Iga seitsmes noor kogeb vaimse tervise probleeme: mida ette võtta?
20. august 2023, 17:30
/nginx/o/2023/08/20/15535493t1had27.jpg)
Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel kogeb globaalses vaates iga seitsmes 10–19-aastane noor inimene vaimse tervise probleeme ning 15–29-aastaste noorte surmapõhjuste hulgas on endalt elu võtmine neljandal kohal.
Noorte ja täiskasvanute gestaltpsühhoterapeut Merit Lage kirjutab raamatu «Optimistlik laps» eessõnas, et Eestis räägitakse nii laste ja noorte kui ka täiskasvanute vaimse tervise, sealhulgas meeleoluhäirete (depressioon, ärevushäired) puhul rohkem varase märkamise olulisusest. Vaimse tervise kirjaoskus seisnebki ühelt poolt märkamises ja märkamisele järgnevas tervenemist toetavas tegevuses. Peaaegu üldse ei räägita aga vaimse tervise kirjaoskuse veelgi olulisemast tahust: ennetamisest. Ennetamine on rutiinne ja mõtestatud tegevus.
Aasta aastalt abitust kogevate noorte hulk suureneb
2015. aastal Eesti-Rootsi vaimse tervise ja suitsidoloogia instituudi (ERSI) Eestis tehtud uuringust selgub, et viiendik õpilastest tunneb, et elu ei ole elamist väärt ning tõsiseid surmamõtteid on mõelnud üle kolmandiku õpilastest. Samas selgus, et Eesti oli elu jooksul sooritatud tahtlike enesevigastuste poolest uuringus osalenud riikide lõikes kolmandal kohal (32,9%). Sealjuures ainult väike osa (1,5%) õpilastest oli saanud ravi.
Noortel on elus kolm peamist tugisammast – kodu, kool ja sõbrad. Depressiooni sattunud laste ja noorte abistamine on mitmemõõtmeline (pere, kool, eakaaslased, keskkond, eneseabi) protsess. Uuriti ka õpetajate vaimse tervise alast kirjaoskust ning leiti, et see ei ole rahuldav. Uurijate meeskond kriipsutas alla vajadust tõsta õpetajate ja vanemate teadlikkust enese- hävitusliku käitumise varase märkamise ja esmaabi suhtes, soovituslikult võiksid vaimse tervise õppused olla regulaarsed.
2022. aastal Tervise Arengu Instituudi ja Tartu Ülikooli Eesti rahvastiku vaimse tervise uuringus ütles märkimisväärne hulk vastajaid vaimse tervise probleemidest kõneldes kas «ei usu, et miski aitaks», «ei tea, kuhu pöörduda» või oodati probleemide lahenemist iseenesest. Abivõimaluste leidmise takistusi märkisid palju rohkem need, kes olid depressiooniriskis või tundsid koroonakriisiga seoses tavalisest suuremat stressi. Seega, kui inimene juba kogeb meeleolulanguse märke, väheneb paljudel usk abi otsimise või eneseaitamise võimalusse veelgi.
Lage töötab viimased 10 aastat psühhoterapeudina noorte ja täiskasvanutega. «Minu kogemuse järgi suureneb aasta-aastalt noorte hulk, kes teismeikka jõudes kogevad abitust, üksildust ja lootuse kaotust endas ja end ümbritsevate muutustega toime tulemisel. Abitust, hirmu ja lootusekaotust kogevad ka paljud nende laste ja noorte vanemad,» nendib ta.
Ennetustegevuse üks võtmeoskusi on täiskasvanute enesereflektsioon
Lage märgib, et ennetustegevuse üks võtmeoskusi on täiskasvanute eneserefleksioon sellistes olukordades, kus noor või laps kogeb ebaõnnestumist, läbikukkumist või muid negatiivseid tundeid. Paljud täiskasvanud proovivad selliste kogemuste tekkimist lastel ja noortel vältida, hajutada ja nende kogemuste tähendust vähendada. Ebameeldivate tunnete vältimise soov on loomulik, eriti kui asi puudutab lapsi. Samas pidevalt ebaõnnestumistunnet vältides on lastel raske kogeda, et nad saavad millegagi hakkama ja
on osavad. Ebaõnnestumised on vajalikud, selleks et jõuda õnnestumisteni. Halba enesetunnet on võimalik ära kasutada, et õppida elust rõõmu tundma ja pääseda abitusest.
Lage usub, et täiskasvanutel on vaja oskust, kuidas õpetada lapsi ebaõnnestumise kogemusi endale lahti seletama selliselt, et säiliks optimistlik vaade endale ja soov katsetada teisi viise raskuste ületamiseks.
Lage ütleb, et Martin Seligmani, Jane Gillhami, Karen Reivichi ja Lisa Jaycoxi kirjutatud raamat «Optimistlik laps» sobib kõigile, kes puutuvad kokku laste ja noortega alates sünnist kuni teismeea lõpuni: lapsevanemad, õpetajad nii koolis kui ka lasteaias, treenerid, juhendajad, noorsootöötajad.
Lage selgitab, et autorid andsid raamatu «Optimistlik laps» esmakordselt välja 1995. aastal. Raamat põhineb kognitiiv-käitumusliku teraapia põhimõtetel ja autorid on loonud sellest ennetusliku vahendi, mis aitab mõtlemist ja uskumusi jälgida ja tuvastada ning seejärel kahtluse alla seada ning valida hakkama saamist ja enesekindlust toetavamad mõtte- ja seletusviisid.
2003. aastal loodi Martin Seligmani eestvedamisel Pennsylvania ülikooli juurde positiivse psühholoogia keskus, mis tegutseb Seligmani juhtimisel siiani. Keskus tegeleb peamiselt positiivse psühholoogia alaste uuringute, kraadiõppe ja haridusprogrammide loomisega. Seligmani peetakse positiivse psühholoogia isaks, ning tema õpilane Karen Reivich, kes on ka käesoleva raamatu kaasautor, jätkas positiivse psühholoogia radadel näiteks ka säilenõtkuse teema uurimisega.
««Optimistlik laps» põhineb kognitiivkäitumusliku teraapia põhimõtetel, kuid see sobib lugemiseks kõigile, kellel pakub huvi positiivne psühholoogia, edasiviiv ja jätkusuutlik suhtu- mine ellu, elurõõm ja selle õpetamine lastele ja noortele,» soovitab Merit Lage.