KATKEND RAAMATUST ⟩ «Vein on nagu seks: et olla hea, peab see köitma nii vaimu kui ka meeli»

Ajalooliste romaanide poolest tuntud Fiona Valpy uutest algustest kõneleva sarja esimene raamat «Valgus viinapuude vahel» viib lugeja Lõuna-Prantsusmaa romantilise veinipiirkonna päikesesärasse.

Gina Londoni elu on kildudeks: ta on kaotanud isa, töökoha ja sarmika, ent truudusetu elukaaslase. Kui sureb ka tema armastatud tädi, avaneb Ginale ootamatult uus võimalus: tädi Liz on pärandanud talle oma kauni, kuid töökäsi vajava maja Bordeaux’ veinipiirkonna südames.

Fiona Valpy, «Valgus viinapuude vahel». Foto: Raamat

Prantsusmaa lummavas maakohas leiab naine eest sooja ja kokkuhoidva kogukonna. Ta võtab vastu tööotsa viinamarjaistanduses ning hakkab end vanas ja võluvas majas juba koduselt tundma, kui avastab ammuse saladuse, mis paneb teda kahtlema inimeses, keda ta üle kõige usaldas.

Enne kui Gina elu ka siin kildudeks pudeneb, toob tormituul ta teele Cédricu ning peagi taipab Gina, et ta ei imetle ainuüksi Cédricu ehitajaoskusi. Kas olukorras, kus kõik kallid inimesed on Gina maha jätnud või reetnud, annab lagunemisohus vana maja talle siiski julguse oma süda taas armastusele avada?

Loe raamatust katkendit!

***

Lõpetan toreda veiniotsingute nädala Bordeaux’ regiooni kõige idapoolsemas nurgas, kus Lizi vana kividest ehitatud talumaja kükitab kõrgustiku serval, mille all laiutab Dordogne org.

Maja ümbritsev maa, kus kasvavad ploomipuud ja korralikes rivides viinamarjad, müüdi ammusel ajal kohalikele talunikele. Liz ostis kõigest maja ja aia, mis kujutab endast kõrgete tammepuudega ääristatud rohumaad. Keeran viinapuude vahel jooksvale teele ja sealt maja juurde viivale tolmusele teele. Olen olnud liikvel paar pikana tunduvat nädalat ja lülitan tänulikult automootori välja tädi maja ees, kus sinised kobarhüatsindid ja kreemikad nartsissid on täies õies. Suve saabudes istutab tädi pottidesse erksad pelargoonid ja sätib need aknalaudadele, et õisi hilisemate külmade eest kaitsta. Maja täisnurga all seinad, mis raamivad õue kahest küljest, on ehitatud siinse piirkonna alus­kivimist, kreemikast liivakivist, kuhu pressivad oma juuri ka sealt toitaineid otsivad viinapuud. Just liivakivi annabki siinsetele veinidele neile omase mineraalsuse ja struktuuri. Puuluukidega aknad ja uksed on värvitud sellele kandile omaselt klaretikarva punaseks, mis harmoneerub kaunilt punase kivikatusega. Lizi kodu nagu sirutaks mulle tervituskallistuseks käed.

Äkitselt saan aru, kui väsinud ma olen ja kui tänulik, et lõpuks siia jõudsin. Põhjus pole mitte üksnes pikas autosõidus – väsitav on ka prantsuse keele rääkimine. Veinitootmise terminoloogia on mul kaunis hästi käes, aga tavaline, igapäevavestlus on endiselt kurnav. Ühel hetkel lobisen küllaltki ladusalt, siis aga kerkib lingvistilise kivimüürina mu ette mõni tundmatu fraas ja ma olen sunnitud kas kätega vehkima või telefonist tõlget otsima. Nüüd, kus kaks töörohket nädalat selja taga, on igatahes tohutu kergendus olla taas inglise keelt kõnelevas keskkonnas.

Ronin just autost välja, kui köögiuks lüüakse lahti ja lävele ilmub Liz, käed avali. «Gina, mu kallis!» hüüatab ta. «Sa näed välja, nagu kuluks sulle ära korralik toit ja veel korralikum uni.»

Kallistan tädi soojalt. Ja tajun äkitselt, kui vilets ta tundub. Ta on olnud alati sale, see käib tema energilisuse ja toimekusega kaasas, aga ma pole teda juba ligemale aasta aega näinud ja ta paistab kuidagi habras ja oma särava pilgu, kiirete liigutuste ning korralikult lühikeseks lõigatud valgete juustega meenutab ta tavapärasest rohkem väikest lindu.

