«Poisid pissisid võidu, kumb peale jääb, ja lõpuks otsustati, et olgu siis kaks juhti»

Neuroteadlasest Ali Hazelwoodi värske teose, humoorika ja romantilise «Armastuse keemia» keskmes on teadlane, kelle uus ametikoht tähendab koostööd vihavaenlasega – ja tulemused on plahvatuslikud.

Bee Königswasser järgib igapäevaelus lihtsamast lihtsamat põhimõtet. Ta küsib endalt: mida teeks Marie Curie? Kui NASA kutsuks ta kaalukat projekti juhtima, ei kõhkleks Marie hetkegi.

Ent tänapäevase füüsika ema ei pidanud jagama maid sellise tegelasega nagu Levi Ward. Ei saa salata, et Levi on oma tumedate juuste ja läbitungiva pilguga üksjagu meelierutav. Samas näitas Levi juba doktoriõppe ajal väga selgelt, mida ta Beest arvab – verivaenlased võiksid töötada eraldi galaktikates, mis on teineteisest hästi kaugel. Aga kui töövahendid kohale ei jõua ja kolleegid on loiud reageerima, võiks Bee vanduda, et Levi leebub: tuleb appi, toetab ta ettepanekuid … neelab teda nende roheliste silmadega.

Ootamatu tähelepanu paneb Bee neuronid ägedalt sähvima. Aga kui saabub aeg päriselt tegutseda ja Levile oma tunnetest rääkida, on oluline vaid üksainus küsimus: kas ta julgeb midagi ette võtta?

Loe raamatust katkendit!

***

Ali Hazelwood, «Armastuse keemia». Foto: Raamat

«Kas mäletad Levi Wardi?»

«Brennt da etwas – ah?» Telefonis on Mareike hääl pudrune ja unerambe, summutatud, sest levi on vilets ning vahemaa suur. «Bee? Sina või? Mis kell on?»

«Marylandis veerand üheksa, ja …» Arvutan ajavahe kähku välja. Mõne nädala eest oli Reike Tadžikistanis, aga praegu on ta … vist Portugalis? «… seal sinu juures kaks öösel.»

Reike poriseb, ägab ja oigab ning toob kuuldavale hulgaliselt muid häälitsusi, millega olen ülearugi tuttav, elanud oma elu ­esimesed kaks aastakümmet temaga ühes ja samas toas. Naaldun diivanikorjule ja ootan ära, kuni ta küsib: «Kes siis surnud on?»

«Keegi pole surnud. Nojah, keegi ikka, aga mitte ükski neist, keda meie tunneme. Kas sa tõesti magasid? Jäid haigeks? Kas ma peaksin kohale lendama?» Ma olen siiralt mures, et õde ei lusti hetkel klubis, ei uju paljalt Vahemeres ega kargle Ibeeria poolsaare metsas nõiasabatil. Öösiti magada pole kohe mitte üks raas tema moodi.

«Äh, ei. Raha sai jälle otsa.» Ta haigutab. «Päevasel ajal annan rikastele ärahellitatud portugali poistele eratunde, kuni saan niipalju kokku, et Norra lennata.»

Nii tark olen ma küll, et mitte küsida: «Miks Norra?», sest Reike vastus oleks lihtsalt: «Miks mitte?» Selle asemel käin välja: «Tahad, ma saadan sulle natuke raha?» Mitte et ma just rahas supleksin, eriti pärast seda mitmepäevast (ja nagu selgub, ennatlikku) tähistamist, aga mõne dollari saaksin ikka näpistada, kui enam eriti ei laristaks. Ega sööks. Paar päeva.

«No ei, tatikate vanemad maksavad hästi. Väkk, Bee, eile üritas üks kaheteistaastane mu tissi katsuda.»

«Rõve. Mis tegid?»

«Otse loomulikult lubasin tal näpud maha lõigata. Igatahes – kellele ma selle lõbu eest tänu võlgu olen, et mind nii jõhkralt üles aeti?»

«Palun vabandust.»

«Äh, ei sa palu midagi.»

Naeratan. «Äh, ei palu jah.» Mis mõtet oleks inimesega sajaprotsendiliselt ühesugust DNA-d omada, kui ei tohiks teda üles ajada, sest hädasti on tarvis lobiseda? «Mäletad, oli üks uurimisprojekt, millest ma rääkisin? BLINK?»

