:format(webp)/nginx/o/2023/08/09/15510816t1hb30b.jpg)
Elly Griffithsi teos «Viirastusväljad» jutustab loo jahmatavast avastusest, II maailmasõja ajal alla kukkunud lennukist, mille kokpitis istub laip. Ehmatav olukord viib arheoloog Ruth Galloway ja peainspektor Harry Nelsoni lahendama ühe iidse suguvõsa saladusi.
Rekordilises suvekuumuses avaneb ühele kopajuhile verdtarretav vaatepilt, kui põllumullast paljastunud lennuki kabiinist vahib talle vastu koolnu. Ruth Galloway mõistab kiiresti, et surnu ei saanud seda lennukit juhtida. DNA-analüüs näitab, et tegu on Fred Blackstockiga, kohaliku aristokraadiga, kes oli merel kadunuks kuulutatud. Kui tema sugulased avastusest kuulevad, näivad nad kummaliselt rahutud.
Uurimist raskendab USA telekompanii, kes soovib vändata dokumentaalfilmi Norfolki hüljatud lennuväebaasidest ehk «viirastusväljadest». Üks sellistest on ümber ehitatud seafarmiks, mida peab üks noorema põlve Blackstockidest. Kui filmimine pihta hakkab, märkab Ruth Fred Blackstocki matustel ringi hiilimas salapärast meest. Ja siis leitakse seasulust inimese säilmed. Kas uurijad leiavad mõrvari enne, kui algavad ähvardavad üleujutused?
Paljukiidetud ja oodatud Ruth Galloway sarja seitsmendas raamatus on pinget ja põnevust, kuiva huumorit ja riukalikke tegelasi.
Loe raamatust katkendit!
***
/nginx/o/2023/08/09/15510806t1h2a56.jpg)
Mõni minut hiljem sõidab Ruth juba mööda Hunstantoni maanteed, Phil kõrvalistmel. Ta ei mäleta, et oleks osakonnajuhatajat kaasa kutsunud, aga siin ta on, kirtsutab üürgava Raadio Nelja peale nina ja pärib, miks Ruth ei saa endale uut autot lubada. «Pealegi oli su raamat ju üsna menukas. Kas sul uue jaoks siis lepingut pole?»
Ruthi Lancashire’i väljakaevamiste teemaline raamat ilmus eelmisel aastal ja on teadusajakirjades tõesti kiitvaid retsensioone saanud. Menuki staatusest on aga asi kaugel ja pärast avanssi saadav honorar kergitab vaevu sissetulekut. Vähemalt oli ema raamatu üle uhke, mis on iseenesest väike ime. «Mulle see auto meeldib,» vastab ta.
«Roostepuru,» pobiseb Phil. «Osta õige mõni lahe Fiat 500. Shonal on ka jääsinine Fiat.»
Ruth kiristab hambaid. Fiat 500 on kahtlemata lahe ja Shonal on arvatavasti üks igast värvitoonist retrostiilis Bodeni kleidi juurde. Phili elukaaslane ja samuti UNN-i õppejõud Shona on tõenäoliselt Ruthi lähedasim sõber kogu Norfolkis, kuid see ei tähenda, et Ruth tahaks kuulata, kui lahe ja šikk ta on. Ruth on oma vana Renault’ga täiesti rahul, tänan väga. Ja kes üldse Phili arvamust küsis?
Põld hakkab juba kaugelt paistma. Ekskavaator kükitab kipakalt kallakuserval ja selle kõrval seisab kolm meest, kellest üks on isegi nii kaugelt vaadatuna eksimatult Nelson. Ruth pargib oma roostepuru värava äärde ja jalutab üle parkunud pinnase seltskonna poole. Phil tuleb kaasa, kaeveldes palavuse ja inimeste üle, kes on niivõrd isekad, et ei vaevu endale kliimaseadmega autot ostma.
Nelson märkab Ruthi esimesena. «Siin ta ongi. Miks sa Phili kaasa vedasid?»
Ruthile meeldib, et ta just nii küsis. Phil arvaks kahtlemata, et tema vedas Ruthi kaasa. «Ta ei tahtnud lõbust ilma jääda. Kas see ongi?»
Küsimus on tarbetu. Kolmveerand tiiba ja pool kokpitti turritavad madalas süvendis mullast välja.
«Ameeriklane,» teab Nelson öelda. «Tähistest on näha.»
Ruth heidab talle kiire pilgu. Ta usub, et Nelson võis olla täpselt selline poiss, kes koguks teise maailmasõja hävituslennukite mudeleid.
«Siin lähedal asus üks Ameerika lennuväebaas,» mainib teine mees. «Lockwell Heathis.» Ruth tunneb mehe ära. See on Edward Spens – kohalik kinnisvaraarendaja, keda Ruth on ühe varasema juhtumi ajal juba kohanud. Spens on pikk ja nägus ning tema võimukust pisendab veidi vaid tõsiasi, et seljas on tal tenniseriided. Kolmas mees, kes kannab teksaseid ja räpast jalkasärki, seisab veidi eemal, tahtes justkui mõista anda, et tema pole süüdi. Ruth oletab, et see on ekskavaatorijuht.