Tädi juhatab mu uksest sisse kööki. «Tule, saa tuttavaks mu armsa naabriga. Mireille Thibault – minu õetütar Gina Peplow. Te pole vist varem kohtunud?»

Väikest kasvu ja kõhn, väga sirge seljaga musta riietatud daam surub mu kätt; ta näol on sügavad kortsud, mis tõmbuvad ta sooja naeratusega veel sügavamaks. «Liz on sinust palju rääkinud,» ütleb Mireille prantsuse keeles, milles on tajuda siinkandis väga levinud sud-ouest’i aktsenti.

«Mireille elab siinsamas lähedal,» räägib Liz. Noogutan, sest tädiga koos tehtud jalutuskäikudel, kui me käisime siin-seal tee äärde jäävatest põldmarjatihnikutest seeni otsimas või marju korjamas, olen ma märganud ploomipuude vahele jäävat väikest kivimaja.

«Jah, ja nüüd pean ma tagasi koju minema,» nendib Mireille naeratades. «Kaks mu lapselast on iga hetk saabumas ja kui mina enne neid kohale ei jõua, söövad nad ära terve koogi, mille ma ennist küpsetasin. Koolist tulles on nad alati näljased nagu hundid. Nägemiseni, mademoiselle Gina. Naudi tädiga koos veedetud aega.» Ta kallistab Lizi ja kaob teekäänaku taha.

«Väga sümpaatne proua,» nendin ma.

«On ju?» kinnitab Liz. «Mul on vedanud, et ta ostis teeäärse maja ja on mulle nüüd nii hea sõber ja naaber. Varem elas ta Sainte-Foyle lähemal, aga kolis pärast abikaasa surma umbes aasta eest siia. Nii,» jätkab ta, hoides mind endast natuke eemal, et mind paremini vaadata. «Mis siis kõigepealt? Arvan, et dušš ja asjade lahtipakkimine ja seejärel klaas mõnusat jahedat veini? Sa paistad omadega täiesti läbi.»

Lähen õue, et tuua autost kotid, ja kui ma tagasi kööki jõuan, ilmub nähtavale suur kass, kes kerib end ümber mu pahkluude.

«Tere, Lafite!» ütlen ma kotte maha pannes ja kummardun kassi läikivat kasukat silitama. «Sa näed väga hea välja.» Kass nurrub, nii et rind kõmiseb, ja siis surub oma suure pea armastavalt vastu mu kätt.

Tädi leidis kassi ja kaks väikest kassipoega tosinkonna aasta eest ühel varasuvisel päeval puukuurist. Mitte kellelgi polnud aimu, kust nad võisid tulla, kuid nad polnud kurjad, mistõttu Liz arvas, et pärast kahe soovimatu poja sündi jäeti nad lihtsalt teeveerde. Ja nii võttis Liz nad enda juurde, pani emakassile nimeks Margaux ja poegadele Latour ja Lafite. Kahjuks leidis Latour enneaegse lõpu, kui sõi mürki, mille keegi talunik oli rebaste tapmiseks välja pannud, aga Margaux elas kõrge vanaduseni ja ta ellujäänud poeg on endiselt tubli ja traksis. «Kui vana Lafite nüüdseks juba on?» küsin ma.

«Saab paari kuu pärast kolmteist. Ta on viimasel ajal kaunis laisk. Ei ole enam sama innukas hiirekütt nagu varem. Õigupoolest ei teeni ta oma ülalpidamiskulusid tasa. Veedab suurema osa aega tuleaseme ees või minu magamistoas oma toolil lesides. Aga ta on ikkagi hea seltsiline.»

«Ja võib arvata, et sama ärahellitatud ja armastatud nagu alati,» tõden ma naerdes.

Liz juhatab mu külalistele mõeldud magamistuppa. Kuigi mulle pole vaja teed juhatada, sest see on mul teada, kuna ma olen tal aastate jooksul sageli külas käinud.

