksest peale, ja sügisest saadik on see taas platsis: tunne, et kõik teised on taibanud midagi, mida tema ei ole taibanud. Et maailmas on mingi suur ja põhjapanev saladus, mida kõik peale tema teavad.

Viimasel ajal on talle kohale jõudnud, et ta peab varsti jälle maailma minema, pole pääsu. Hoiuarve on tühi, ta on hakanud viimasel ajal isegi krediitkaarti kasutama.

On ainult aja küsimus, millal tal tuleb hooldekodusse helistada ja ennast tööle pakkuda.

Pärast iga korda mõtleb ta: jäägu see viimaseks! Aga ta läheb alati tagasi. Viimati töötas ta seal eelmisel suvel ja nagu tavaliselt oli mitu patsienti vahetunud. Üks neist oli varadementne mees, vaid üks aasta Knutist vanem. Nad viskasid selle üle puhketoas nalja, et varsti on Knuti kord lasta endal mähkmeid vahetada.

Knut naeris koos teistega. Hommikuse tualeti ajal vaatas ta ikka peeglisse, kui aitas mõnel patsiendil riidesse panna, et sedastada salamisi, et nad on erinevad: tema on pikka kasvu ja valgete riietega ning abi vajav õnnetuke hall ja kühmus.

Aga eelmisel suvel ühel pärastlõunal, kui ta nagu harilikult mööda koridore vuhkis, kuulis ta muusikat. Ta jäi seisma, sest see oli sama seitsmekümnendate-kaheksakümnendate muusika, mida temagi kuulas, ja kui ta oli teinud kindlaks, et see kostab tolle varadementse mehe palatist, jõudis Knut esimest korda tõeliselt arusaamisele, et ta võiks vabalt seal ise elada.

Ta sai hästi läbi tolle mehega, kes võis selguseperioodil vestelda ükskõik millest nagu iga teine. Et luua võrdsuse illusiooni, oli Knut isegi naljatanud, et tema kui vaene kirjanik on päris kade, et mõnda peab riik üleval ja söödab kolm korda päevas.

Muidugi ei kadestanud ta vähimalgi määral toda meest, kes öösiti meeltesegaduses oma endist elu otsides koridorides ringi traavis. Ega pidanud teda ka endaga võrdseks. Kuni päevani, mil ta seisis koridoris ja kuulis tolle palatist Depeche Mode’i lugu «Enjoy the Silence».

Knut tegi ära valved, mida oli lubanud teha, aga pärast enam telefonile ei vastanud, kui hooldekodust helistati.

Nüüd peab ta varsti sinna helistama ja teab seda juba märtsi keskpaigast saadik, kui selgus, et talle loometöötoetust ei eraldatud. Aga seni ajab ta sõrad vastu ja Lillehammeri honorariga saab ta hooldekodu veel tubli nädala jagu edasi lükata.

Lillehammeris võib ta pealegi tunda, et kuulub kultuuriellu, seal võib lükata midagi liikuma ja saada ehk kirjutamiseks särtsu juurde.

Tema ainus lootus on anda välja uus raamat ja paluda kirjastuselt avanssi. Sest kuigi tema raamatuid enam kuigivõrd ei osteta, soetab kultuurinõukogu alati teatud hulga eksemplare raamatukogudele ja õppeasutustele, ja mis kõige tähtsam: uus raamat oleks signaal kõigile loometöötoetuste komisjonidele, et Knut A. Pettersen kirjutab jälle, Knut A. Pettersen on endiselt tegus, ei ole veel dementne, ei ole veel surnud.