«See, mida sa juhid? NASA-s? Kus te rakendate oma udupeent ajuteadust ja ehitate udupeeni kiivreid, et udupeened astronaudid saaksid kosmoses paremini hakkama?»

«Jah. Sinnakanti. Nagu selgub, polegi ma juht, vaid pigem kaasjuht. Projekti rahastavad nii meditsiiniuuringute agentuur NIH kui ka kosmoseagentuur NASA. Poisid pissisid võidu, kumb peale jääb, ja lõpuks otsustati, et olgu siis kaks juhti.» Silmanurgast näen oranži välgatust – mu köögiakna välimisel aknalaual peesitab Finneas. Lasen ta sisse ja sügan tal kergelt pead. Kõuts näub hellalt ja limpsab mu kätt. «Levi Wardi mäletad?»

«Kas ta on mõni nendest, kellega ma kohtamas käisin, ja tahab minuga nüüd ühendust võtta, sest tal on tripper?»

«Mäh? Ei. Temaga tutvusin doktoriõppe ajal.» Avan kapi, kus hoian Whiskast. «Ta tegi minuga samas laboris oma inseneriteaduse doktorikraadi ja oli viienda aasta doktorant, kui mina alles alustasin …»

«Ah Wardass!»

«Jepp, just tema!»

«Mäletan! Ta oli ju … kuum? Pikk? Kena kehaga?»

Surun naeratuse maha ja valan Finnease kaussi kassitoitu. «Ma pole kindel, kuidas suhtuda fakti, et ainuke asi, mida sa mu doktorantuuriaegse vihavaenlase kohta mäletad, on see, et ta oli kuus jalga ja neli tolli pikk.» Doktor Marie Curie õed, tunnustatud arst Bronisława Dłuska ja haridusaktivist Helena Szalayowa seda küll meeles ei peaks. Kui nad pole just meestenäljas harpüiad nagu Reike – mispuhul seisaks see neil absoluutselt meeles.

«Ja kena kehaga. Peaksid uhke olema, et mul on mälu nagu elevandil.»

«Ja olengi. Nojah, igatahes sain nüüd teada, kes NASA-s minu kõrval see teine projektijuht on, ja …»

«Ei ole.» Reike tõusis nähtavasti istuli. Ühtäkki on ta hääl kristallselge. «Ei ole.»

«Jah, on.» Tühja kassitoidukotikest minema visates kuulen õe maniakaalselt lustakat kaagutamist. «Tead, sa võiksid vähemalt teeselda, et see ei paku sulle nii suurt lõbu.»

«Oh, võiksin küll. Aga kas ma seda ka teen?»

«Ilmselgelt mitte.»

«Kas sa hakkasid nutma, kui teada said?»

«Ei.»

«Kas sa tagusid pead vastu lauda?»

«Ei.»

«Ära sa mulle valeta. Kas sul on otsa ees muhk?»

«… No ehk hästi pisike.»

«Oh, Bee. Aitäh, Bee, et sa mu üles ajasid, et minuga seda erakordset uudist jagada. Kas Wardass polnud mitte see kutt, kes ütles sinu kohta, et sa oled sitaks kole?»

Seda ta ei öelnud, vähemalt mitte sellises sõnastuses, aga ma pahvatan nii valjusti naerma, et Finneas läkitab mulle ehmunud pilgu. «Uskumatu, et see sul veel meeles on.»

«Kuule, see ajas mind ikka täiega närvi. Sa oled sitaks kuum.»

«Sa ütled seda ainult sellepärast, et ma näen välja täpselt sinu moodi.»

«Mis sa kostad, ma ei pannud tähelegi.»

Ega see polegi otsast lõpuni tõsi. Jah, Reike ja mina oleme mõlemad lühikesed ning õblukesed. Meil on ühesugused sümmeetrilised näojooned ja sinised silmad, ühesugused sirged tumedad juuksed. Nunnutamise staadiumist oleme ammu välja kasvanud ja kahekümne kaheksa aasta vanuses pole meid raske teineteisest eristada. Kui arvestada veel seda, et kümne viimase aasta jooksul on mu juuksed olnud mitut erinevat pastelltooni, või mu armastust kehaneetide vastu, millele lisandub aeg-ajalt ka mõni tätokas. Rännuhimuline ja kunstikalduvustega Reike on meie pere tõeline vaba hing, aga ilma pealgi ei vaevuks ta oma vabameelsust ilmutama moeröögatuste abil. Sel puhul haaran teatepulga mina, eeldatavasti igav teadlane.