Sõitsin kooliajal suvevaheajal nädalaks või paariks üksinda tädi juurde. Kõigepealt pidasime koos ema ja isaga juulis perekondliku kahenädalase puhkuse Salcombe’is. Ema lebas elegantselt rannatoolis, suured päikeseprillid ees ja süles ajakirja Tatler või Homes and Gardens kõige viimane number, meie isaga ehitasime liivalosse. Kui ma suuremaks sain, sõitsime meie isaga väikese paadiga ülesjõge, et pääseda eemale sadamas sebivatest paatidest ning avastada künklike põllumaade taha varjunud jõesoppe. Ükskord nägime, kuidas jäälind sööstis elektrilöögina mõjuva värvisähvakuna vee kohale kaardunud kuivanud oksalt alla. Ja ühel teisel korral istusime kõrvuti jõekaldal ja olime lummatud vesipapi pentsikust liikumisest, kui ta hüples ja kummardus kivil seistes ning astus seejärel vette, et veepinna alt toitu otsida.

Aga siis, kui minul oli veel pikk augustikuu vaba, pandi mind lennukile ja Liz tuli mulle Bordeaux’ lennujaama vastu. Ema ei ilmutanud kunagi erilist soovi kaasa sõita – ta väitis, et pärast Devonis veedetud aega on aias palju tegemist, ja ta igatses bridži järele. Mina olin salamisi rõõmus. Minu puhkused koos Liziga olid alati imelised, päikeselised ja põnevad vabadusenädalad: aitasin teda ta imeliselt metsakasvanud aias või käisime kohalikel turgudel värskeid toiduaineid ostmas. Ta õpetas mind soetatud toidukraamist klassikalisi Prantsuse toite valmistama. Toidu kõrvale valis ta alati kohaliku veini ning aitas mul aru saada, kuidas õige vein täiendab ja täiustab isegi kõige lihtsamat toitu.

Märkan rõõmuga, et pärast mu eelmist külaskäiku pole külalistele mõeldud magamistoas midagi muutunud. Valgeks lubjatud seintel on fotod kohalikust maastikust. Loomulikult Lizi tööd. Ma tunnen ja armastan neid kõiki: allpool talvises päikeses roosana mõjuvat jõeorgu endasse matvast udust kerkival côteau’l tikksirged viinapuud; kevadised valged õiepilved ploomiaedades; kuldne paju, mis peegeldub imeliselt vastu Dordogne jõelt kumavas ähmases sügisvalguses. Terrakotaplaatidest põrandat katavad kaltsuvaibad ja kaheinimesevoodile on laotatud kaunis toile de Jouy päevatekk. Nooremast peast leidsin ma, et nii suures voodis magamine on ülim luksus, sest kodus oli mul tagasihoidlike mõõtmetega magamisase. Öökapil on kann kevadlilledega ja selle kõrval väike virn pehmes köites raamatuid. Liz on innukas lugeja ja ma tean, et ta on need välja valinud mind silmas pidades, arvates, et need võiks ka minule rõõmu teha.

«Milline õndsus on jälle siin olla,» ütlen ma ringi keerates, et teda kallistada.

«Tunne end nagu kodus ja kui oled valmis, tule alla,» ütleb ta ja suudleb mind hellalt laubale.

Sean end sisse, panen märkmiku lillekannu kõrvale, riputan tööjakid riidekappi ja pakin lahti riided, mis on mitme nädala pikkusest reisist kortsus.

Kui ma pool tundi hiljem kööki lähen, tervitab mind hõrk aroom ja Liz lükkab haudepoti tagasi ahju ning ajab end pärast ahjuukse sulgemist sirgu. «Coq au vin,» teatab ta. «Loodan, et sobib.» Ta teab, et see on üks mu lemmikroog. Lizi retsept on just selline mõnutoit, nagu ma praegu vajan, siirupised mahlad tulvil metsaseente ja tüümiani aromaatset hõngu. «Nüüd aga …» Liz pöördub külmiku poole, «… kus see veinipudel siis on? Kas võtame klaasid ja lähme terrassile? Päike on küll loojumas, aga naudime veel viimast pooltundi õhtuvalgust.»

Terrass on maja lääneküljel, teisel pool siseõue. Kuigi on alles märtsi algus, püüavad kiviplaadid ja majasein soojuse kinni. Istume pingile, näoga loojuvasse päikesesse.

