ARMASTUSE KEEMIA ⟩ Nagu Marie Curie, kes ilmus laulatusele laborikitlis

Marie Curie ja tema abikaasa Pierre. Foto: AP/Scanpix

Neuroteadlasest Ali Hazelwood on plahvatusliku tähelennuga kirjanik, kes on sündinud Itaalias, kuid elab ja töötab praegu Ameerikas. Tema esimene romaan, vastupandamatult vaimukas «Armastuse hüpotees», hakkas kohe pärast ilmumist TikTokki ja edetabelite esikohti vallutama. Tegu on 2022. aasta loetuima raamatuga ja Goodreadsi lugejate ühe kiidetuima armastusromaaniga. Värske teose, humoorika ja romantilise «Armastuse keemia» keskmes on teadlane, kelle uus ametikoht tähendab koostööd vihavaenlasega – ja tulemused on plahvatuslikud.

Bee Königswasser järgib igapäevaelus lihtsamast lihtsamat põhimõtet. Ta küsib endalt: mida teeks Marie Curie? Kui NASA kutsuks ta kaalukat projekti juhtima, ei kõhkleks Marie hetkegi.

Ent tänapäevase füüsika ema ei pidanud jagama maid sellise tegelasega nagu Levi Ward. Ei saa salata, et Levi on oma tumedate juuste ja läbitungiva pilguga üksjagu meelierutav. Samas näitas Levi juba doktoriõppe ajal väga selgelt, mida ta Beest arvab – verivaenlased võiksid töötada eraldi galaktikates, mis on teineteisest hästi kaugel. Aga kui töövahendid kohale ei jõua ja kolleegid on loiud reageerima, võiks Bee vanduda, et Levi leebub: tuleb appi, toetab ta ettepanekuid … neelab teda nende roheliste silmadega.

Ootamatu tähelepanu paneb Bee neuronid ägedalt sähvima. Aga kui saabub aeg päriselt tegutseda ja Levile oma tunnetest rääkida, on oluline vaid üksainus küsimus: kas ta julgeb midagi ette võtta?

Loe raamatust katkendit!

***

MINU KÕIGE LEMMIKUM tühiteadmine terves maailmas: doktor Marie Skłodowska-Curie ilmus omaenda laulatusele, seljas laborikittel.

Tegelikult on see päris vinge lugu: Pierre Curiega viis ta kokku üks kaasteadlane. Kohmetult möönsid nad, et on teineteise teadustöid lugenud, ripsutasid tiiba, kummalgi ees katseklaasitäis vedelat uraani, ja veel samal aastal palus Pierre ta kätt. Marie aga oli Prantsusmaale tulnud vaid ülikoolikraadi omandama, niisiis pidi ta Poolasse tagasi sõitma ja lükkas Pierre’i abieluettepaneku vastumeelselt tagasi.

Oi-oi.

Ali Hazelwood, «Armastuse keemia». Foto: Raamat

Lavale astub Krakówi ülikool, selle loo kurikael ja tahtmatu armastusjumal, kes ei andnud Mariele ülikooli juures korralikku töökohta, sest ta oli naine (braavo, Krakówi ülikool). Alatu nüke, teadagi, aga õnneks juhtis see Marie otsejoones tagasi Pierre’i armuküllaste ja veel mitte radioaktiivsete käte vahele. Kaks kaunist teadusnohkarit abiellusid 1895. aastal ja Marie, kes ei ajanud tollal raha just roobiga kokku, ostis endale pulmakleidi, mis oli piisavalt mugav, et sellega iga päev laboris töötada. Tubli tüdruk, igatahes oli tal kainet mõistust.

