«Mu südames on nii meeletu valu, et seda on kohati võimatu taluda»

Foto: Shutterstock

Ajalooliste romaanide poolest tuntud Fiona Valpy uutest algustest kõneleva sarja esimene raamat «Valgus viinapuude vahel» viib lugeja Lõuna-Prantsusmaa romantilise veinipiirkonna päikesesärasse.

Gina Londoni elu on kildudeks: ta on kaotanud isa, töökoha ja sarmika, ent truudusetu elukaaslase. Kui sureb ka tema armastatud tädi, avaneb Ginale ootamatult uus võimalus: tädi Liz on pärandanud talle oma kauni, kuid töökäsi vajava maja Bordeaux’ veinipiirkonna südames.

Prantsusmaa lummavas maakohas leiab naine eest sooja ja kokkuhoidva kogukonna. Ta võtab vastu tööotsa viinamarjaistanduses ning hakkab end vanas ja võluvas majas juba koduselt tundma, kui avastab ammuse saladuse, mis paneb teda kahtlema inimeses, keda ta üle kõige usaldas.

Enne kui Gina elu ka siin kildudeks pudeneb, toob tormituul ta teele Cédricu ning peagi taipab Gina, et ta ei imetle ainuüksi Cédricu ehitajaoskusi. Kas olukorras, kus kõik kallid inimesed on Gina maha jätnud või reetnud, annab lagunemisohus vana maja talle siiski julguse oma süda taas armastusele avada?

Loe raamatust katkendit!

***

Fiona Valpy, «Valgus viinapuude vahel». Foto: Raamat

Loobun lüüasaamist tunnistades katsetest teha kilukarbisuuruses praamikajutis igahommikusi Pilatese harjutusi. Niipalju siis tervislike eluviiside lubadusest, mille pärast Edist lahkuminekut endale andsin. Lähen hoopis tekile jalgu sirutama ja vaatama, kuidas Saint-Malo hommikusest udust nähtavale ilmub. Hingan tekil edasi-tagasi kõndides sügavalt sisse mereõhku, et pea eesseisvaks pikaks autosõiduks selgemaks saada.

Öösel, kui praam La Manche’i väina ületades kõikus ja õõtsus, ei saanud ma koikul lebades sõba silmale. Mu peas keerlesid mõtted Edist, alanduselained matsid mu taas enda alla. Ed ja Camilla. Naine, kellega Edil on olnud armuafäär. Tuleb välja, et mitu kuud. Ja kellega Ed nüüdseks koos elab. Sujuvalt. Olles oma kodinad kokku pakkinud ja eelmisel nädalal minu juurest välja kolinud. Kuue päeva eest. Ja kuue üksildase unetu öö eest, mis on veninud minutite ja sekundite pikkuseks haigutavaks kuristikuks. Jumal tänatud, et mind ootas ees tööreis Prantsusmaale uute veinidega tutvuma. Just see, mida vaja, et viia mõtted muudele radadele.

Jõuan parasjagu teki teisest otsast tagasi, kui praam liugleb kajakate tervituskisa saatel sadamabasseini. Võtan oma kotid ja lähen reisijate summast kantuna praamisügavusse autotekile.

 

 

«Ma armastan oma tööd,» laulan ma endamisi. Autoraadio on keeratud Prantsuse jaamale, kus mängitakse nii kohutavat popmuusikat, et see mõjub heana, ning võtan kursi lõunasse viivale kiirteele. Ma töötan sisseostjana Wainrighti nime kandvas veine importivas ja turustavas ettevõttes, millel on Sussexi ja Hampshire’i väikelinnades käputäis veinipoode. Sõidan paar korda aastas Prantsusmaale, et käia veinitootjate juures ja degusteerida uusi paljutõotavaid veine. See võib kõlada üsna glamuursena, ent tegelikkus on märksa proosalisem. Suurema osa tööajast istun Arundelis asuva veinipoe kohal paiknevas väikeses tolmuses kontoris arvuti ees. Korra kuus sõidan kõik meie veinipoed läbi, et hoida personali kursis viimaste veiniuudistega ja aidata neil klientidele degustatsioone korraldada. Ent minu töö kõrghetked on kaks korda aastas toimuvad sõidud üle La Manche’i Prantsusmaa veinipiirkondadesse. Seekord sõidan ma Loire’i ja sealt edasi Bordeaux’sse. Ja tööreisi lõppu võtsin ma paari päeva ­pikkuse puhkuse, et külastada oma lemmiktädi.