Harakas lendab tiibade laperdades tammepuult rohule, kohe tema järel veel teine. «Kaks harakat tähendavad rõõmu,» nendin. «Praegusel hetkel väga kohane. Sina õpetasidki mulle selle salmi. Kuidas see käiski? Üks tähendab kurbust, kaks rõõmu, kolm tüdrukut, neli poissi. Viis hõbedat, kuus kulda … Aga seda ma enam ei mäleta, mida seitsmes tähendab.»

Liz naeratab. «Nja-jah, seitsmes. Seitsmes tähendab saladust, mida ei tohi kunagi välja rääkida. Tegelikult sisaldub selles lihtsas salmis kogu elu.» Ta võtab lonksu veini ja mõtiskleb hetke. «Harakad on targad linnud. Ent nad võivad olla ka julmad ja armutud. Mis tuletab mulle meelde …» ta kergitab seda öeldes ilmsüütu näoga kulme, «kuidas siis Ed ka elab?»

«Tädi Elizabeth!» protestin ma mannetult, ent mitte eriti tõsiselt, nagu ta väga hästi teab.

«No on vast lurjus, sinu seljataga niimoodi käituda. Piinlik küll, aga ta ei meeldinud mulle, kui sa ta eelmisel aastal siia tõid. Liiga libe kala. Ja kui sa minu arvamust küsid, siis sinule mitte küllalt hea. Kuigi sa muidugi minu arvamust ei küsinud ja tol korral ei tulnud mulle mõttessegi midagi öelda. Ja mis tobedus selle perekonnanimega oli?» jätkab ta indu saades. Mu süda on soe, kui kuulen, kuidas ta mind toetab. «Üks igavene ennasttäis kaabakas.»

«Tean,» ohkan ma. «Edmund Wilberforce Cavendish. Talle pandi nimi vanapoisist onu järgi lootuses, et ta pärib suguvõsa mingi tohutusuure mõisa. Aga selle juures on see lõbus lugu, et vanamees abiellus lõpuks kaheteistkümnendal tunnil kellegi glamuurse lahutatud naisega. Naisel oli kolm last ja vanamees pärandas kogu kupatuse hoopis neile. Nii et Ed ei saanud lõpuks midagi.»

«Ja ongi talle paras,» torkab Liz, kelle pahameel pole kuskile kadunud. Ta vaikib hetke ja jätkab pisut leebemalt: «Kas sa tõesti armastasid teda?»

Kõhklen ja mõtlen, kuidas ta küsimusele vastata. «Ma ei oska öelda, kas see oli just armastus, aga ma olin temaga väga ära harjunud. Kindlasti polnud tegemist suure kirega, aga pole ju võimalik igavesti oodata, et su elu suurim armastus välja ilmuks. Ma olin arvamusel, et mingil hetkel me lõpuks abiellume …» Jään vait, kuuldes, kui innutult mu sõnad kõlavad.

Mu heal sõbrannal Annie Mackenziel, kes on samuti Wainrighti juures veinide sisseostja, on teooria, et heal ja keskpärasel veinil on samasugune vahe nagu heal ja keskpärasel seksil: et olla hea, peab see köitma nii vaimu kui ka meeli. Sel soojal kevadõhtul Liziga juttu ajades popsatab Annie teooria mulle meelde ja ühtäkki jõuab mulle kohale, et Ed oli pigem pudel peeti kui grand cru. Ja kui ma nüüd järele mõtlen, siis rohkem peet kui prints.

«Nojah, igatahes väärid sina märksa paremat,» nähvab Liz. «Ja ainus õige asi ongi oodata elu suurimat armastust. Millegi vähemaga ei tohi leppida.»

«Aga mis siis, kui õiget meest ei tulegi? Mis siis, kui ma ei kohtagi kedagi?»

«Siis elad üksinda õnnelikku ja täisväärtuslikku elu,» kinnitab Liz. «Muide, see pole sugugi paha.»

«Kas sina tegid siis nii? See tähendab, et otsustasid mitte leppida millegi vähemaga kui oma unistuste mehega? Kas sa üldse kohtasid teda?»

Liz nopib meie kõrvalt potist närtsinud nartsissiõied. Ta teeb seda ükskõikselt, ent mulle tundub, et ta liigutuses on ka kohmetust, just nagu väldiks ta mu pilku.