Muidugi pole lugu enam kaugeltki nii ilus, kui kiirkorras nii umbes kümme aastat edasi kerida, sest siis jäi Pierre tõlla alla, jättes Marie ja kaks tütart üksipäini maailma maha. Suumige aastasse 1906, kus on loo tõeline moraal: ei tasu mõelda, et inimesed jäävad alatiseks sinu juurde. Ühel või teisel viisil kaovad kõik. Võib-olla libisevad nad ühel vihmasel hommikul rue Dauphine’il ja hoburakendiga tõld lömastab nende kolju. Võib-olla lasevad nad end tulnukatel röövida ja haihtuvad ilmaruumi otsatusse avarusse. Või siis seksivad su parima sõbrannaga ja seda pool aastat enne teie pulmi, nii et oled sunnitud pulmad ära jätma ja kaotad broneeringute pealt tonnide viisi sulli.

Tõesti – piiriks on vaid taevas.

Seega võiks öelda, et kurikael Krakówi ülikool polegi teab kui suur lurjus. Ärge saage minust valesti aru: mul on vahva silme ette manada, kuidas doktor Curie tantsiskleb valsisammul Krakówisse tagasi, stiilselt nagu filmis «Kaunis naine», seljas pulmakleit-kaldkriips-laborikittel, viibutab oma kaht Nobeli auhinna medalit ja hüüab: «Suur viga. Suur! Hiiglama suur!» Ent tõeline kurikael, see, kes pani Marie nutma ja öösiti lage tuiutama, on kaotus. Lein. Inimsuhete ebaloomupärane kaduvus. Tõeline kurikael on armastus: ebastabiilne isotoop, mille aatomituum tegeleb pidevalt spontaanse lagunemisega.

Ja pääseb alati karistamatult.

Teate, mis on tegelikult usaldusväärne? Mis doktor Curied kõikide eluaastate jooksul iial, iial ei hüljanud? Isiklik uudishimu. Avastused. Saavutused.

Teadus. Teadus on see, millele saab toetuda.

Mis on põhjus, miks ma rõõmust kriiskan, kui NASA annab mulle – mulle! Bee Königswasserile! – teada, et olen valitud juhtivaks töötajaks uurimisprojektis BLINK, mis on neil neurotehnika valdkonnas üks kõige prestiižsemaid. Oma imepisikeses ainsagi aknata kabinetis Riikliku Terviseinstituudi Bethesda ülikooli­linnakus kriiskan ma valjusti ja rõõmuküllaselt. Ma kriiskan, mõeldes tulemuslikkust suisa vapustavalt suurendavatele tehnilistele võimalustele, mis minu käsutusse antakse, et saaksin konstrueerida vahendeid ei kellelegi teisele kui NASA astronautidele, siis aga tuleb meelde, et seinad on õhukesed nagu vetsupaber ja et kord esitas mu vasakpoolne naaber minu peale ametlikult kaebuse, sest kuulasin kõrvaklappe kasutamata üheksakümnendate naismuusikute alternatiivrokki. Seega siis vajutan endale käe suu peale, hammustan käeselga ja karglen nii vaikselt kui võimalik üles-alla, sisimas plahvatav elevus.

Mul on täpipealt selline tunne, nagu võis olla doktor Curiel, kui ta 1891. aasta lõpus viimaks Pariisi ülikooli vastu võeti: et (eelistatavalt mitteradioaktiivsete) teaduslike avastuste maailm on viimaks ometi käeulatuses. Igatahes on see mu elu kõige-kõige tähendusrikkam päev ja toob kaasa fenomenaalse nädalalõpu, mis on tulvil tähistamist. Tähistamise tipphetked on järgmised.

• Räägin uudist kolmele lemmikkolleegile ning me siirdume oma meelisbaari, kaanime mitu ringi sidruniga viinakokteile ja teeme kordamööda hirmnaljakalt järele seda, kuidas Trevor, meie inetu keskealine boss, palus meil temasse mitte armuda. (Akadeemilise maailma mehed hellitavad vist rohkesti pettekujutelmi – välja arvatud muidugi Pierre Curie. Pierre ei teeks seda ilma pealgi.)

• Värvin oma roosad juuksed punakaslillaks. (Seda pean tegema kodus, sest akadeemilise maailma nooremtöötajad ei jaksa juuksurisalongis käia; mu duširuum näeb juba välja nagu ükssarvikute tapamaja ja suhkruvatiaparaadi ristand, aga pärast pesukaruintsidenti – millest te, uskuge mind, ei taha midagi teada – ma üürikorteri tagatisraha enam nii ehk naa tagasi ei saaks.)

