LUGEMISSOOVITUS ⟩ Kalle Käsper läheb ülejäänud maailmaga sageli nugade peale

KALLE KÄSPER Foto: Toomas Huik

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugemiseks Kalle Käsperi esseekogu «Igaviku igavus. Valik esseid kirjandusest».

Vähe on meil kirjanikke, kes ühel teisel või kolmandal põhjusel venekeelse kultuuriruumiga sedavõrd sügavat suhet on hoidnud ja/või tekitanud, et tos keeles ka kirjutanud. Ja mitte niisama, vaid piimaga. Ehk põhjalikult. Jaan Kaplinski lõpuaastate pöördumus meenub, ning mõistagi siin, ent siiski ka sinna sündinud autorid – Ivanov, Kotjuh, Filimonov… terve plejaad tegelikult.

Foto: Apollo

Kalle Käsper on kuidagi omaette. Ta on oma venekeelsusest (õigemini vene keelde tõlgitud maailmakirjanduse raamaturuumi sulandumisest) ka varem kirjutanud, ent selgesti on ta nii eesti kirjanik kui ka Eesti kirjanik. Siinse raamatu puhul ei ole üldse tähtis, kas algupärane tekst on loodud eesti või ladina või itaalia või saksa või prantsuse või läti või, jumal hoidku, vene keeles. Jutt on see kooruke, õpetus on see iva.

Kalle Käsper armastab kirjandust ja kultuuri. Mitte kõike, oh ei. Ta võib minna ja ongi sageli läinud vägagi nugade peale kogu ülejäänud maailmaga. Temas on rüütellike aegade võitluslikkust, veendumust ja usku, arusaamisvõimetust ja iha ikkagi mõista. Väga vana kooli jõuline intelligent ning looja, kellega tihtipeale väga paljudel teemadel nõustuda ei oska, ent kelle mõttekäikude lugemisest loobumine oleks suur viga. Siin raamatus tuletab Käsper meelde tohutu hulga teoseid, mida tänapäeva lugeja lambist üles ei leiaks, ent mis tasuvad lugemist. Tostap soovitan Kalle Käsperi kaudu veel paljut muud – Shakespeare’i, Maupassanti. Asimovit, vähemalt paartkümmet veel.