«Noh, oli siis tema või? Seesama, kes mindki kaudselt solvas?»

«Jepp. Levi Ward. Üks ja ainus.»

Kallan Finneasele kaussi vett. No päris sedasi nüüd ka ei olnud. Avalikult ei solvanud Levi mind kordagi. Aga see-eest varjatult …

Oma esimese kõne akadeemilises maailmas pidasin ma doktorantuuri teisel semestril ja võtsin seda väga tõsiselt. Õppisin terve kõne pähe, tegin PowerPointi esitlust kuus korda ümber, piinasin end koguni mõttega, milline peaks olema ideaalne riietus. Viimaks panin end harilikust kenamini riidesse ja Anniel, mu doktorantuuriaegsel parimal sõbrannal, tuli heast peast õnnetu mõte mulle Levi käest kompliment välja õngitseda.

«Eks ole, Bee näeb täna eriti kena välja?»

Arvatavasti oli see ainuke vestlusteema, mis talle pähe tuli. Lõppude lõpuks jahus Annie pidevalt sellest, kui müstiliselt nägus Levi oma tumedate juuste ja laiade õlgade ja selle huvitavalt eba­tavalise näo tõttu ikka on; kuidas ta sooviks, et Levi ei oleks enam nii tagasihoidlik ning kutsuks ta kohtama. Ainult et Levi ei paistnud vestlemisest kuigivõrd huvitatud. Ta uuris mind pingsalt oma läbitungiva pilguga roheliste silmadega. Kulus päris mitu viivu, kuni ta mu pealaest jalatallani üle vaatas. Ja siis ütles ta …

Mitte kui midagi. Absoluutselt mitte midagi.

Ta tegi vaid näo, mille kohta Tim, mu ekskihlatu, hiljem ütles, et see väljendas õudust, ja läks laborist välja, läkitanud mulle puise noogutuse ning null komplimenti – isegi mitte ühtainukest, kohmakat ja feiki. Pärast seda puhus doktorikool – kõikmõeldava keelepeksu kasvulava – asja suureks ja lugu hakkas omaenda elu elama. Tudengid rääkisid, nagu oleks Levi mu kleidi täis ropsinud; mind põlvili maas anunud, et ma endale paberkoti pähe tõmbaksin; et puhtast õudusest proovinud ta valgendit juues ajust kõik kustutada ja saanud selle tagajärjel parandamatuid neuroloogilisi kahjustusi. Püüan igast tühjast-tähjast mitte solvuda, ja täitsa lõbus oli ühtäkki justkui meemi sattuda, aga kõlakad olid nii üle võlli, et hakkasin mõtlema, et ehk olengi ma päriselt pelutav.

Ometi ei süüdistanud ma kordagi Levid. Ei pannud talle pahaks, et ta keeldust teesklemast, nagu peaks mind kütkestavaks. Või … nojah … mittepelutavaks. Lõppude lõpuks paistis ta algusest peale mehem kui teised. Hoopis teistsugune kui need poisid, kes minu ümber tiirutasid. Tõsine, distsiplineeritud, pisut mõtlik. Väekas ja andekas. Alfaisane, mida iganes see siis tähendab. Ninarõnga ja hajusalt värviliseks triibutatud juustega tüdruk ei vastanud kindlasti tema naiseiluideaalile, ja mis seal ikka.

Küll aga panen ma Levile pahaks ta käitumist teistel puhkudel tol ühisel doktoriõppeaastal. Nagu näiteks seda, et ta ei vaevunud mulle kordagi silma vaatama, kui ma temaga rääkisin, või et ta leiutas alati mingi ettekäände, et jätta teadusajakirjanduse klubisse tulemata, kui oli minu kord ettekandega esineda. Ma jätan endale õiguse vihastada selle peale, kuidas ta vestlusringist iga kord välja lipsas, kui mina sellega liitusin; selle peale, et ta ei pidanud mind vähimagi inimliku tähelepanu vääriliseks ega öelnud mulle iial teregi, kui ma laborisse jõudsin; selle peale, et tabasin ta mind üksisilmi vahtimast, ilme pinev ja rahulolematu, justkui oleksin ma mingi ilge lummutis. Ma jätan endale õiguse selle peale kibestuda, kuidas ta minuga äsja kihlunud Timi kõrvale tõmbas ja ütles, et Tim oleks võinud endale mõne palju parema leida. Kuulge nüüd, no kes sedasi teeb?