Õigupoolest on ta mu ainus tädi, aga kui mul ka oleks teisi tädisid, oleks ta mu lemmiktädi. Omal ajal oli ta üpris tuntud. Svingivatel kuuekümnendatel, kui ta endale oma fotodega nime tegi, sai temast omamoodi kuulsus. Tema kultusobjekti staatusesse tõusnud portreesid rokkstaaridest ja kunstnikest trükitakse endiselt aeg-ajalt ära (tänapäeval küll peamiselt koos kaasneva nekroloogiga). Aga seitsmekümnendate lõpus kolis ta Prantsusmaa sügavustesse, keeras Londoni elu glamuurile ja sagimisele täielikult selja ja temast sai omamoodi erak. Tal jätkus endiselt silma ilule, kuigi ta suunas kaameraobjektiivi kuulsustelt hoopis oma uut kodu ümbritsevale maastikule ning võttis vastu tellimustöid fotodele, mis illustreerivad raamatuid Bordeaux’ veinidest ning Lõuna-Prantsusmaa maastikust ja ürgsest loodusest. Pärast digifotode ajastu saabumist on ta kirg vaibunud, sest nagu ta ise ütleb, pole fotodes enam väljakutset ega kunstimeisterlikkust. «Üks ajastu on lõppenud.»

Ma ootan temaga kohtumist suure rõõmuga. Paar päeva tädi kaunis aias istumist on täpselt selline teraapia, mida ma praegu vajan. Tean, ta tahab, et ma räägin talle üksikasjalikult lahku­minekust Edist, ja et ta avaldab ägedat pahameelt selle üle, kuidas mind koheldi. Temapoolne solidaarsuse väljendamine aitab mu räsida saanud enesehinnangut tublisti tõsta ja Lizi vaimukus ja soojus teevad haigele hingele alati head.

Sõidan läbi Prantsusmaa põhjapoolse lauskmaa ja teeviit annab teada, et ma olen jõudnud Picardiesse. Autoraadiost kostavad paljude aastate tagused laulud ja mu tuju tõuseb pisut. Viimased kaksteist kuud on olnud rängad ja ma tunnistan, et kohati olen ma olnud omadega ummikus. Edi reetmist ja väljakolimist pole võimalik võrrelda isa surmaga möödunud aastal, mis oli mulle kohutav löök. Kaks ränka sündmust üksteise järel: lahkuminek kiskus leinast tingitud haava uuesti lahti. Mu südames on nii meeletu valu, et seda on kohati võimatu taluda.

Isa suri samamoodi, nagu oli elanud oma elu: vaikselt, härrasmehelikult, taktitundeliselt, vajudes mu vanemate Sussexi maakonna lääneosas asuva maja aias vaikselt kokku. Arstid selgitasid, et tegemist oli müokardi infarktiga. Nagu välk selgest taevast. Mitte keegi poleks saanud mitte midagi teha. Mulle helistades oli ema rahulik ja tasakaalukas nagu alati ja ema rahu ja enese­valitsus panid mind sugugi mitte esimest korda mõtlema, kui palju ta tegelikult isa üldse armastas. Vahel on raske uskuda, et ema ja Liz on õed: üks on väga soe, vaimukas ja boheemlaslik ning elab kuskil Prantsusmaa maakohas kaunis eraklikku elu, samas teine on vaoshoitud olemisega igati kombekas Sussexi matroon, kes armastab seltskondlikku bridži ja disainerikäekotte.

Puistasime isa tuha aianurka – kus meie krundi piir läheb üle põldudeks ja kust avaneb vaade South Downsi kriidiküngastele – pingi kõrvale, kus isale meeldis istumas käia. Vahel leidsin ta suveõhtutel, kui pääsukesed sööstsid pea kohal kõrgusesse, seal istumas ja vaatamas, kuidas taevas läks sinisest roosakaks ja edasi mustaks.

Pilgutan pisaratega võideldes silmi ja püüan end kokku võtta. On aeg keerata sisse bensiinijaama, et osta sarvesai ja tops kanget musta kohvi. Pärast unetut ööd ja varast starti kulub mulle enne ees ootavat pikka sõitu hädasti ära süst süsivesikuid ja kofeiini.

 

 

Olles nädala jooksul Loire’i põhjalikult läbi kamminud ja läbinud hõrkude veinide isetu otsimise käigus sadu miile, jõuan ma Bayesse, mis on Bordeaux’ regiooni kõige põhjapoolsem punkt. Kuigi Loire’i org on kaunis ja väärikas ning elanikud tunnevad nii piirkonna enda kui ka sealsete veinide üle õigustatult uhkust, meeldib minule selle reisi kahest regioonist rohkem Bordeaux.

Loire’i elegantsed lossid ja neid ümbritsevad hoolitsetud aiad on väga kaunid, ent Bordeaux’s on tunda rohkem söakust, sagimist ja otsusekindlust. Médoci regiooni premier cru veini­mõisates toodetakse kogu maailmas hinnatud hirmuäratavalt kalleid prestiižseid veine. Natuke maad ida pool maastik muutub ja kerkivad savi- ja liivakivimäestikud, kus paiknevad Pomerol ja Saint Émilion on paljude veinihuviliste palverännakute sihtpunktiks. Ent need kuulsad nimed räägivad kõigest pool lugu. Regioonis on palju väiksemaid veinimõisaid, mis moodustavad selle maailma veinitootmise jõujaama mootoriruumi.

