Arenguromaan, mis jääb veel pikaks ajaks sinuga
/nginx/o/2023/03/29/15225281t1hc31d.jpg)
Rosa Liksom «Väil» jutustab teismelise tüdruku vaatenurgast, kuidas too koos lehmakarjaga Lapimaa kodutalust sõja eest Rootsi pageb, samuti sealsest põgenikuelust ja laastatud kodumaale tagasipöördumisest. Nagu mu lemmikraamatus, teekond sinna ja tagasi, aga erinevalt Bilbost ei teadnud romaani peategelane ei minnes ega tulles, mis teda ees ootab.
Sügis 1944 - suvi 1945, Lapimaa. Sõda on jõudnud põhja, inimesed evakueeruvad üle piiri Rootsi, hüljates oma kodutalud. Väärisasjad on ära peidetud või maha maetud. Loomi ei taheta aga maha jätta. Teismelise peretütre hooleks jääb toimetada lehmakari teisele poole Väila ehk Tornio jõge. Tal on abiks Katri, kes sündis Karjalas ja on juba korra pidanud kodu maha jätma ning sõja eest põgenema. Rännak pole kergete killast ega lõppe loomadele turvalise koha leidmisega, vaid tüdruk asub uuesti teele, põgenike seast oma perekonda otsima.
«Väil» on kirjutatud ja tõlgitud murdekeeles, mis oli alguses väga harjumatu ja võttis lugemistempot maha. Kuna peatükid on lühikesed, oli hea kohanemispause teha. Kusjuures sõnu, mida ma ei mõistnud, olid vaid mõned üksikud, näiteks «lota», mille kohta seletav sõnaraamat teadis, et nii kutsuti omaaegse Soome naiskodukaitse liikmeid. Umbes poole peal võõristus hajus ja lasin ühe jutiga lõpuni välja, nautides varjundeid, mida teistsugune kõnepruuk tekstile andis. Kogu lugemiselamust rikastas veelgi tausta avav tõlkija lõppsõna.
Selles on midagi erilist, kui istud oma mugavas toas pehmel diivanil ja loed, kuidas keegi läbi sügisese Lapimaa rühib ning igasuguse ilmaga öid lageda taeva all veedab. Noor tüdruk kogeb teel igat sorti kaotusvalu ning kohalike põlgust, aga ka vabadust, mis tuleneb ringi rändamisest, ja võõraste inimeste lahkust. See ei ole ainult koledust, häda ja viletsust täis lugu, vaid kujutab tütarlapse iseseisvumist, tema unistusi ja mõtteid, esimesi kogemusi armastusega.
«Väil» on tulvil mõjuvaid stseene, mis jäävad minuga kauaks - praamilt vette kukkunud vasikas, põgenikele korraldatud tervisekontroll, tühja kõhu leevenduseks söödud seened, magaja suhu sattunud konn, külatüdruku esmakohtumine apelsiniga, külmad ja kõledad laagrid. Mõned neist olid südantlõhestavad, aga kuna peategelane ise lihtsalt nendib, kuidas asjad on, muutumata ülearu emotsionaalseks, ei teinud seda ka mina. Olgugi, et teemad on rasked, ei ole raamat pealiskaudne pisarakiskuja.
Kõige rohkem pani raamat mind mõtlema sellele, kuidas tänapäeva inimene on kaotanud sideme loodusega, ja ühtlasi aasta alguse poole loetud «Tuleviku loodusloole». «Väila» peategelane teab täpselt, et loodust tuleb kuulata ja austada. Muidugi mängivad teekonnal suurt rolli maastik ja ilm, aga tüdruk teadvustab endale isegi putukaid ning tal on väga eriline side oma kariloomadega. Oli väga liigutav lugeda, kuidas neiu karjast iga lehma iseloomuga arvestas ja neid julgustas. Hiljem, kui ta oli inimeste keskel, otsis ta seltsi ja lohutust hoopiski rotilt. Romaan oleks mind murdnud, kui Aikiliga oleks midagi juhtunud, aga tema saatus jäi õnneks lahtiseks.