Eelkõige aga jätan ma endale õiguse põlata teda selle eest, kuidas ta selgelt mõista andis, et peab mind vaid keskpäraseks teadlaseks. Kõigest muust oleksin võinud mööda vaadata, aga et tal puudub respekt mu töö suhtes … vaat selle eest jään küll igavesti sõjakirvest ihuma.

Ükskord kiilun ma selle talle veel hargivahesse.

Levist sai mu verivaenlane ühel aprillikuisel teisipäeval dok­toriõppe juhendaja kabinetis. Samantha Lee oli – ja on tänini – tõeline energiapomm, kui asi puudutab neurokuvamist. Kui leidub viis, kuidas elava inimese aju ilma koljut avamata uurida, siis mõtleb Sam selle välja või lihvib täiuslikkuseni. Tema uurimissuund on arukas, hästi rahastatud ja ülimalt lõimiv – sestap oli tema kui mentori juhendada üsna mitme ala doktorante: kognitiivse neuroloogia teadlasi nagu mina, kellele pakub huvi uurida käitumise neuroloogilist vundamenti, aga samuti ka arvuti­teadlasi, biolooge, psühholooge. Insenere.

Isegi Sami labori rahvarohkes kaoses paistis Levi silma. Tal oli loomupäraselt nutti lahendusi välja nuputada, kusjuures selliseid, mis Samile eriti meeldisid – lahendusi, mis tõstsid neurokuvamise kunsti tasemele. Esimesel doktorantuuriaastal nuputas ta välja mooduse, kuidas konstrueerida kaasaskantav infrapunaspektroskoop, mille kallal järeldoktorid olid juba kümme aastat pead murdnud. Kolmandaks aastaks jõudis ta teha revolutsiooni labori andmetöötlussüsteemis. Neljandal aastal avaldati ta artikkel ajakirjas Science. Ja Levi viiendal doktoriõppeaastal, siis, kui mina laborisse ilmusin, kutsus Sam meid koos oma kabinetti.

«On üks vapustav projekt, olen mõelnud, et see tuleks hooga käima panna,» ütles ta oma tavapärase entusiasmiga. «Kui me sellest asja saame, annab see tervele valdkonnale sootuks uue sisu. Ja selleks on tarvis mu parima neuroteadlase ja parima inseneri koostööd.»

Oli tuuline varakevadine pärastlõuna. Mul on see hästi meeles, sest juba hommik oli unustamatu: Tim laskus keset laborit ühele põlvele ja tegi abieluettepaneku. Veits teatraalne, mitte just päriselt minu maitse, aga mul polnud plaanis nuriseda, igatahes mitte siis, kui see puudutas inimest, keda ma alatiseks enda kõrvale soovisin. Seega siis vaatasin talle silma, neelasin pisarad alla ja ütlesin jah.

Mõne tunni pärast tundsin, kuidas kihlasõrmus valusasti mu kokkupigistatud rusikasse puurdub. «Sam, mul ei ole koostööks aega,» ütles Levi. Ta seisis minust nii kaugel kui vähegi võimalik, aga ikkagi läks tal korda see väike kabinet endaga täita ja ruumi raskuskeskmeks hakata. Minu poole ei vaevunud ta pilkugi heitma. Nagu ikka ja alati.

Sam kortsutas kulmu. «Hiljaaegu ütlesid, et oled käsi.»

«Valesti ütlesin.» Levi näoilme oli loetamatu. Kõigutamatu. «Andeks, Sam. Mul on praegu lihtsalt liiga palju tegemist.»

