Raamatublogija: emotsiooni pealt saab see raamat maksimumpunktid

Jojo Moyes. Foto: M. Popow/Imago-Images/Scanpix

Jojo Moyese «Tähtede jagaja» on mõrva ning kohtudraamaga vürtsitatud ajalooline romaan ratsaraamatukogu naistest Suure Depressiooni aegses Ameerikas. Mulle meeldib ajalooliste lugude juures kõige rohkem just see, kui nad tutvustavad killukesi möödanikust, millest muidu poleks aimugi. Kentucky ratsaraamatukogu, mis 1935-1943 Apalatši mägedes lugemisrõõmu levitas, on üks sellistest, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.

Jojo Moyes, «Tähtede jagaja». Foto: Raamat

1937-39, Baileyville, Kentucky. Inglanna kohtub Euroopa turneel oleva nägusa ning jõuka ameeriklasega. Peale mõningast kurameerimist nad abielluvad ja peagi on paar teel mehe kodumaale. Seal avastab Alice, et ei elu Ameerika väikelinnas ega ka abikaasa ei vasta sugugi tema ootustele. Tal avaneb võimalus üksluistest päevadest pääseda, kui otsitakse vabatahtlikke naisi, kes hobustega ümbruses lugemist laiali kannaks. Ta ei hooli, et teenib sellega ära nii abikaasa kui ka äia meelepaha. Raamatukogu juhib Margery, kohalik must lammas, kurikuulsa puskariajaja tütar, kes ei hooli ühiskonna normidest. Lisaks neile kahele toimetavad raamatutega veel Izzy, Beth ja Sophia. Ühiselt viiakse lugemisrõõmu ka kõige eraldatumatesse nurgakestesse kõrgel mägedes. Viiest naisest saab kokkuhoidev punt, kes on koos valmis vastu astuma kõigele, mida elu ette heidab.

Esiteks, ma ei saa üle ega ümber, kui kümnesse tabab pealkiri. Tavaliselt kipub nii olema, et kirjaniku kavalat sõnamängu on võimatu tõlkida, aga siin juhtus nii, et pelgalt otsetõlge annab pealkirjale uue mõjuva tähenduse. Kujutan ette, kuidas kõik seda taibates omaette muhelesid. «Tähtede jagaja» räägib nimelt naistest, kes jagavad inimestele kirjasõna, kirjaTÄHTI. See on perfektsus.

Ootasin raamatust veidi rohkem romantikat, kuna Jojo Moyes on just oma armastusromaanide poolest tuntud. Mõlemal peategelasel on silmarõõm, aga kõige rohkem armastust tajusin hoopis Alice'i kiindumises Kentucky mägedesse. Minu poolest oleks looduskirjeldusi võinud rohkemgi olla. Tõeliselt särab selles romaanis aga sõprus. Nautisin väga, kuidas naiste punt üksteist toetas ja kaitses. Naiivne Alice tasakaalustas mõnusalt isepäist ja tulist Margeryt, kelle kohta võib öelda, et ta oli oma ajast ees. Alguses mulle tegelikult Alice väga ei meeldinud, kuna tema kohanemisest uue eluga oli tüütu lugeda. Sain naise igavusest ja tüdimusest aru, kuna tundsin täpselt sama.

Kui raamatukogu on mõnda aega töötanud, läheb seebiooper lahti. Kõrgele mägedesse lugemisvara toimetamine võib tunduda süütu ettevõtmisena, aga ometi tuleb naistel aina uute hädadega rinda pista. Alates umbusklikest peredest, keda vaikselt ettevõtmise suhtes üles soojendada, kuni arvamusteni, et naistel ei sobi üldse üksi mägedes ratsutada. Lisaks on Margery enda kaela võtnud ülesande lihtrahvast kehaliste rõõmude osas harida, laenutades salaja välja üht keelatut raamatukest. Muidugi ei jää see ettevõtmine märkamata. Pealegi on Alice'i äi valmis iga pisiasja puhul neile kõrri kinni hüppama ja ässitab ka teisi. Ka raamatukogu kõrvale jättes draamat jagub - Alice'i keerulised suhted kodus, Margery vastandumine ühiskonnaga, kaevanduse põhjustatud probleemid, looduskatastroof ning, kas ma juba mainisin, et süžeesse mahuvad ka mõrv ja kohtudraama. Nii mõnigi seik pani kulmu kergitama ja lõpp võttis eriti absurdse pöörde. Ma ei ole tavaliselt fänn, kui kõik lahtised otsad nii mugavalt kinni köidetakse, aga mu emotsionaalne päästik on ebaõiglus. «Tähtede jagaja» vajutas sellele mitu korda, nii et mida lõpu poole, seda rohkem pisarad voolasid. Emotsiooni pealt saab raamat maksimumpunktid.