LUGEMISSOOVITUS ⟩ Raamat, mille autorit ja tegelasi saaks punasteks täideks nimetada

Andrus Kasemaa. Foto: Reet Kruup

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Andrus Kasemaa uut raamatut «Au kolhoosikorrale».

Vihastan siin ja rõõmustan jälle, ja nõnda jo tükk aega. Ega oimagi otseselt, mis mulje peale jääb. Eks ikka rõõm, sest vihane olla on hirmus lihtne, rõõmustamiseks peab pingutama. Kurja ja heaga nii aina on – headus tahab tööd ja tegemist, pahalus tuleb ise, istu või potil ja oota.

Andrus Kasemaa, «Au kolhoosikorrale». Foto: Raamat

«Au kolhoosikorrale!» rabas raamatuna sutsuke jalust. Et ei olnudki puhas paroodia, midagi Ivan Orava maailmast. Jummala siiras jutt. Leebe, ent julm sissevaade inimeste siseilma, kes täiega ongi endile kolhoosiaja kuldseks muinasajaks kujutlenud. Just nõnda, nagu Pätsi aega meenutati kolhoosiajal. Viin, kombainid, ilus elu, kõik oli odav… On tänagi inimesi, kes eelistavad nõnda mäletada. Mis siis, et valesti. Valikuline mälu võimendab head ja unustab halva. Mõnikord mõnedel vasturisti värk käib, siis tõusetatakse tõde ning nopitakse maast tüliõun ja teinegi.

Kasemaa lõikab oma elujuustust laastusid, mis maitsevad põnevasti. Soovitan kõigile, kes tahavad päramise poolsajandi kodumaisesse ellu vahedat rahvalikku vaadet. Vaadet, mis vaikselt hääbub, ent ühel või teisel kujul alati alles ja olemas. Pärimus ja rahvaluule kujunevad kogu aeg ning ega Kasemaa saagi jo ealiste iseärasuste tõttu okupatsiooniaega mäletada – ta meenutab ja idealiseerib seda paljude inimeste kaudu, paljude mälestuste kaudu. Autori enesekõnet ei maksaks liialt usaldada, ses on küllitsi toda särasilmset kapitalismusevastalisust ja marksismusesõbralikkust – teadmisteta tundmusi ühesõnaga. Annan andeks suurepärase sõnaseade eest. Ise ei mäleta tost ajast peale lögase saepuru poodide põrandail midagi ilusat. No ma olin linnalaps. Ju maal oli korraks etem olu. Ikkagi ja ausalt saadan omas meeles kukele kogu kolhoosi- ja okupatsiooniaja. Ja kui keegi tuleb ütlema, et elu oli odavam, siis rehkendagem objektiivselt. Palju kallim oli. Inimeste mälus muutub ent kõik.

Samas näen, et autor on sündinud tükike aega pärast Brežnevi surma. Ent minajutustaja väidab end Brežnevi lõpuaastaid mäletavat. Nii et väike lootus mul ikkagi on, et eesti kirjanik ise ei ole üksnes nunnu andekas totu, vaid hoopis kavalam ning kirjutanud raamatusse iseendaks, minajutustajaks sisse hoopis ühe teise iseenese. Natuke vanema ja tunduvalt napakama.

Juhhei, verejanulised! Siin on raudselt raamat, mille autorit ja tegelasi saaks punasteks täideks nimetada, võiks vändaga käima lüüa kogu maailma õilsa põlguse. Et kuidas naamoodi ikka tohib ja äkki selline kommarikoledus kogu tänapäevane kirjandus ongi, mingu nurka August Mälku lugema. Ilus suur tüli saaks Putini rõõmuks ühiskonnas jälle üles võetud ja kõlbaks kaua kedrata. Loodan väga, et naiivsust osatakse naljana võtta ning imelist üksikasjalikku tänavalu pluss sahvtiseid minevikupõikeid iseoma eluolu tervenduseks tarvitada just sellena, mis meil siin on – hea kirjandusena. On ennegi totrusest tarkust tulnud, on vastupidigi läinud. Valik on meie. Mina soovitan valida lugemise.

«Au kolhoosikorrale!» ei anna kolhoosikorrale tegelikult mitte vähimatki au. Aitab mõista inimesi, kel tolle ajastu suhtes kummalisi tundeid on. Õnneks kasvavad järjest peale põlvkonnad, kes okupatsiooniaegse jamaga sugugi suhestuda ei taha. Lugegu ja imestagu, mismoodi on võimalik mõelda.