• Sean sammud Victoria’s Secretisse, ostan komplekti ilusat rohelist lukspesu ega luba endale süütunnet kulutuste pärast (olgugi sellest juba aastaid möödas, kui keegi mind ilma riieteta nägi, ja kui ma oma tahtmist saan, ei tule neid nägijaid veel niipea).

• Laadin alla programmi Couch-to-Marathon ehk «Diivanilt üles ja maratoni jooksma», millega olen juba mõnda aega mõelnud algust teha, ja käin esimest korda jooksmas. (Seejärel luukan oma ülemäärast ambitsioonikust kirudes koju tagasi ja langetan eesmärgi kähku algajatele mõeldud viie kilomeetri programmini Couch-to-5K. Uskumatu, et mõni inimene teeb iga päev trenni.)

• Küpsetan maiuspalu Finneasele, oma elatanud naabri samavõrd elatanud kõutsile, kes sätib end tihtipeale mulle külla, et süüa veel teinegi õhtueine. (Tänutäheks kisub ta ribadeks mu kõige lemmikumad Converse’i ketsid. Doktor Curie oli oma lõputus tarkuses tõenäoliselt koerainimene.)

 

Lühidalt – ma tšillin täiega. Ma ei vaju norgu ka siis, kui saabub esmaspäev. Kõik on ikka sama ja vana – katsed, labori töökoosolekud, söögiks Lean Cuisine ja joogiks kaupluseketi omabrändi mineraalvesi, mida oma töölaua taga andmete automaatanalüüsil toimida lastes eelnevalt augustatud LaCroix’ purgist tormakalt kurku vuhistada –, ent BLINK-i väljavaate valguses tundub vanagi uus ja põnev.

Ma ütlen ausalt: mind ajas juba iiveldama. Et vähem kui kuue kuu jooksul lükati mul neli granditaotlust tagasi, olin kindel, et mu karjäär on omadega ummikus – võib-olla koguni läbi. Iga kord, kui Trevor mu oma kabinetti kutsus, hakkasid mul käed higistama ja süda kloppima, sest olin kindel, et ta ütleb mulle, et mu aastast lepingut ei pikendata. Doktorikraadi saamisele järgnenud paar viimast aastat pole siiani olnud just lustipidu.

Nüüd aga on sellega ühel pool. Lepinguline töö NASA-s on hea võimalus karjääri teha. Lõppude lõpuks valiti mind välja armutu selektsiooniprotsessi käigus, jättes kõrvale kuldsed poisid, nagu Josh Martin või Hank Malik või koguni Jan Vanderberg, see jube tegelinski, kes räägib mu uurimistöödest nimme halvasti, just nagu tooks see talle olümpiamedali. Mul on olnud omajagu tagasilööke, päris hulgaliselt, aga pärast ligemale kaht aastakümmet, mille jooksul inimaju on olnud mulle kinnismõtteks, olen omadega siinmaal: minust sai projekti BLINK juhtiv neuroteadlane. Hakkan välja töötama vahendeid astronautidele, vahendeid, mida nemad hakkavad kasutama kosmoses. See on mu pääsetee Trevori seksistlikust ja kleepjalt higisest haardest. See on see, mis võimaldab mulle pikaajalise lepingu, päris oma labori ja omaette uurimissuuna. See on pöördepunkt mu töises elus – mis on ausalt öelda ainuke elu, millest ma vähegi hoolin.

Olen mitu päeva ekstaasis. Olen elevil. Olen ekstaatiliselt elevil.

Siis, esmaspäeval kell 16.33, kõlab mu meilipostkastist kõll: NASA-lt on sõnum. Loen meilist selle inimese nime, kes hakkab koos minuga projekti BLINK juhtima, ja ühtäkki pole ma enam ei üht, teist ega ka kolmandat.