Köhatasin kergelt ja astusin talle paar sammu lähemale. «Ma tean, et olen siin alles esimest aastat,» alustasin vaigistavalt, «aga ma suudan oma osa ära teha, seda ma luban. Ja …»

«Asi pole selles,» ütles Levi. Korraks sattus ta mulle otsa vaatama, silmad rohelised ja mustad ja tormiselt külmad, ning põgusa viivu vältel näis ta mu silmadesse kinni jäävat, otsekui ei saaks enam pilku sealt lahti. Mu süda jõnksatas. «Nagu ma ütlesin, ei ole mul praegu aega uusi projekte juurde võtta.»

Ma ei mäleta, miks ma kabinetist üksi tulema tulin või miks ma otsustasin ukse taha ootama jääda. Kinnitasin endale, et kõik on hästi. Levil on lihtsalt palju tegemist. Igaühel meist on palju tegemist. Akadeemiline maailm pole kokkuvõttes muud kui paik täis tegusaid inimesi, kes tegusalt ringi lippavad. Mul endal on super palju tegemist, sest Samil oli õigus: olen üks labori parimaid neuroteadlasi. Mul endal on tööd küll ja rohkem.

Korraga kuulsin Sami murelikku küsimust: «Miks sa ümber mõtlesid? Ütlesid, et see projekt on käkitegu.»

«Tean. Aga ma ei saa. Anna andeks.»

«Mida sa ei saa?»

«Beega koos töötada.»

Sam küsis, miks, aga edasist ei jäänud ma enam kuulama. Mis tahes doktoriõppeprogrammi läbimine kätkeb endas parajat masohhismiannust, aga minu jaoks läheb piir sealtmaalt, kui kuulen, kuidas mind juhendaja ees tagaselja maha tehakse. Tormasin minema, ja järgmiseks nädalaks, kuulanud Anniet õnnelikult vadistamas, et Levi lubas talle lõputöö projekti juurde appi tulla, olin ammu loobunud endale valetamast.

Levi Ward – Tema Wardlik Kõrgus, doktor Wardass – põlgas mind.

Mind.

Just nimelt mind.

Jah, ta oli sõnaaher, sünk, mõtlik mehemürakas. Ta oli endassetõmbunud introvert. Temperamendi poolest kinnine ja eemalehoidev. Ma ei saanud nõuda, et ma talle meeldiksin, ja ega mul olnud mõtteski sellist nõudmist esitada. Ometi – kui ta suutis kõikide teiste vastu olla tsiviliseeritud, viisakas, isegi sõbralik, siis oleks ta võinud ju minugi puhul pisut pingutada. Aga ei – Levi Ward põlgas mind silmanähtavalt, ja sellise vihkamisega silmitsi seistes …

Nojah. Mis parata, sel juhul olin ma ju kohustatud teda vastu vihkama.

«Oled kuuldel?» küsib Reike.

«Jajah,» pobisen, «mõtlesin siin Levi peale.»

«Nii et ta töötab NASA-s? Tohin ma loota, et ta saadetakse Marsile Curiosity¹ järele?»

«Kahjuks veel mitte, enne peab ta mu projekti ära kaasjuhtima.» Mõne viimase aastaga, samal ajal, kui minu karjäär oli hinge vaakumas nagu uneapnoega jõehobu, edenes Levi oma jõudsalt – suisa sündsusetult hästi. Ta avaldas huvitavaid uurimusi, pälvis kaitseministeeriumi hiigelgrandi, ja ühe meili kohaselt, mille Sam laiali saatis, jõudis isegi Forbesi kümne silmapaistva noore teadlase nimestikku. Ainukeseks põhjuseks, miks ma ta järjestikuseid õnnestumisi taluda suudan, ilma et end mõõgatera otsa kukutaksin, on asjaolu, et tema uurimistöö kandub neurokuvamisest üha kaugemale. See teeb meist pigem nagu mittevõistlejad ja laseb mul temast lihtsalt … üldse mitte mõelda. Priima nipp, mis toimis suurepäraselt – kuni tänase päevani.

Ausalt, tänane päev on ikka täiega pekkis.

«Mulle pakub see endistviisi tohutult lõbu, aga ma pingutan, et olla õelik ja osavõtlik. Kui suurt muret teeb sulle kohustus temaga koos töötada – skaalal ühest selleni, et peab paberkoti sisse ähkima?»