Ruth uurib segipaisatud maad. Muld on kergelt sinaka varjundiga. Ta kükitab, võtab peotäie mulda ja nuusutab seda vargsi.
«Mis sa teed?» küsib Phil kohe. Kardab ilmselt, et Ruth valmistab talle piinlikkust.
«Kütus,» ütleb Ruth. «Tunnete lõhna? Ja vaadake neid sinakaid triipe. See on roostetanud alumiinium. Kas teil oli aimu, et siin võib lennuk olla?»
Vastamise võtab enda peale Edward Spens. «Kaua aega tagasi leidsid lapsed põllult mootorijuppe, kui ma ei eksi. Aga keegi ei tulnud selle pealegi, et siia võib olla maetud peaaegu terve lennuk.»
Ruth pöörab pilgu kokpitile. Kuigi roostes ja lömmis, näeb see üllatavalt terve välja ning lebab horisontaalselt kraatri keskel. Ruth pole mingi geomeetriaekspert, aga kas alla kukkunud lennuki nina ei peaks teravama nurga all olema?
«Kus surnukeha on?» küsib ta.
«Istub kokpitis,» vastab Edward Spens. «Ehmatas vaese Barry päris ära, uskuge mind.»
«Paganama lendurimüts ka peas,» pomiseb Barry.
Ruth toetab põlve maha ja piilub kokpitiaknast sisse. Ta saab aru, miks Barry sedasi ehmatas. Piloodiistmel istub koletu nahkjas kuju, kellel on veel mundri riismedki ümber, nagu mõnes kohutavas naljas hilinenud lennu kohta. Kolju peal seisab müts – kangas on peaaegu olematuks mädanenud, kuid nokk seisab uhkelt püsti.
Ruth laseb end kandadele kükki.
«Veider,» ütleb ta endamisi.
«Mis on veider?» küsib Nelson.
Meestest ainsana ei paista palavus teda piinavat, kuigi seljas on tal tavalised tööriided – sinine avatud kaelusega särk ja tumedad püksid. Ruthile, kes pole teda juba mõne nädala näinud, tundub mees peaaegu solvavalt heas toonuses, justkui oleks lennukisse maetud surnukeha leidmine tema lemmikviis, kuidas suvepäeva veeta. Huvitav, kas ta sõidab sel suvel ka puhkusereisile? See on Nelsoni elu teine pool, millest Ruth ei tohi õieti midagi teada.
«Muld on kobe,» vastab Ruth, «nagu oleks siin hiljuti kaevatud.»
«Muidugi on siin kaevatud,» torkab ekskavaatorijuht. «Ma panin siit ju oma kuradi kopaga läbi, või mis.»
Spens astub sammu eemale, nagu tahaks end sellisest kõnepruugist distantseerida, aga Ruthi solvamiseks läheb tööolukorras enamat vaja.
«Mulda on liigutatud sügavamates kihtides,» selgitab ta. «Ilm on palav ja vihma pole eriti tulnud. Eeldaks, et osakesed on tihedamalt koos. Ja üks asi veel. Pinnas on savine, aga sügavamal on kriidikihid. Kriidis säilivad ainult luud, kuid sellel luustikul on nahariismeid küljes. Vaadake.»
Nelson kummardub lähemale. «Nagu sellele teisel laibal, mille sa leidsid. Tollel Saltmarshi omal.»
Ruth vaatab talle otsa. «Jah. Nahk säilib peamiselt turbarabast leitud laipadel, aga nii kriidises pinnases mitte. See on ka imelik, kuidas piloot istub, käed juhtkangile asetatud, nagu oleks ta siia sätitud.»
Ruth küünitab lähemalt vaatama. Ta ei taha enne midagi puudutada, kui saab korraldada korralikud väljakaevamised. Selja taga kuuleb ta Nelsonit Spensile ütlevat, et see põld on nüüd kuriteopaik.
«Vaadake,» ütleb Spens oma kõige usalduslikumal häälel, «meil on selg vastu seina. Selle koha arendamine on niigi paksu verd tekitanud ja ma tahan, et maa võimalikult kiiresti siledaks aetaks.»
«Pole parata,» vastab Nelson. «Pean kriminalistid kohale kutsuma ja doktor Gallowayl kulub laiba väljakaevamiseks vähemalt päev. On ju, Ruth?»
«Kriminalistid?» kordab Spens. «Kas te väheke üle ei pinguta? Tähendab, vaene sell põrutas ilmselt lennukiga põllule puruks, aga see juhtus sõja ajal seitsekümmend aastat tagasi. Maandus ilmselt kriidikarjääri ja mattus maalihke või muu taolise alla. Siin pole ju mingit kuritegu ollagi.»
«Selles te kahjuks eksite,» sõnab Ruth ja tõuseb püsti.
«Mis mõttes?» küsib Spens haavunud toonil.
«Minu arvates toimus siin kuritegu.»
«Mida sa sellega mõtled, Ruth?» küsib Phil, hääles vihje, et tema asuks pigem kohaliku tööstushiiu kui kolleegi poolele.
«Keset surnu laupa on kuuliauk,» vastab Ruth.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)