«Oh, mina kohtasin oma unistuste meest. Aga see oli keeruline. Tegelikult nii keeruline, et võimatu. Ning jah, pärast seda otsustasin ma, et ei lepi millegi kehvemaga. Aga see on nüüd kauge minevik.» Tädi äkiliselt muutunud hääletooni põhjal järeldan ma, et ta ei kavatse ühelegi mu sellekohasele küsimusele vastata, mille tõttu ma panen vastu kihule midagi rohkemat küsida. «Minusuguse vana dinosauruse jaoks on nüüd juba kaugelt liiga hilja,» jätkab ta, «ent sina oled alles noor, sinul on veel kõik ees, nii et pea vastu. Kui vana sa nüüd õieti oled? Kakskümmend kaheksa?»

«Kolmekümnes jookseb.»

«Nojah, sa oled noor. Ma tean, et sa kohtad meest, kes on sinu jaoks õige. Ja pealegi on sul muidugi ka su töö. Kui kaua sa oled juba Wainrighti juures töötanud? Vist juba ligemale kümme aastat? Kas sa ei leia, et peaksid mingil hetkel edasi liikuma?»

«Ei tea.» Kibrutan mõtlikult laupa ja võtan veiniklaasist lonksu. «Mu töö meeldib mulle ja kuni viimase ajani olin ma oma eluga igati rahul. Vast seetõttu, et ma arvasin, et me Ediga alustame varsti pereelu. Sellises olukorras oleksin ma suurima rahuga tiksunud Wainrighti juures edasi. Ja mul oleks olnud lihtsam emakohustusi ja tööelu tasakaalus hoida. Nüüd on aga muidugi kõik muutunud.»

«Jah, töötava ema igipõline kompromiss,» nendib Liz elutargalt. «Minu nooruses tuli valida, aga praegusel ajal on vist võimalik nii rahuldust pakkuv töö kui ka ideaalsed lapsed.»

«Hmm, ma kardan, et tegelikult on olukord siiski natuke keerulisem, kui võiks arvata kuulsuste elust pajatavate ajakirjade põhjal. Pealegi paistab nüüd, et mina ei saa kumbagi.»

«No aga keegi ei keela sul ju kuskile mujale kandideerida? Kas sul Wainrighti juures edutamisväljavaateid on?»

«Ainult siis, kui Harry sussid püsti viskab. Prantsusmaa veinide spetsialistina peaksin mina tema töö üle võtma. Aga müügi­numbrid pole praegusel ajal kõige paremad, nii et mul on vist turvalisem paigale jääda.»

Liz puhkeb naerma. «Mis ajast peale on kõige tähtsam turvalisus? Kui tahad riske võtta, siis on selleks praegu just õige aeg. Gina, juhul kui sa pole märganud, võin sulle öelda, et sinu veini­poe kohal asuva kontori seinte taga on terve suur ja lai maailm.» Ta osutab veiniklaasiga viinapuude poole, ehmatades sellega harakapaari, kes lendab tiibu laperdades puu otsa.

Istume mõnda aega vaikides ja vaatame, kuidas päike vajub üha madalamale ning maalib pilveservi roosakates ja tulipunastes toonides. Õhk muutub äkitselt külmaks ja ma märkan, kuidas Liz võbistab õlgu.

«Tule!» ütlen ma tühje veiniklaase võttes. «Lähme sisse ja sööme sinu valmistatud võrratu aroomiga õhtusööki.»

Võtan tal sisse minnes käest kinni ja olen taas ehmunud, kui kohutavalt peenike ja jõuetu ta käsi mu peos tundub.

 

 

Sel ööl magan ma hästi ja märkan ärgates tohutu kergendusega, et mu käekella seierite kohaselt on kell seitse, mitte kaks või kolm öösel. Olin voodisse minnes unustanud luugid ette tõmmata ja valgus voogab juba aknast sisse ning moodustab akna ümber kasvava rippoa pungadest voodikattele tantsisklevad varjud. Sirutan end välja ja naudin teadmist, et mul on selja taga hästi magatud öö ja ees ootab päikeseline päev. Kuulen, kuidas Liz alumisel korrusel köögis juba toimetab ja Lafite’ile kaussi sööki pannes temaga räägib. Mul pole üles tõusmisega kiiret ja mul pole tänasel päeval ühtki tegemist tahtvat asja, nii et ma lappan ­öökapile pandud raamatuid, valin virnast ühe välja ja loen mõnda aega. Lafite, kes on hommikusöögi alla kugistanud, nügib õlaga mu ukse lahti, hüppab küsivalt nurrudes voodile ja sätib end mu kõrval mõnusalt sisse.

