Kui elu annab yerba buena, valmista üks hea kokteil
:format(webp)/nginx/o/2023/08/23/15542803t1hc1d3.jpg)
Nina LaCour «Yerba Buena» kaardistab Sara ja Emilie käänulised eluteed, mis naised viimaks kokku põimivad. Olen varem lugenud kirjaniku noorteromaani «Meiega on kõik korras», aga mu ainus mälupilt sellest on lumme uppunud ülikoolilinnak. Seega ei osanud ma raamatust midagi oodata, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.
/nginx/o/2023/05/23/15340527t1h395c.jpg)
21. sajand, Los Angeles. Sara kaotas teismelisena tüdruksõbra ja lasi pärast seda kohutavat sündmust kodulinnast jalga. Peale mitmeid samavõrd jubedaid katsumusi jõudis neiu Los Angelesse, kus ta töötas end üles tunnustatud baaridaamina. Emilie ei ole oma kohta siin ilmas leidnud. Ülikooli lõpetamise asemel on ta korduvalt eriala vahetanud. Hetke ajel asub naine tööle lillepoes, mis viib ta lilleseadeid tegema Yerba Buena restoranile, kus ta kohtub Saraga.
Mis on Yerba Buena? See on Californias kasvav maitsetaim, see on raamatus oluline restoran, see on üks Sara kokteilidest ja komponent, mis joogi maitsed tasakaalu viib. Just see teema jookseb läbi terve romaani - kuidas elus, täpselt nagu kokteiliski, õiged koostisosad paika sättida, sidrunitest limonaadi teha. Ühe naise jaoks seisneb see enese avastamises. Teine on ennast justkui leidnud, kuid peab rahu tegema oma minevikuga.
Loo algus oli šokeeriv. Kiigatakse teismeikka, aga seal pole ei lusti ega lillepidu, vaid ühele hullule sündmusele järgneb teine. Ma ei olnud sellisteks jubedusteks üldse valmis, eriti kui kaanel seisab: «Meie ajastu armastuslugu». Oleksin ju võinud kohe eeldada, et tänapäeva armastuslugu on midagi keerulisemat. Kogu tegelaste omavaheline klapp jäi mu jaoks pigem teisejärguliseks, eriti kuna tunded tekkisid esimesest silmapilgust ja mind köitsid romaani juures ikkagi nende erinevad eluteed, head ja halvad otsused.