Kallan selle, mis Finnease joogiveest järel on, kirikakrapotti. «Arvan, et kohustus töötada koos inimesega, kes peab mind näruseks teadlaseks, nõuab vähemalt kaht inhalaatorit.»

«Sa oled vapustav. Sa oled parim teadlane.»

«Oo, ma tänan.» Eelistan uskuda, et Reike komme astroloogia ja kristalliteraapia teadusega ühte patta panna pisendab komplimenti ainult kröömikesevõrra. «See, mis mind ees ootab, on kohutav. Kõige hullem üldse. Kui ta on samasugune nagu varemalt, siis ma küll … Reike, kas sa pissid?»

Vahepaus, mida täidab kraanivee solin. «… Võib-olla. Kuule, ise sa ajasid mu põie koos minuga ärkvele. Palun väga, räägi edasi.»

Naeratan ja raputan pead. «Kui ta on samasugune nagu Pittsburghi ülikooli ajal, siis on ta kolleegina tõeline luupainaja. Pluss veel see, et ma olen ju tema koduväljakul.»

«Just, sest sa kolid ju Houstonisse.»

«Kolmeks kuuks. Koos oma teadusassistendiga, järgmisel nädalal.»

«Ma olen kade. Ise pean teab kui kauaks siia Portugali jääma, et mind käperdaksid tattnokkadest Joffrey Baratheonid, kes keelduvad oimamast, mis asi on subjunktiiv. Ma mädanen siin elusalt, Bee.»

Ma ei lakka eales hämmeldumast, mõeldes, kui erinevalt Reike ja mina sellele reageerisime, et meid lapsepõlves nagu kummi­palle käest kätte loobiti, seda nii enne meie vanemate surma kui ka pärast seda. Meid põrgatati järjepanu ühelt sugulaselt teisele, elasime tosinas riigis, ja nüüd ei taha Reike muud kui … elada veel rohkemates riikides. Reisida, uusi paiku näha, uusi asju kogeda. Tundub, nagu oleks muutuseihalus talle ajju kodeeritud. Samal päeval, kui me keskkooli lõpetasime, pakkis ta kodinad kokku ja rühib juba aastat kümme mööda mitmeid mandreid, kurtes tüdimust, kui mõnes paigas on juba paar nädalat paigal oldud.

Mina olen tema vastand. Ma tahan juuri ajada. Tahan turvatunnet. Stabiilsust. Arvasin, et saavutan selle Timiga, aga nagu ma juba ütlesin, on riskantne kaasinimesi usaldada. Ilmselgelt ei sobi püsivus ja armastus omavahel kuidagi kokku, niisiis keskendun nüüd karjäärile. Ma tahan NIH-i teadlase pikaajalist ametikohta ja BLINK on ideaalne stardipakk.

«Tead, mis mulle praegu pähe turgatas?»

«Unustasid vee peale tõmmata?»

«Öösel ei saagi vett peale tõmmata – Euroopas teevad torud nii kõvasti lärmi. Kui vett peale tõmban, jätab naaber mulle passiiv-agressiivseid teateid. Aga kuula mind ära: kolm aastat tagasi, kui ma suvi läbi Austraalias arbuuse koristasin, sain tuttavaks ühe Houstonist pärit kutiga. Ta oli mässumeelne. Nunnu kah. Vean kihla, et ma leiaks ta meiliaadressi üles ja võiksin küsida, kas ta on vaba ja vallaline …»

«Eip.»

«Tal olid täiega ilusad silmad ja ta suutis keeleotsaga nina puudutada – selleks on võimelised ainult nagu kümme protsenti kõikidest inimestest.»

Jätan meelde, et võiksin järele vaadata, kas see vastab tõele. «Ma lähen sinna tööd tegema, mitte nina-keele kutiga kohtama.»

«Sa võiksid ju mõlemat teha.»

«Ma ei käi kohtamas.»

«Miks?»

«Tead küll, miks.»

«Ei, tegelikult ei tea.» Reike hääl võtab üles tavapäraselt kangekaelsed tuurid. «Kuule, ma saan ju aru, et see, kellega sa viimati käisid …»

«Ma olin kihlatud.»