Kui olen end lõpuks riidesse pannud, leian Lizi ta kabinetis. Kõrgete akendega tuba, mis on täis raamaturiiuleid ja mille suurte klaasidega kõrgetest akendest avaneb vaade siseõuele, on tavaliselt mõnusalt tulvil ajalehti, ajakirju ja kaustu, mis on pungil täis vanu fotosid, negatiive ja fotode koondlehti. Täna aga valitseb siin tavalisest veel suurem segadus ning tuba on eri värvi ja kuju paberitest lausa üle ujutatud – ja kõige selle keskel istub mu tädi, prillid ninaotsal, ja uurib üht fotosid täis kausta. Kahlan läbi paberihunnikute talle lähemale ja kummardun ta pehmet kortsulist põske suudlema.

Ta tõstab natuke ehmunult pilgu. «Anna andeks, ma ei märganud sind. Olin koos Micki ja Roniga kuuekümnendates.» Ta näitab mulle mustvalget fotot, millel noorusest pakatavad Rolling Stonesi liikmed naeratavad kaamerasse. «Koristan siin pisut,» lausub ta käega laia kaart tehes. «On aeg muist seda rämpsu ära visata. Mis tuletab mulle meelde … » jätkab ta. «Tule üles minu tuppa. Mul on seal paar asja, mis minu arvates võiks sulle meeldida.»

Lizi magamistuba võtab enda alla madala talumaja terve ühe tiiva ärklikorruse. Liz lasi selle siia kolides eluruumiks ümber ehitada, lasi paigaldada madalate räästaste alla piklikud aknad ja katuseaknad, et päikest sisse lasta. Nagu näha, ei piirdu käsil olev koristamine ja tarbetu ära viskamine kabinetiga, vaid hõlmab ka riidekappi. Põrandale ja kõigile toolidele on kuhjatud riide­hunnikud. Voodil mustade prügikottide rulli kõrval on väike kuhi korralikult lappesse pandud riideid. Liz võtab pealmise eseme ja raputab selle sirgu, asetab endale peale. Tegemist on lehvivalt kihilise kreemikast siidist tuunika moodi pluusiga, millel on pikad, alt pisut pehmelt laienevad varrukad ja sügav kaelus.

«Vau! Imeline!» hüüatan.

Liz annab pluusi minu kätte. «Proovi selga ja vaata, kas istub. Ma leidsin, et see võiks sulle sobida. See on üks Ossie Clarki algusaja töö. Ja vaata ka teised läbi, juhuks kui sulle peaks midagi meeldima. Võta, vii oma tuppa.» Ta paneb vikerkaarevärvilise kangakuhja mulle sülle ja kreemika tuunika teistele peale. «Sa võid neid sel ajal selga proovida, kui ma sulle hommikusööki teen. Oh, ja veel tahtsin ma sulle öelda, et meid on kutsutud täna õhtul Hugh ja Celia Everetti poole kokteiliõhtule. Kui sa ei taha, ei pea sa kaasa tulema, aga nad ütlesid, et sa oled väga oodatud.»

«Tulen rõõmuga,» vastan ma. «Nad meeldivad mulle väga.»

Everettid on Lizi ühed vanimad sõbrad. Celia käis mu ema ja tädiga koos koolis ja ema jutu järgi oli Celia ajal, kui Liz oli hipist mässaja, kooli õpilasnõukogu esimees. Emale, kes oli neist kolm aastat noorem ja kuulus tol ajal algkooliõpilaste alamasse seltskonda, olid nad mõlemad suurteks iidoliteks. Vaatamata oma vastandlikule stiilile jäid Liz ja Celia sõpradeks ja kuna nad olid aastaid siinkandis puhkusel käinud, ostsid Everettid pärast seda, kui Hugh jäi diplomaatilisest teenistusest pensionile, Lizist paari miili kaugusele maja ja asusid end kohaliku seltskonnaelu oluliste tegelastena sisse seadma.

«Nojah, seal on kindlasti palju rahvast. Celia kutsub alati kogu ilmarahva kokku. Võib-olla leiame sealt sulle mõne sobiva vaba ja vallalise mehe,» lisab Liz lustakalt.

Naeratan ja raputan sõjasaagiga oma tuppa minnes pead. Mu kallis tädi ei jäta ühtki juhust kasutamata.