Minu ülemus Harry Wainright tegeleb suurtest veinimõisa­test en primeur veinide sisseostmisega endiselt ise, mina aga kaevun Bordeaux’ regiooni vähem tuntud nurkadesse, et otsida välja tundmatud, kuid sellegipoolest suurepärased veinid, mille müügi­hind jääb vahemikku, mida saavad endale lubada ka normaalsed inimesed.

Veetnud veel ühe päeva autos, peatun ma täna öösel kunagises kaunis lossis, mis pakub chambres d’hôtes’i – öömaja hommikusöögiga. Mind tervitab lossi omanik, sundimatult šiki välimusega daam, kes juhatab mind mu tuppa. Kõrgetest luukidega akendest avaneb vaade majaesisele pargile, kus kasvavate väärikate kastanite pungadest on avanemas õrnrohelised lehed.

Tuba on sama elegantne nagu maja omanik. Kõrge karniisidega lae tõttu mõjub tuba raskest antiikmööblist hoolimata avarana. Poleeritud põrandalauad ja kallid, kuigi kulunud vaibad säravad loojuvas päikeses.

Enne kui ma jalutan külasse, et sealses väikeses restoranis õhtust süüa, võtan märkmiku ja tõmban voodil lebades maha ülesanded, mis mul on täidetud, ning loen läbi oma kirja pandud märkmed istanduste kohta, mida plaanin paaril järgmisel päeval külastada. Kaks neist on juba olemasolevad varustajad, nii et nende puhul on tegemist peamiselt viisakusvisiidiga, et suhteid säilitada ja veenduda, et viimaste aastakäikude veinid vastavad nõudmistele. Ent ühtlasi külastan ma ka paari uut veinitootjat eesmärgiga võimalikke uusi veine sisse osta. Panen kirja mõned mõtted, mida lisada degusteerimismärkmetesse, mis ma hiljem kokku kirjutan, ning tundes seejärel ootamatut nälga, võtan käekoti ja jaki, jooksen lossi suurejoonelisest trepist alla, tõmban raske välisukse lahti ja panen enda järel hoolikalt kinni.

Jalutades paarsada meetrit mööda kitsast teed külasse, tabab mind vastupandamatu soov, et isa oleks siin ja pakuks mulle üksildase õhtusöögi ajal seltsi.

Just isa õpetas mind veine hindama. Isa oli veinide asjatundja ja elukutselt veinikirjanik ning temast sai ühe veiniajakirja toimetaja, nii et veiniteemadel oli meie kodu õhtusöögilauas alati kindel koht. Isa innustas mind üsna noorelt maitstu kohta mõtteid väljendama, lasi mul tillukesi veinikoguseid suus ringi liigutada ja seejärel crachoir’sse sülitada. Mäletan lapsepõlvest, kui vaimustav oli vaadata, kuidas isa sülitas väga täpselt rihitud veinijoa süljenõusse võrratult ükskõikse elegantsiga, mis oli tegevuse enda tahumatusega nii täielikus vastuolus, et tõstis selle performansi tasemele.

Isa õpetas mind mõtlema iga veini erinevate maitsekihtide üle ja innustas mind maitsekogemust kirjeldama. «Ära häbene,» ütles ta. «Ei ole õiget ega valet. Tegemist on isikliku kogemusega. Sulle see kas meeldib või ei meeldi. Kui meeldib, siis miks? Kui ei, siis miks?» Ta võttis köögi maitseaineriiulilt peotäie purgikesi ja tõstis need üksteise järel mu nina alla. «Mõtle, mis lõhna sa tunned. Jäta meelde, see on kaneel. Ja see, mis lõhnab higiste sokkide moodi, on vürtsköömen – seda tajub sageli paljudes parimates veinides. Ja sellele lisaks pisut hobusesõnniku lõhna.» Mina itsitasin higiste sokkide ja hobusesõnniku peale mõeldes ja ema vangutas noomivalt pead.

Ent lõpuks viis isa antud haridus mu tööle Wainrighti firmasse, kus ma alustasin müügiassistendina, nägin vaeva ja teenisin välja edutamise kaupluse juhatajaks, sisseostja assistendiks ning lõpuks kahe aasta eest iseseisvaks sisseostjaks.

Söönud küla bistroos maitsva õhtusöögi, sammun ma mõneti ettevaatlikult tagasi lossi poole. Kitsas külavahetee on kottpimeduses, aga taevas on selge ning teed valgustavad kuu ja tähed. Kujutan ette, kuidas isa, sama rahulik ja kindel nagu alati, kõnnib mu kõrval ja saadab mu turvaliselt tagasi lossi.