«Teeb sama välja. Võib-olla ei läinud sul temaga kuigi hästi …» ma kergitan üht kulmu, sest see on nüüd küll kõige eufemistlikum eufemism, mida ma iial olen kuulnud, «ja sa tahad end turvaliselt tunda ja oma emotsionaalsed piirid paika seada, aga ära lase end sellest takistada, hakka uuesti kellegagi käima. Ära tee panust ainuüksi teadusele. Ilmas on teisi ja paremaid panustamiskohti. Panusta parem seksile või miilustamisele või sellele, et poiss su kalli veganeine eest maksab, ja …» Finneas valib just selle hetke, et valjusti näugatada. Kiidetud olgu ta väga hea kassiajastus. «Bee! Kas sa võtsidki endale selle kassipoja, kellest sa muudkui räägid?»

«See on naabri kass.» Kummardun teda kutistama – sõnatu tänu, et ta keset mu õe epistlit sekkus.

«Kui sa ei taha nina-keele kutiga kohtama minna, võta endale vähemalt see pagana kass. Sul on talle juba totakas nimigi välja valitud.»

«Mjäurie Curie on igati vahva nimi – ja vastus on ei.»

«See on su lapsepõlveunistus! Mäletad, kui me Austrias elasime? Kuidas me mängisime Harry Potterit ja sinu patronus oli alati kassipoeg?»

«Ja sinu oma oli selline kolekala nagu tomp-külmahärg.» Naeratan. Lugesime Potteri-raamatuid koos, saksa keeles, vaid mõni nädal enne seda, kui kolisime Ühendkuningriiki – ühe emapoolse sugulase juurde, kes polnud kuigi rõõmus, et peab meid oma imepisikesse vabasse tuppa majutama. Uuh, vihkan kolimist. Kurb on oma objektiivselt võttes kehvakesest, kuid hingele nii kallist Bethesda korterist lahkuda. «Olgu, kuis on, Harry Potter on igaveseks rüvetatud ja kassi ma ei võta.»

«Miks?»

«Sest et viimaste statistiliste andmete kohaselt ta sureks, elanud kolmeteistkümne kuni seitsmeteistkümne aasta vanuseks, ja purustaks mu südame kolmeteistkümneks kuni seitsmeteistkümneks killuks.»

«No mida pekki.»

«Valin selle, et armastan teiste inimeste kasse ega saa iial teada, millal nad teise ilma lähevad.»

Kuulen mütsatust, ju viskas Reike end voodis uuesti siruli. «Tead, mis su vaimsel seisundil viga on? Selle kohta öeldakse …»

«Mis vaimsest seisundist sa räägid, see ei ole …»

«… vältiv isiksusehäire. Sa oled haiglaselt sõltumatu ega lase kedagi lähedale, kartes, et lõpuks jäetakse sind nii või teisiti maha. Sa panid enda ümber tara püsti – Bee-kaitsetara – ja tunned jubedat hirmu kõige ees, mis on vähekegi nagu emotsionaalne …» Reike hääl sumbub lõualuid ohustavasse haigutusse ja minust uhkab üle soe kiindumuslaine. Olgugi ta lemmikajaviide mu iseloomuomaduste sisestamine veebilehele WebMD ja mu kujuteldavate tervisehäirete diagnoosimine.

«Heida magama, Reike. Ma helistan sulle varsti.»

«Jajah, okei.» Veel üks pisike haigutus. «Aga minul on õigus, Beetch. Ja sina eksid.»

«Muidugi. Head ööd, tibupoeg.»

Lõpetan kõne ja nunnutan veel mõne minuti Finneast. Kui ta välja lipsab, varakevadiselt kargesse õhtusse, hakkan asju pakkima. Liibuvaid teksaseid ja värvilisi pluuse kokku voltides satub ette ese, mida ma pole juba tükimat aega näinud: puuvillane kleit, mustriks kollased mummud sinisel taustal – sama sinisel nagu doktor Curie pulmakleit. Target, kevadkollektsioon, pärit nii umbes viie miljoni aasta tagant. Kaksteist dollarit, võtke või jätke. Seesama kleit, mis mul seljas oli, kui Levi otsustas, et ma pole muud kui konnasilm või looduse kõige jälgim sünnitis.

Kehitan õlgu ja topin kleidi kohvrisse.

*

1. Curiosity on autosuurune NASA kulgur, mis uurib Marsil asuvat Gale’i kraatrit. – Tõlkija märkus.